Eestlasena Eestimaale elama

Eestlasena Eestimaale elama

SILMARÕÕM: Lapselaps Ellen on vaieldamatult vanaisa lemmik.

See jutt tuleb Enn Merist. Mehest, kes sündis küll Saaremaal, kuid üles kasvas, õppis ja töötas aastaid väliseestlasena Rootsis. Kui Eesti vabaks sai, ei kahelnud see mees hetkekski, et tema koht on just siin, kodumaal Eestis. Nüüd on Enn Meri Saaremaal tuntud kui ärimees, kelle omanduses ja juhtimise all tegutseb Mullutus kummidetaile tootev firma Merinvest.

Enn oli 2,5-aastane, vend Mati aasta noorem, kui nad koos vanematega Panga panga alt pisikeses kalapaadis Rootsi poole pagesid. Oli 22. september 1944. Ennu isa, ameti poolest küll meremees, oli sõja ajal olnud Eesti politseis. Seega oli temal venelaste tulekul kaks valikut: kas põgeneda välismaale või jääda kodumaale püssikuuli ootama.

Paadipõgenikud

Enn ise oli liiga väike, et seda põgenemist mäletada, kuid ema on sellest palju jutustanud. Pisike 6–7-meetrine kalapaat 15 põgenikuga istus nii sügavalt vees, et pealepoole vett jäi vaid ca kümmekond sentimeetrit. Oli tugev torm ja meri karune. Kuigi saarlaste esialgseks sihtmärgiks oli Gotlandi saar, triivis tuul nende paadikese Stockholmi saarestikku. Seal võtnud Rootsi piirivalve nad sleppi ning põgenikud viidi ühel saarekesel asuvasse sõjaväebaasi.

Aastaid hiljem, 1994. aastal pani Rootsi armee muuseum välja näituse eestlastest paadipõgenikest. Üks pilt sellelt näituselt avaldati ka Rootsi Eesti Päevalehes. Seda vaadates tundus Ennule mees paadis kuidagi tuttav, kangesti tema isa moodi. Ta viis pildi emale näha ja selgus, et paadipõhjas kössutaski terve Meride pere – isa Oskar, ema Linda ja kaks pisikest põnni Enn ja Mati.

Elu võõrsil ei olnud kerge

Ennu teada olid nad selles põgenikelaagris paar kuud. Siis saadeti nad Lõuna-Rootsi ja isa sai põllutöödele. Kuna Rootsis oli tol ajal tööjõudu vaja ja eriti taolistele madalapalgalistele töödele, siis selleks põgenikke kasutatigi. Kolida tuli Meridel veel mitmeid kordi, otsimaks paremaid töö- ja elamistingimusi. Isale ei meeldinud põllutöö ega ka töö tekstiilivabrikus, kus maksti õige vähe. Tema ihkas ikka merele.

Rootsis tegi ta enesele tüürimehe paberid ning tal õnnestus saada tööd ühel suurel tankeril. Nüüd hakkas perel juba paremini minema. Isa oli välja valinud ja väga kiindunud ühte pisikesesse majja Lõuna-Rootsis Vittsjös, mille lähedal elasid ka Ennu Mustjalast pagenud isapoolsed vanavanemad. Isa võttis laenu ja ostis maja ära.

Hiljem, kui Enn juba Saaremaale tuli ja nägi seda maja ja ümbrust Pangal, kus isa sündinud oli, sai ta isast aru. See Vittsjö maja oli toona väga sarnane isakoduga Saaremaal. Enn hoiab seda pisikest majakest Lõuna-Rootsis korras tänase päevani.

1955. aastal juhtus aga suur õnnetus – isa tanker põrkas kokku ühe suure õlilaevaga ja läks põlema. 19 meest sai surma, nende seas ka vanemtüürimees Oskar Meri.

Ema kolis Halmstadi

Elu läks väga raskeks. Ema kolis oma kahe poisiga linna, kus kergem tööd leida. Ta ostis Halmstadis ühe väikese kommipoe, poe tagaruumides oli väike ühetoaline korter, kus pere elada sai.
“Ma olen tänaseni imestanud, kuidas meie ema hakkama sai… Ta oli ikka jumalast tubli,” arutleb Enn. Ema on aga meenutanud, et kui tema leti taga parasjagu kommi või ajalehti müüs, ilmunud järsku suurte inimeste vahelt kõrge leti tagant välja kaks määrdunud pisikest käekest… Enn ja Mati! Lootusega, et ema mõlema pihku paar kommikest poetab.

Esimene mälestus on Ennul kusagilt sealtmaalt, kui ta oli 3-aastane. “Mäletan, et isa oli teinud meile mingist betoontorust mängukärud. Mängime nendega tänaval ja siis tuleb üks suur buss… Mina kutsun Matit – tule ära! Mati on hirmus pahane, tema oma käruga tee pealt ära ei tule.” Teine asi, mida Enn selgesti mäletab, oli see, kuis ta koos isaga loomafarmis töötas. Isa andis loomadele loomasööta, Enn tahtis teda aidata ja poetas söödakünasse saepuru. Loomad kukkunud hirmsasti röökima ja poiss pani laudast liduma.

Eestikeelne haridus piirdub esimese klassiga

Helsingborgis, kus Merid tol ajal elasid, oli palju eesti põgenikke ning seal oli ka eesti kool. Enn jõudis seal läbi teha esimese klassi ja siis ütles isa, et poiss peab minema rootsi kooli. Seega naerab mees, et tema eestikeelne haridus piirdubki vaid I klassiga.

Enn tunnistab, et tema eriti hoolas õppur ei olnud. “Mulle meeldisid rohkem koerused ja mootorrattad.” Priimus oli vend Mati, kellest hiljem saigi arvutiprogrammeerija.
Hiljem õppis Enn Malmö tehnikainstituudis ning edasi juba Lundi ülikooli majandusteaduskonnas.

Eesti asja eest

Kui Enn Lundi ülikoolis õppis, oli seal umbes sadakond eestlasest tudengit. “Meil oli tore kamp,” meenutab mees, kes osales aktiivselt kõigis väliseesti üliõpilaskonna tegemistes. Mitmed sellest tudengitekambast on tänaseks Eestisse tagasi jõudnud, tuntuim nende seast Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik. Rootsis oli eestlus tol ajal mõnevõrra killustunud. Oli neid, kelle arvates igasugused kontaktid Nõukogude Eestiga olnuks kui okupatsiooni tunnustamine, teised jälle arvasid, et kõik kontaktid tulevad mõlemale poolele ainult kasuks.

Kui Helsingis tähistati 1985. aastal OSCE aastapäeva ja muuseas tunnustati Nõukogude Liidu tol ajal kehtivaid piire, korraldas grupp eesti, läti ja leedu tudengeid Lääne- Euroopast ja ka Ameerikast protestiaktsiooni.
Enn Meri: “Rentisime laeva ja sõitsime sellega piki Nõukogude Liidu piire alates Leedust kuni Helsingini välja. Seal oli planeeritud suur protestiaktsioon.

Soomlased võtsid meid väga soojalt vastu, väga palju oli neid, kes meie demonstratsiooniga ühinesid. Mäletan, et merel triivisid meie laeva lähedal Vene sõjalaevad… Kord tuli üks meie laevale nii lähedale, et arvasime juba mehi meie pardale tulevat. Aga tegelikult me just seda ootasimegi, sest meil oli pardal palju ajakirjanikke, TV- ja raadiomehi.

Sellest oleks siis tulnud suur sensatsioon. Kuna Soome ja Venemaa vahel valitses toona aga suur sõprus, siis juhtuski nii, et sel laeval viibinute nimekiri anti üle venelastele ning kõik sel aktsioonil osalenud said automaatselt Eesti külastamise keelu.”

Enne seda oli Enn emaga pea igal suvel Eestis käinud. Tõsi, Tallinnast kaugemale neid ei lubatud. Pärast Helsingi sündmusi oli Ennul aga range viisakeeld.

Kui 1989. aastal toimus ülemaailmne saarlaste kokkutulek, üritas Enn siiski viisat saada. Ja saigi! Aga Tallinna sadamas läks põnevaks. “Piirivalvur vaatas minu passi ja arvutit… Nägin, et mehel läksid silmad pärani. Helistas kellelegi. Meid, üht soome joodikut ja mind, juhiti kõrvale. Ootasime ja ootasime, juba pool tundi möödas…

Ema juba muretses, et nüüd saadetakse poiss otse Siberisse. Tuli siis üks ohvitser, kukkus helistama ja ma sain aru, et pahandas kellegagi. Et kuidas te sellisel tüübil lasite Eestisse tulla! Seletas ja seletas ning lõpuks lasti mind tulema…” See oli esimene kord, kui Enn sai koos ema ja vennaga külastada oma sünnisaart.

Saaremaale äri ajama

Sealtmaalt hakkas Enn Meri tihedasti Eestis käima ning nägi võimalust siinmail ka äri ajada. Et Ennul oli Rootsis oma firma, mis tegeles suurte lubja- ja tsemendipõletite vahendamisega, siis oli tema üks esimesi koostööpartnereid Kunda tsemenditehas. Koos oma saksa partneriga olid nad üksvahe Kunda Tsemendi suurimad kliendid, vahendades Eesti tsementi Saksamaale vägagi suurtes kogustes.

Orissaarde tegi Enn 1991. aastal sokivabriku Sartex, mis tegutseb tänaseni. Seejärel tuli Nasvale Saare Martex, mis on nüüdseks maha müüdud.
1997. aastast aga tegutseb Mullutus OÜ Merinvest, mis toodab kummidetaile kõikidele suurtele autotööstustele Euroopas. Möödunud aastal läks neid Mullutust välja umbes 300 miljonit. Ettevõtte käive on 150–160 miljonit aastas ja tööd annab Merinvest umbes paa-risajale inimesele.

Kriisiaeg pole siiski mööda läinud ka Merinvestist. Ettevõttes on tulnud teha nii mõndagi, et ellu jääda ja inimestele töökohad säilitada. Kuid viimasel ajal on Meril siiski tunne, et kõige hullem aeg hakkab nende jaoks mööda saama. Sest autosid läheb ju endiselt vaja ja küllap siis tulevad ka tellimused.

Eestlane peab Eestis elama

Enn Meri ei kahetse, et ta Eestisse tagasi tuli. “Olen ju eestlane, kus ma siis veel elama peaksin!” imestab Enn. Esimene abielu rootslannaga oli Eestisse kolimise ajaks otsa saanud, kuid sellest kooselust on tal kaks imetoredat tütart. Tiina-Elisabeth on ajakirjanik, töötas ühes suures Rootsi päevalehes, kuid praegu kasvatab kodus kaht pisitütart.

Linda-Elisabeth töötab personalijuhina. Ennu ema Linda elab endiselt Halmstadis. On 93 aastat vana ja sedavõrd kõbus, et võtab igal suvel ette reisi Saaremaale. Enn jagab oma elu Tallinna, Kuressaare ja Sõrve vahel ning teda on nüüd toetamas eestlannast abikaasa Ann.


KES ON PILDIL?

Eelmise nädala pildil tundis Enn Meri ära ainult üks inimene – Mare Mägi. Temale kuulub CD-plaat ABBA meloodiatega. Plaadi saab kätte Oma Saare toimetusest.

Kes on aga see neiu pildil, kellest tuleb juttu järgmisel korral?

Õigesti vastanute vahel loosime välja CD-plaadi “CLUB 96 ehk Eesti 90-ndad uuel ringil”. Vastuseid ootame lehetoimetusse (Tallinna 9) või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email