Esimesed vabad valimised tekitasid Saaremaal kirgedemöllu

Esimesed vabad valimised tekitasid Saaremaal kirgedemöllu

MOSKVAS PUNASEL VÄLJAKUL: Eesti 48-liikmeline esindus oli NSV Liidu rahvasaadikute kongressis üks väiksemaid. Peale Peeter Jalaka esindas seal Eestit veel kaks saarlast – Arnold Rüütel ja Ülo Vooglaid.

Kakskümmend aastat tagasi, 25. mail 1989 võtsid Moskvas Kremli kongresside palee istungitesaalis koha sisse 2155 saadikut, nende hulgas ka saarlaste esindaja, Saare Kaluri kolhoosi esimees Peeter Jalakas. Algas NSV Liidu rahvasaadikute I kongress.

NSV Liidu rahvasaadikud valiti 26. märtsil ning nii valimiste ettevalmistus, valimised ise kui ka nende tulemus erinesid päris palju varasematest, kui kompartei aparaadi hoolika eeltöö tulemusel oli igas valimisringkonnas võimalik hääletada vaid ühe “kommunistide ja parteitute bloki” kandidaadi poolt.

Neli aastat kestnud uutmise vaimus oli liitriigi kõrgeima võimuorgani valimistel esmakordselt ühele saadikukohale üles seatud mitu kandidaati.
Hoolimata parteiaparaadi püüetest kongressi 2250-liikmeline koosseis endale meelepäraseks kujundada, kogunes seal seekord hoopis teistsugune seltskond.

Endiste aegadega võrreldes oli kahanenud tööliste ja reakolhoosnike osakaal, seevastu aga tublisti kasvanud intelligentsi esindatus. Vaid üksikutel kõlisesid aurahad rinnas, see-eest oli kolmveerandil saadikuist kõrgem või lõpetamata kõrgem haridus, igal viiendal teaduskraad, 140 neist olid koguni akadeemikud. Siiski oli ikka veel võimsalt esindatud ka parteiaparaat.

Valimiskampaania lõpp kiskus inetuks

26. märtsil ei saanud Kingissepa rajooni valijaid hõlmanud rahvusterritoriaalses valimisringkonnas ükski kolmest saadikukandidaadist üle 50 protsendi poolthäältest ning kordushääletus kahe enam hääli saanud kandidaadi, 1942. aastal Kuressaares sündinud ja Leningradis kõrgema merekooli lõpetanud Peeter Jalaka ning 1930. aastal Tallinnas sündinud ja Tartu ülikoolis omandatud kirurgiharidusega meditsiinikandidaadi Ants Haaveli vahel määrati 9. aprillile.

Kui seni oli üliaktiivses valimiskampaanias siiski suudetud korrektsust säilitada, siis kahenädalane “lisaaeg” oli valimisvõitlust lausa pilgeni täis ning kohati kippus asi minema üsna inetuks. Kohalikus ajalehes ilmus jätkuvalt kirju mõlema kandidaadi toetuseks, kuid lisaks neile astusid Ants Haavel ja tema ajakirjanikust usaldus-isik Helju Rauniste üles mitme terava süüdistusi ning vandenõuteooriaid sisaldava artikliga. Võib-olla sel põhjusel kaotas Haavel kordushääletusel ligi paar tuhat poolthäält.

26. märtsil võttis hääletamisest osa 27 179 valijat ehk 93,8 protsenti Kingissepa rajoonis valijate nimekirja kantud inimestest. Ants Haavel sai 11 497, Vitali Ivanov 1346 ja Peeter Jalakas 13 429 poolthäält. Kordushääletusele tuli 24 859 valijat. Haavel sai seekord vaid 9566 poolthäält, Jalaka poolt andsid valijad 14 366 häält, usaldades temale saadikumandaadi.

Demokraatia õppetund

Saarte Hääle ajakirjaniku Helju Rauniste vahetult teise hääletusvooru eel Ants Haaveli toetuseks avaldatud kirjutis “Teel õigusriigile ehk Kes levitab laimu?” ajendas Kuressaare 2. keskkooli õpetajaid avaldama arvamust valimiskampaania kultuurist. Toimetusele saadetud 18 allkirjaga artikli autorite sõnul sundis neid kirjutama teadmine, et mitmele põlvkonnale olid need esimesed tõelised valimised ja edasises demokratiseerimisprotsessis tuleks möödunust üht-teist õppida.

“Kas rajoonileht muutis oma nime selleks, et muuta selle veerud kuulujuttude võimendajaks?” küsisid õpetajad ning tõdesid: “Juba ette tuleb imetleda ja austada neid inimesi, kes on nõus saadikuks kandideerima, sest esimesed valimised näitasid, et nii meie rajoonis kui mitmel pool mujal ei vaielda mitte ideede tasandil, vaid elevust tekitab sorimine kandidaadi paturegistris.”

Ka mõlemad saadikukandidaadid tunnistasid hiljem, et valimisvõitluses ei olnud just kõik meeldiv. “Valimiskampaania oli uus ja huvitav mitte ainult saadikukandidaatidele, vaid ka valijatele,” ütles Peeter Jalakas valimiste ringkonnakomisjoni esimehelt Taivo Lõugult ajutist NSV Liidu rahvasaadiku tõendit vastu võttes.

“Valimisvõitlusel olid ka omad varjupooled. Kuid see andis väärtuslikke kogemusi kõigile, sest me kõik ju alles õpime poliitilist kultuuri.” Ants Haavel kirjutas aga Saarte Hääles: “Peeter Jalakas esines väärikalt. Usun, et temal ei ole midagi halba öelda ka minu kohta. Kerkis esile aga hulk tegelasi, kes soovist oma eelistatud kandidaadile head teha püüdsid vastaskandidaati laimata. Olime Peeter Jalakaga mõlemad sellest üle.”

“Kas on meil kõigil pärast valimisi jätkunud tarmu analüüsida oma käitumist, vigu ja möödalaskmisi valimiskampaanias? Kas oleme nüüd omandanud demokraatia õppetunni uuteks valimisteks? Kas on saadikukandidaadid, nende usaldusisikud, meeskonnad ja neid toetanud ühiskondlikud organisatsioonid jõudnud aru pidada valitud taktika õigsuse, oma käitumise eetilisuse üle? Kas on oma teguviisi üle mõelnud need, kes levitasid laimu?” Sellised küsimused püstitas Saarte Hääl pärast valimisi.

Samas võttis toimetus kokku ka oma värske kogemuse ning tunnistas tehtud vigu. Leiti, et valimiste eel tehtud otsus avaldada kõik peale laimu ja anonüümkirjade kõigi saadikukandidaatide poolt või vastu polnud ilmselt kõige õigem.

Edaspidi peeti õigeks anda valimiste eel igale kandidaadile enda ja oma põhimõtete tutvustamiseks sõna ainult üks kord, üleskutseid hääletada kellegi poolt või vastu aga üldse mitte avaldada. “Selline agitatsioon jäägu saadikukandidaatide ülesseadjate, kandidaatide enda ja nende pooldajate hooleks,” soovitas ajaleht.

Vaevalt julges keegi 1989. aasta mais veel uskuda, et möödub vaid 15 aastat ning hoopis teistsuguse riikide ühenduse, Euroopa Liidu liikmeks saanud Eesti valib oma esimesed saadikud Euroopa Parlamenti. Kolme nädala pärast teeme seda juba teist korda.


Kommentaar

AS-i Saare Kalur nõukogu esimees Peeter Jalakas: See oli ilus aeg. Ja mitte ainult sellepärast, et olime kõik 20 aastat nooremad. See oli tõepoolest ärkamise ja lootuste aeg. Mul on hea meel, et sain selles aktiivselt kaasa lüüa.

Tolle aja valimiskampaania oli minu meelest erinev praegustest kas või näiteks selle poolest, et 80% minu tegemistest seisnes mitme kuu vältel inimestega vahetus suhtlemises erinevatel koosolekutel, mis olid väga elavad, inimeste huvi poliitika vastu oli tuntav ja ootused suured.

Ma arvan, et oluline oli see, et kõiki ühendas üks eesmärk – Eesti riigi iseotsustamise suurendamine, selle kaudu meie elu paremaks muutmine ja selliste võimaluste tekkimise tunnetamine.

Ka Moskvasse läksid Eestist valitud saadikud ühtse meeskonnana ja ühise eesmärgiga (kui mitte arvestada väikest, aga häälekat nn intrite gruppi).
Mis vahe on tollastel NSVL rahvasaadikute kongressi ja praegustel europarlamendi valimistel? Väga lühidalt öeldes – siis valisime Moskvasse inimesi esindama Eestit, praegu valime Brüsselisse parteisid esindama vastavat maailmavaadet.

Print Friendly, PDF & Email