Eelolev nädal möödanikus

Sada üheksakümmend viis aastat tagasi, 1814. aasta 17. mail, avaldati Norra iseseisvuse deklaratsioon. Varem oli see Skandinaaviamaa olnud Taani kuningate valitsemise all. Tõsi, pärast seda sündmust kuulus Norra veel ligi sada aastat uniooni Rootsiga ja kuulutas end alles 1905. aastal täiesti sõltumatuks kuningriigiks.

Kakssada kümme aastat tagasi, 1799. aasta 18. mail, suri tuntud prantsuse kirjanik, kahe suurepärase komöödia “Sevilla habemeajaja”(Le Barbier de Séville) ja “Figaro pulm” (Le Mariage de Figaro) autor Pierre-Augustin Caron de Beaumarchais (sünd 1732).

Võib vist oletada, et suuremale osale lugejatest on need teosed tuntud muusikaajaloo kaudu. Neist esimese põhjal kirjutas suurepärase ooperi itaallane Gioachino Rossini (1792–1868), teise põhjal aga Wolfgang Amadeus Mozart (1756–1791).

Samas aga ei saa väita, et Beaumarchais’ teoste pikaealisus on seletatav vaid tänu muusikale. Eelpool mainitud näidendite peakangelane on Figaro – Sevillast pärit hispaanlane, osav kelm ja pettur, kes algselt oli juuksur, seejärel astus aga ühe aadliku teenistusse. Isiksusena on Figaro väga leidlik, teravmeelne ja mis kõige tähtsam – alati sädelev, elurõõmus ning väga energiline.

Figarol on erakordselt suur läbilöögivõime, sest ta oskab erilise kergusega ja süümepiinadeta punuda mitmesuguseid intriige, mille tõttu saavutab alati oma tahtmise. Kasulik isiku-omadus ka kaasaja maailmas! Räägitakse, et selle kangelase olevat Beaumarchais lausa enda pealt maha kirjutanud.

Ja veel üks huvitav fakt: 1826. aastal hakkas Pariisis ilmuma satiiriline ajaleht, mis võttis endale Beaumarchais’ kangelase auks nimeks Le Figaro. Täna on see ajaleht maailmas üks autoriteetsemaid väljaandeid. Ka lehe moto on laenatud Beaumarchais’lt, täpsemalt aga “Figaro pulmast”. Selle küllalt-ki vaba tõlge kõlaks järgmiselt: kui puuduks vabadus kritiseerida, poleks olemas ka tõetruud (siirast) kiitust (Sans la liberté de blâmer, il n’est point d’éloge flatteur).

Sada üheksakümmend viis aastat tagasi, 1814. aasta 18. mail (vkj), sündis Kesk-Venemaal ühes aadlimõisas Mihhail Bakunin – maailma üks silmapaistvamaid anarhismi teoreetikuid. Õppis ta Saksamaal, kus sattus noorheegellaste tugeva mõju alla. Siinkohal tuleb kohe öelda, et filosoofiat tundis see mees lausa suurepäraselt. Ja üldse oli ta haritud ja huvitav isiksus.

Juba nooruses avaldas artikli “Reaktsioon Saksamaal”, milles toodud dialektilist mõttetera võib pidada kogu anarhismi juhtlauseks – hävitamise kirg on samas ka loov ja loomulinguline kirg (Die Lust der Zerstörung ist zugleich eine schaffende Lust!).

Elu jooksul suhtles Bakunin paljude tolle aja intellektuaalidega. Näiteks selliste suurkujudega nagu Ludwig Feuerbach, Alexander Herzen, George Sand, Richard Wagner, Pierre-Joseph Proudhon, Karl Marx jpt. Kuid tundub, et pikaajalist ja lähedast sõprust ei suutnud ta luua kellegagi.

Alati said takistuseks maailmavaatelised erimeelsused ja kindlasti ka Bakunini iseloom. Kunagi juhtusin lugema ühte kirja, mille Bakunin oli läkitanud Marxile. Kirja serval, kohas, kus tuntud anar-hist arutles riigi kui despootliku ühiskonnanähtuse kadumise võimalikkuse üle tulevikus, ilutses Marxi ilmselt suure vihaga kirjutatud kommentaar: asinine (ingl k eesellik, juhm).

Elu lõpus elas Bakunin üksinduses ja suures vaesuses Šveitsis, kus ta ka 1876. aastal suri. Kuid enne surma jõudis ta lühikest aega olla veel ka nihilist Sergei Netšajevi suur austaja. See mees on aga ajalukku läinud ühe väga ebainimliku teosega “Revolutsionääri katekismus”. Kes soovib tõelist vägivallapropagandat lugeda, võtku see raamat kätte. Muide, just Netšajev oli Dostojevski suurepärase romaani “Sortsid” ühe peategelase Pjotr Verhovenski prototüübiks.

Ja lõpuks vägivallast ka tegelikkuses. Kuuskümmend viis aastat tagasi, 1944. aasta 18. mail, piirasid Stalinile ustavad sõjaväed Krimmi poolsaarel sisse tatarlaste asulad. Lühikese aja jooksul küüditati kõik Krimmi tatarlased (kokku ligi 200 000 inimest) külmale maale.

Tegemist oli esimese stalinliku operatsiooniga, kus küüditati terve rahvas. Järgnesid tšetšeenid, kalmõkid, ingušid ja mitmed teised Põhja-Kaukaasias elavad rahvad. Põhjendus oli kõikjal üldjoontes sama – kõiki neid rahvaid süüdistati kollaboratsionismis (koostöös sakslastega).

Print Friendly, PDF & Email