Kadi Katarina Priske: televisioonis on iga päev kui seiklusmatk

Kadi Katarina Priske: televisioonis on iga päev kui seiklusmatk

KADI TÖÖL: Puldis olles kuulen režissööri häält ja vajutan nuppudele vastavalt tema käskudele. See, kui saan ise olla mõne ülekande juures, on huvitav, tohutu nauding.

Kunagine Kuressaare tüdruk Kadi Katarina Priske, keda enamasti lihtsalt Kadiks kutsutakse, töötab juba ligi kümme aastat riigitelevisioonis. Aga arvata, et ta pika praktika järel oma töökohast tüdinud on, oleks patuasi – Kadi räägib oma tööst nii suure vaimustusega, et lausa kade hakkab.

“Minu kodu oli Kuressaares. Seega tundsin, et elan suures linnas – pealinn ju ikkagi – ning nii pidasime end koos sõpradega näiteks maalastest pisut paremaks ja targemaks,” meenutab Kadi naerulsui oma lapsepõlve. “Teine asi, mis kohe meelde tuleb, on see, et kui ema või isa hakkasid Tallinna minema, tundus see nii pikk reis olevat, sugulased tulid neid kõik saatma ja… Mõtlesin, et küll see Tallinn peab ikka üks tähtis koht olema!”

Seebid lapsed

Pargi naabruses asuv maja, kus asus Kadi lapsepõlvekodu, on kahe trepikojaga kolmekorruseline kivihoone. “Mulle tundus siis, et see on tohutu suur ja kõrge, nagu katedraal! Ja meie korter, mis tegelikult on vist kolmkümmend viis ruutu suur, tundus ka nii suure ja avarana,” imestab Kadi tollast lapse silmamõõtu.

Ema ja isa olid alatasa tööl, nii et peamiselt möödusid tüdruku päevad pargis naabrilaste Angelica ja Tanieliga mängides. Et ka nende vanemad olid kogu aeg tööl, oldi üksteisele lapsehoidja eest.

Ja mängud ei olnud neil mitte mingid süütukesed – Kadi ei julge esimese hooga rääkidagi, kuidas näiteks üks nende vaieldamatutest lemmikutest oli autode eest üle tee jooksmine. Võitis see, kes julges auto kõige lähemale lasta ja siis üle tee liduda. “Käisin just hiljuti Ameerikas Angelica pulmas ja seal me meenutasime oma mänge… Leidsime, et me olime ikka täitsa seebid lapsed,” naerab Kadi.

Parimad õpetajad

Saaremaa ühisgümnaasiumis oli Kadi tagasihoidlik tüdruk. “Ma ei paistnud absoluutselt mitte millegagi silma,” teatab Kadi, kelle sõnul olnud ta kooliajal nii arg, et ei julenud kellegagi õieti suheldagi. Ent aineid, mis talle istusid, meeldis talle väga õppida. Ajalugu, eesti keel, kirjandus, inglise keel – need olid koolis tema lemmikud ja neid omandas ta andunult.

Miinuspoolele jäid aga keemia, füüsika ja matemaatika ning sinna ei aidanud miski. “Näiteks füüsikast ma ei saanud lõpuni aru lihtsalt mitte kui midagi,” seletab ta.

Saaremaa lastel on tema arvates kohutavalt vedanud, sest selliseid õpetajaid nagu SÜG-s töötavad, mujalt naljalt ei leia. “Olen elus kohutavalt võitnud, et õppisin kirjandust Rita Ilvese juures. Ta oli tohutult hea, samas ka parasjagu range õpetaja,” meenutab Kadi. “Tema õpetusest on mul eriti palju kasu praegu, kui teen teles õhtust luuletuste saadet. See on mulle nüüd nagu kirjanduse jätkukursus,” naerab Kadi.

Maailm valla

Gümnaasiumi lõpp juba paistis, aga tulevikuplaanid olid noorel elluastujal ikka veel tegemata. “Tundus, et maailm on valla, et ma saan kõike, mida tahan… Ainult et ma ei teadnud, mida tahan.”
Kuni ühel päeval sattus talle kätte sinine vihik pealkirjaga “Viljandi kultuurikolledž. Õpetatavad erialad”.

“Hakkasin seda lehitsema. Hmm… näitleja… vastuvõttu sel aastal ei toimu… levimuusika… tore eriala… vajalik lastemuusikakooli tunnistus… seda mul ei ole… Aga rahvamuusika – see kõlab ju küll kenasti!”
Kadi imestab siiani, kuidas tema kui seni absoluutselt folkloorikauge ja muusikahariduseta inimene sellele erialale sisse sai. Aga sai.
“Mõnikord tuleb su teele selline juhus – sa oled lihtsalt nii rumal, et lähed kuhugi ja kõik õnnestub… aga sa ise ei teagi, kuhu oled sattunud!” mõtiskleb Kadi tema senist elu muutnud juhuste üle.

Ja lisab, et kui tema siis tookord avastas, kuhu ta sattunud oli, täitis teda juuksejuurteni suur ja sügav huvi oma eriala ja kõige selle “eesti asja” vastu, mida Viljandi koolis aetakse. Igal juhul sai ta seal oma sõnul külge n-ö pärimusepisiku, mis kardetavasti kogu eluks ka nahavahele jääb.

Pärimuskultuur on Kadi sõnul otsast lõpuni nii õige ja väge täis asi, et kui vähegi võimalik, püüab ta oma praeguseski töös pärimusmuusikat propageerida ja selle võlu inimeste ette tuua. Tal on hea meel, et viimase kümne aastaga on meie ürgne muusika küllaltki au sisse tõusnud ning see ei kujuta endast ainult kitsa ringi friikide hobi, nagu see oli tema kooliajal.

Elu investeering

Kooli ajal tegeles Kadi rahvalaulu ja torupilli õppimisega, selgeks sai ka väikese kandle ja karmoškamäng. Ehkki hiljem pole ta olude sunnil oma pillimänguoskusi kasutanud, usub ta, et see on tarkus, mis ei kao. “Rahvamuusika ei nõua virtuooslikke oskusi, samas on see nii inimlik ja hingelähedane asi, et nõuab tegelemiseks ainult huvi ja sisulist lähenemist.”

Nii nagu saarlased tunnevad end teiste seas kuidagi erilistena ja hoiavad omavahel kokku, tunnevad ka Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud end samasuguse “salaseltsina”. “Sealt saadud kogemused, emotsioonid ja muidugi ka sidemed jäävad sind saatma kogu eluks,” teab Kadi oma kogemuste põhjal. “Kooliaeg Viljandis oli minu jaoks nii huvitav ja rikastav, et panen käe südamele ja ütlen: Viljandisse sattumine oli minu jaoks küll elu parim investeering!”

Juhmi juhuse kätetöö

Pärast kultuurikolledži lõpetamist kujutas Kadi end ette rahvalaulu- või torupilliõpetajana kusagil muusikakoolis, aga jälle astus mängu juhus.
“Üks tuttav, kes ise töötas teles, küsis minult kord: “Kas sa ei tahaks telemajja tööle tulla?” Mina vastasin: “Ei… ei taha…” Aga tema ei jätnud: “Tule ikka! Tule mulle appi projekte tegema, palju nalja saaks!” Mina siis mõtlesin, et no kui nalja saab, siis võib ju minna küll.”

Alguses oli Kadi teistele abiks, siis hakkas töö käigus ise mitmesuguseid asju juurde õppima. “Algul ma ei julgenud telemajas hingata ka, kõik tundus nii keeruline ja samas huvitav, inimesedki olid teistsugused. Kui juba stuudiosse tööle sain, läks asi veel põnevamaks. Kujuta ette, kuidas kõrvaklappidest kostab režissööri hääl: “Nii, alustame! Kolmas kaamera läheb, esimene valmis, neljas võtab, kraana läheb…” See tundus mulle nii huvitav, et ma ei oska seda kirjeldadagi.”

Kadi on enda arvates üks viimastest inimestest, kes niimoodi, ilma spetsiaalse hariduseta, telesse tööle sattus. Seda enam oskab ta õnneliku juhuse eest tänulik olla. “Ma ei planeerinud seda, see jälle juhtus minuga. Aga ma arvan ka, et kui ma peaksin näiteks ise millegi nii tähtsa üle otsustama, siis hakkaksin plusse ja miinuseid vaagima, tuleviku pärast põdema… Ma ei julgekski endale mingit tööd valida! Aga kui juhm juhus sind paika paneb, siis ei ole sul endal sinna midagi parata,” naerab ta.

Armastus puldi vastu

Olgugi et järgmisel aastal täitub tal teles juba kümme aastat, ei arva ta kaugeltki, et nüüd on tal töö selge. “Iga ülekanne on justnagu uus, mitte iialgi ei tule ette kahte ühesugust tööd.” Kadi on õnnelik, et saab kaasa lüüa paljude erilaadsete projektide juures ja et ta on suuteline tegema erinevaid asju.

Muusikasaate “MI” ja luulesaate “Luuletus” juures on ta näiteks tegevprodutsent. See tähendab, et ta tegeleb peamiselt asjaajamise ja organiseerimisega, koostab meeskonna eelarve, tellib tehnika, ent samas on kursis ka saate sisulise poolega. Tema hooleks on ka saate järeltöö, selle arhiivi andmine jne.

Hästi põnev on tema sõnul töö puldi nuppude taga. Kadi on näiteks lastesaate “Tom ja Anni” ja “Täna õhtul” puldiassistent, samas ametis teeb ta kaasa paljude teiste suurte ülekannete, kontsertide, etenduste juures.

“Puldis olles kuulengi nüüd ise režissööri häält ning vajutan nuppe vastavalt tema käskudele. See, kui saan ise olla mõne suure ülekande tegemise juures, on minu jaoks pööraselt huvitav ja tohutu nauding,” kinnitab Kadi säravi silmi ja on ühel nõul Ilmar Raagiga, kes televisiooni juhina ütles kord, et televisioon – see on seiklus. “Mina arvan ka, et televisioonis on iga päev nagu seiklusmatk, kus tulemus sõltub meeskonnast. Kogu töö on siin meeskonnatöö – mitte ükski inimene ei tee mitte midagi vähetähtsat.”

Kadi räägib, kuis temast on saanud professionaalse kretinismi ohver. “Lähen mõnikord kontserdile ja näen, et seal on kaamerad püsti. Kohe tekib mul selline tunne, et ma ei taha olla publik, vaid tahaksin ise seda ülekannet teha.” Ent samavõrd, kui ta tahaks töötada kaamera taga, hoidub ta tööst kaamera ees. “Seal tunneksin end kohutavalt halvasti,” arvab ta.

Kõige rumalam kriitika

Kadil on välja kujunenud oma meelissaated, mille juures ise tegev olla on eriti tore. Üks tema suur lemmik on muusikasaade “MI”, sest selle tegemist alustas saate meeskond täiesti nullist peale: koostati kontseptsioon, pandi kokku meeskond jne. Seal leiab väljundi ka Kadi suur armastus muusika, eriti pärimusmuusika vastu: mõnigi kord on see teema saatesse sisse võetud just tema tungival soovitusel.

Teine Kadi lemmik on õhtune luulesaade “Luuletus”, kus eesti luuletajad kannavad ise ette oma värsket loomingut. “Saate tegemise käigus olen selgeks saanud, et kaasaegne luule on samasugune nähtus nagu nüüdistants, modernne teater või kaasaegne kunst. Enam ammu ei tähenda luule kaunilt ritta seatud romantilisi värsse,” tõdeb ta. “Kõige hullem kriitika on minu meelest, kui inimesed ütlevad: “Sellise luuletuse võin mina ka valmis kirjutada!” Rumalamat arvamist ei saa ollagi!”

Vastupidiselt paljudele “arvajatele” peab ta hindamatuks väärtuseks ka seda, et luulet ei loe ette mitte näitlejad, vaid autorid ise. “Tulevikus on arhiivist väga huvitav leida lõike, kus luuletajad ise oma teoseid ette kannavad – see on nagu kunsti kollektsioneerimine, kuid meie ei kogu kunsti, vaid luulet just selles ajahetkes, kus ta parasjagu on.”

Paikne iseloom

Ehkki Kadi käib Saaremaal üsna harva, hoiab ta end siinse eluga pisiasjadeni kursis interneti teel. ““Kuhu minna” rubriigist vaatan pidevalt, mis näitused Saaremaal on, kes esinevad Kuressaare Linnateatris, mis kontserdid toimuvad. Muusika- ja kultuurieluga hoian end kursis, ehkki ma tean, et ühelegi üritusele ma sinna ju ei lähe,” muigab ta.

Harvade saarel käikude peamiseks põhjuseks peab Kadi oma kiiret tööelu, aga ka seda, et tänapäeval saab väga hõlpsasti suhelda nii telefoni kui interneti teel. “Isa-ema mul enam pole, vanaemaga räägin vahel paar tundi jutti ning tunnen, et olen niimoodi tema elu ja asjadega hästi kursis,” leiab ta.

Kolmas põhjus, miks ta enam nii tihti saarele ei satu, on tema paikne iseloom. “Olen selline inimene, kes elab ühes kohas korraga. Seal, kus mu kodu on, ma elangi, ja mujale ei taha.”
See-eest armastab ta väga käia kinos ja kontsertidel, raamatuidki tahaks lugeda rohkem, kui aeg seda võimaldab. Ja uutest teatrilavastustest võib Kadiga lobisema jäädagi…

Print Friendly, PDF & Email