Kõne Iffile 11 (2)

Kõne Iffile 11

 

Täna räägime Eurovisiooni muljetest ajast, kui “Kaelakee hääl” tõi Eestisse esimese rõõmusõnumi.

Eestlastele meie eurolaulud meeldivad. Ka eelmises “Eesti laulu” telesaates tuli “Kaelakee hääl” taas esikohale. Kui ma mõtlen ajas tagasi, kuidas mina Eurovisioonile laulma sain, siis meenub mulle hulk kummalisi asjaolusid. Helistas Priit Pajusaar ja pakkus mulle kuulata oma laulu kassetti ning kutsus mind seda laulma. Laulsid kaks noort inimest ja nagu hiljem selgus, oli üks neist Maarja-Liis. Püüdsin Pajusaarele selgeks teha, et mina olen Eurovisioonile minekuks juba vana.

Ta pakkus mulle, et ehk ma ikkagi prooviksin. Õppimise käigus hakkas see lugu mulle meeldima, aga kui jõudis kätte lindistamine, olin jäänud grippi. Siis mõtlesin, et pääsen, helistasin ja sain teada, et ka kõik teised on haiged ja lindistus lükkus edasi. Kui tuli laulu esitlemine ööklubis Dekoltee, siis pidin ka seekord ära olema ning siis tehtigi selline värk, et mina laulsin ekraanil ja Maarja-Liis seal kõrval laval.

Siis algas see esinemise variantide otsimine, fonogramm sai valmis, seda tuli töötlema Rootsist ABBA-ga koos töötanud eesti soost helirežissöör. Ta kontrollis heli, meid pildistati, tööd tehti selle nimel, et plaat saaks valmis. Küll pandi meile igasuguseid riideid selga… ja eks seda sahmerdamist oli.
Oslo kesklinna spordi- ja kultuuripalee, kus me esinesime, see lummas. Lavakujundus oli võimas ja esimesest proovist alates tundsin, et seal on hea esineda. See hääl, mis saalis kõlas, see oli nii kaunis ja puhas. Helikvaliteet andis kindlustunnet juurde.

Norralased on väga külalislahke rahvas, meid sõidutati palju ringi. Samal ajal oli ka Norra rahvuspüha ja kõik kohad olid dekoreeritud. Käisime linnapea vastuvõtulgi. Nii huvitavalt dekoreeritud söögilauda ma kusagilt mujalt ei mäleta.

Meie ootuse küttis üles kohalik ajakirjandus, kes päev enne lauluvõistlust arvas, et Eesti võidab, ja seda hakati meilt ka ootama. Kui läksime lavale proovi, hakkasid juba lavatehnikud meie laulu ümisema. Meloodia jäi ilmselt kergesti meelde, see oli nii andekalt kirjutatud.

Otsus tuli kahe eelkontserdi põhjal, nii et kui põhikontsert toimus, oli tulemus juba teada. Keegi meile seda muidugi ei öelnud. Eks me siis värisesime seal ja ootasime, kuidas neid hindeid nüüd pannakse. Algul oli põnev, britid andsid meile 10 punkti, siis oli pikalt tühi ja oligi selline tunne, et läheb nagu tavaliselt. Aga äkki hakkas punkte tulema ja tuligi viies koht ära! No meie jaoks oli see ikka suur võit. Sellest ajast kui ma tean, kuidas need asjad seal lava taga käivad, hakkasin ma Eurovisiooni suhtuma hoopis teisti.

Mulle meeldiks rohkem see, et oleks orkester, et esinemine tuleks otse ja lauldakse oma emakeeles. “Kaelakee hääl”, “Keelatud maa” ja teised laulud läksid ju hästi. Kui oli oma keele nõue, siis oli minu meelest parem.
Tänavuaastase laulu kohta ütleksin, et minu pöidlad on küll Sandra jaoks püsti. Ta on väga hea, oma noorusele vaatamata oskaja. Ta näeb ka väga hea välja ja seegi pole tähtsusetu. Soovin talle ainult edu!

Print Friendly, PDF & Email