Oxfordi spioonide värbajaks osutus riigiametnik

Oxfordi spioonide värbajaks osutus riigiametnik

VANADUSPÕLVE NAUTIMAS: Arthur Wynn ja tema abikaasa Peggy olid mõlemad kommunistliku partei liikmed.

Lõpuks on lahendatud 1930. ja 1940. aastatel Oxfordi ülikoolis agente värvanud Nõukogude Liidu spiooni saladus. Kõnealuseks spiooniks osutus tänaseks juba surnud Arthur Wynn, kõigi poolt austatud riigiametnik, kes kaua aega töötas tehnoloogiaministeeriumis.

Wynn, kes KGB arhiivides figureeris hüüdnime “agent Scott” all, rajas Oxfordis terve informaatorite võrgu. Tema loodud spioonide grupeering sarnanes ajaloos palju enam tuntud nn Cambridge’i rühmitusega, mille koosseisu kuulusid sellised tuntud isikud nagu Kim Philby, Donald Maclean, Anthony Blunt, Guy Burgess jt.

Esimest korda tuli agent Scotti nimi avalikkuse ette juba 1992. aastal, kui Vene luure võimaldas põgusa juurdepääsu KGB arhiividele. Tookord jäi aga selgusetuks, kes konkreetselt selle hüüdnime taga peitus.

Sensatsiooniline artikkel

Nüüd aga paljastasid USA ajakirjas Weekley Standard inglise riigiametniku kaksikelu ajaloolased John Earl Haynes ja Harvey Klehr, kuid samuti KGB endine kaastööline Aleksandr Vassiljev, kel 1990. aastatel õnnestus ligi pääseda KGB salastatud arhiividele.

Artikli autorid tsiteerivad ühte märgukirja, mille Nõukogude Liidu salateenistuse KGB üks kõrgemaid ohvitsere Pavel Fitin läkitas 1941. aasta juulis julgeoleku rahvakomissariaadi rahvakomissarile Vsevolod Merkulovile. (Siinkohal olgu kohe vahemärkusena lisatud, et nimetades 1940. aastatel tegutsenud NL-i salateenistust KGB-ks, teevad ameerika ajaloolased ränga vea; nimetus KGB tuli kasutusele alles 1950. aastatel – toim.)

Kõnealuses dokumendis on otsesõnu öeldud, et “agent Scott” on Arthur Wynn – Inglismaa kommunistliku partei liige, kelle 1934. aasta oktoobris värbasid Theodor Mally (Nõukogude luure resident Londonis) ja Austrias sündinud Nõukogude spioon Edith Tudor Hart.
Muide, viimati mainitu värbas Moskva teenistusse ka eelpool mainitud Kim Philby.

Fitin kirjutas: Scott on Arthur Wynn, umbes 35-aastane mees, Inglise KP [kommunistlik partei] liige, õppinud Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolis, raadioekspert, insener… Tema värbajad olid 34. aasta oktoobris Stephan [Mally] ja Edith [Tudor Hart].

Kirev karjäär

2001. aastal surnud Arthur Wynn oli ka silmapaistev meedik, dietoloog ja töötanud väga erinevates riiklikes struktuurides. Kuid oma elu varasematel etappidel, olles veel “agent Scott”, saatis Wynn oma Nõukogude peremeestele Oxfordis elavate kommunistliku partei liikmete detailsed iseloomustused, sealhulgas ka vähemalt 25 potentsiaalse spiooni nimed, kellest viite peeti äärmiselt perspektiivikateks kandidaatideks, kirjutavad Ameerika ajakirjas ilmunud artikli autorid.

Nagu eelpool juba öeldud, sai agent Scotti olemasolu laiemale avalikkusele teatavaks juba 1992. aastal. Kuid tookord Vene luure keeldus Scotti tõelise nime avalikustamisest. See omakorda päästis valla mitmesuguseid spekulatsioone. Nii näiteks oletati, et “agent Scotti” nime taga on tuntud Briti diplomaat Sir David Scott Fox või siis Londonis asuva ülemaailmse kuulsusega Sotheby oksjonimaja direktorite nõukogude esimees Sir Peter Wilson.

Lootustandev ja innukas agent

Nõukogude salateenistuse toimikutesse ilmus “agent Scotti” nimi esimest korda 1936. aasta oktoobris, kui Londonis asuv KGB agentuur teatas tähtsast läbimurdest luuretöö alal. Briti ajaloolane Nigel West ja KGB endine ohvitser Oleg Tsarjov tsiteerisid 1998. aastal ilmunud raamatus “Kroonijuveelid” (The Crown Jewels) ühte dokumenti, milles on öeldud, et Tudor Hart on värvanud teise Sohncheni [see oli paar aastat varem Cambridge’is värvatud Philby salajane nimi], kes kõigi eelduste kohaselt pakub suuremaid võimalusi kui esimene.

Tundub, et Arthur Wynn talle pandud lootusi ka õigustas. Mõnede kahtluste kohaselt õnnestus tal Moskva teenistusse palgata mitu Suurbritannias väga mõjukat isikut: nende hulgas olevat näiteks olnud mitu parlamendiliiget, Victoria ja Alberti muuseumi kõrge ametnik ning Oxfordi ülikooli professor.

Moskva ülemused pidasid Wynni väga perspektiivikaks agendiks, kuid samas olevat inglase liigne innukus venelastele ka muret valmistanud. Põhjuseks oli asjaolu, et Kremli arvates tegutses ta liiga tormakalt ja tema tegevus toetus liialt kaasvõitlejatele (ilmselt on silmas peetud kommunistliku partei liikmeid – toim). Ühes meieni jõudnud dokumendis manitseb Nõukogude luure juhtkond “agent Scotti”: tal soovitatakse käituda “palju valikulisemalt” (more selective).

Briti luure tõmbus tagasi

1960. aastatel oleks MI-5 (Suurbritannia vastuluure) Arthur Wynni äärepealt paljastanud. Nimelt alustas vastavat uurimistööd MI-5 kaastööline Peter Wright, kes oli veendunud, et Oxfordis tegutseb Nõukogude spioonide rühmitus.

Kaks tema kahtluse alla sattunud isikut lõpetasid elu enesetapuga, üks suri ootamatult ja segastel põhjustel, olles vaid 48-aastane. Eelpool mainitud ameerika ajaloolaste Haynesi ja Klehri andmetel äratas MI-5 tähelepanu ka Arthur Wynn. Mehele olevat isegi tehingut pakutud: juhul kui ta avalikustab andmed 1930. aastatel värvatud spioonide kohta, tagatakse talle isikupuutumatus.

Sellest tehingust ei tulnud aga midagi välja, sest tõenäoliselt polnud Briti luurel piisavalt tõendusmaterjali. Peagi aga uurimine lõpetati, sest MI-5 juhtkonda kohutas kolme inimese traagiline surm.

Londoni päevaleht The Times kirjutas sel nädalal, et praegu valmistatakse trükiks ette Haynesi, Klehri ja Vassiljevi raamatut “Spioonid: KGB tõus ja langus Ameerikas” (Spies: The Rise and Fall of KGB in America).

Selles raamatus on mainitud kahte spetsialisti, kelle Nõukogude luure Suurbritannias värbas ja kes hiljem andsid Moskvale väärtuslikku infot USA tuumapommi väljatöötamise programmi (nn Manhattan Project) kohta. Need inimesed olid Melita Norwood ja Austria päritolu füüsik Engelbert Broda.

Print Friendly, PDF & Email