Jahikorralduses muudatused tulekul (6)

Jahikorralduses muudatused tulekul

 

Üleeile keskkonnaministeeriumis toimunud jahindusnõukogu istungil tutvustati huvigruppidele jahiseaduse muudatusi, mis on tänaseks läbinud riigikogus esimese lugemise.

Muudatused tulenevad jahinduse arengukavast ning näevad ette riigi hallatavate jahipiirkondade vähendamist ja loovad võimaluse riigi ülesannete delegeerimiseks kolmandale sektorile. “Seaduse muudatusega võimaldame ühel jahimeeste katusorganisatsioonil veelgi suurendada oma rolli jahindustegevuse korraldamisel,” ütles keskkonnaministeeriumi metsanduse ja jahinduse nõunik Tõnu Traks.

Tutvustatud muudatusettepanekute kohaselt määraks jahiulukite (v.a suurkiskjad) küttimismahu edaspidi jahipiirkonna kasutaja ja sellega kaasneb samas jahiulukite tekitatud kahjustuste hüvitamise kohustus.
Riigi ülesandeks jääks jahimeeste varustamine kvaliteetse informatsiooniga, ulukiseire korraldamine ning vajadusel küttimise piiramine.

Ettepanekutega soovitakse vähendada ulukite poolt tekitatud kahjustusi, säilitades seejuures ulukipopulatsioonide elujõulisuse ning luues paremad võimalused vajadusel kahjude hüvitamiseks maaomanikele.
Ministeerium kavandab ulatuslikuma jahiseaduse muudatuse esitada valitsusele käesoleva aasta sügiseks.



Kommentaar

Viimastel aastatel on oluliselt suurenenud metsanoorendike kahjustused. Rüüstatakse igas vanuses puid, metskitsed alustavad juba esimesel aastal. Sügisel inventuuri ajal näeme, et ladvapungad on ära näritud.

Kui männikultuur on juba noorendikuks kasvanud, siis on põder ja hirv kohal. Põder murrab latvu, koorib tüve ja hävitab võrseid. On kohti, kus on hävitatud 80–90% kõikidest istutatud taimedest. Mõnel pool on 3–4-hektarilisel langil vaid poolemeetrised pulgad püsti. Selliseid kohti on üle kogu Saaremaa. Loomade arvukus on liiga suur, noort metsa kasvatada on mõnes piirkonnas väga problemaatiline.

Ühe hektari männinoorendiku rajamise hind jääb kümne tuhande krooni kanti, aga tegelikud rahalised kaotused on palju suuremad, sest me oleme noorendikke pritsinud kärsakate tõrjeks, oleme kultuure hooldanud vähemalt korra aastas, need trimmeri ja võsasaega üle käinud. See kõik on lisakulu. Kui on juba harvendust tehtud, on veel üks kulu juures. Siis tuleb põder või hirv ja rüüstab näiteks kümneaastase noorendiku ära. Me oleksime justkui sadu tuhandeid kroone pannud metsa ulukite söödabaasi alla. Aastad on läinud ja me peame kõike otsast alustama.

Uue jahiseaduse sätted annavad jahiseltsidele suurema otsustusõiguse ja koos sellega ka vastutuse. Selline nõue on täiesti loogiline ja ma olen sellega päri. Sellisel juhul saab maaomanik jahimeestega otse suhelda ja neid asju omavahel läbi rääkida.

Kui ikka pool kultuurist on nahka pistetud, on kahjustus suur. Arvestatakse, et umbes viiendik oleks see lubatud ülempiir, siis ei ole asi veel paigast ära. Praegu on nii, et keskkonnaamet määrab limiidid, jahimees kütib ja maaomanik (meie puhul riik) peaks tekitatud kahju välja nõudma. Kui limiidid on täidetud, kellelt siis kahju välja nõuda? Tegelikkuses ei vastuta mitte keegi või need asjad lihtsalt ei toimi.

Hirvede arvukus on viimastel aastatel meeletult tõusnud. Kui jahiseltsil on laskelimiit kaheksa hirve ja ühes karjas on neid juba näiteks neliteist, siis on asjad nihkes küll. Võib teha mistahes meetodil loendusi, aga tegelik pilt näitab midagi muud. Piisab vaid minna mõnda metsa, et selles veenduda.
Männinoorendikel on hirv ja põder võrdsed kahjustajad.

Peamised kahjustusalad on sooservad ja kui sinna lähedale istutatakse uus mets, siis on juba ette teada, et sellest ei tule midagi välja. Kartulimaadele saame aia ümber teha ja oma saaki sel viisil kaitsta. Aga kui me peame hakkama ka metsadesse noorendikele metsa järelkasvu säilitamise nimel aedu ümber tegema, oleks see küll üks väga kummaline tegevus.

Marko Trave, RMK Saaremaa metskonna metsaülem

Print Friendly, PDF & Email