Saame vabaks, hakkame hästi elama… (6)

Saame vabaks, hakkame hästi elama…

 

Eesti riigi edulood sulavad kui läinud talvine vähene lumi. Pudrumäed ja piimajõed on kadunud. Raske aeg paneb proovile inimeste põhiväärtused ja politsei professionaalsuse.

Turvatunne ei ole vaid hirmu puudumine kuriteo ohvriks langemise ees, vaid sõltub suuresti ka sellest, kas me suudame igapäevaselt hoida leiva laual, kas meie lastel on võimalus saada parimat haridust, kas meie lähedased on terved või saavad vajadusel kõrgetasemelist meditsiiniabi.

Kuidas mõjutab majanduskriis turvatunnet ühiskonnas

Inimesed, kes on majanduskasvu laineharjal end maksimaal-selt koormanud laenudega, on tänases majandusseisus olukorras, kus küsitavaks on muutunud isegi esmane toimetulek.

“Laenumaksete igakuine tasumise tähtaeg muutub paljude inimeste õudusunenäoks. Inimesed, kes soetasid uhke auto, ehitasid uue maja laenurahade abil, on täna suuresti raskustes.” Nii kirjutasin 2008. aasta jaanuaris ajalehes Oma Saar. Tol hetkel pidasid paljud lugejad kirjatükki rahva hirmutamiseks.

Täna kuuleme iga päev inimestest, kes on võlakoorma tõttu lootusetus olukorras. See on näide turvatunde kadumisest sotsiaalses mõttes, samas on see tihedalt seotud õiguskaitsega.

“Oli aeg, kui heietasime vabadusest ja vabanemisega kaasnevast heast elust. Kus iganes, kodudes, tööl. Ja tööl napsitavate lihtsameelsete semude lollkindel unelm. Saame vabaks, hakkame hästi elama. Enim meelde jäänud väljend. Enamik ei kujuta ettegi ja ei teadvusta, et vabadusega kaasneb ränk, aus töö ja vastutus, “ nii kirjutab mulle isiklikus kirjas 82-aastane Hugo Tamleht, kes 16-aastasena meie kodusaarelt 20 aastaks Siberisse küüditati.

Töötus rikub inimest

Kas vahepealsed majandustõusuaastad on kinnistanud meie inimestes hoiaku, et igapäevane aus töö ja vastutus on ajalugu, raha saab pangast? Loodan, et mitte. Maailmamajanduse tagasilangus on äratanud vähemalt osa Eesti rahvast möödunud aastate soovunelmatest ja loob aluse uuele kainele ellusuhtumisele ja töötahtele.

Paraku on meie igapäevaelus vastupidiseid olukordi – inimesel on töötahe, kuid tal puudub võimalus seda rakendada. Siit järgmine probleemistik: kui oled pikalt töötu, on tööturule tagasiminek keeruline nii psühholoogiliselt kui ka professionaalselt – spetsialistid ütlevad, et inimene, kes ei ole kolme kuu jooksul tööd leidnud, muutub passiivseks ega otsigi enam lahendusi.

“Olen vana mees. Kuid seda, mida kunagi lausa pähe tuubiti, olen järginud: ära jäljenda kedagi, jää iseendaks. Uisapäisa kõik, mis ahvatleb, ei sobi meile, s.t kõik, mis läänest tuleb. Pead olema ettevaatlik. Isegi liialt õhku ahmides võivad kopsud lõhkeda,” jätkab Hugo Tamleht.

Kogenud mehe sõnadest võib välja lugeda: asjad, mida on korraga liiga palju, võivad kasu asemel kahju tuua. Kas materiaalses mõttes oli taevas meie kohal liialt helesinine, et muudele eluväärtustele pöörati liig vähe tähelepanu?

Puudus viib kuritööle

2009. a teine Politseileht lahkab majanduslanguse mõjusid kuritegevusele. Keskkriminaalpolitsei direktor Eerik Heldna kirjutab juhtkirjas: “On isegi spekuleeritud, kas kriminaalsed 90-ndad võivad tagasi tulla ning inimestel on põhjust hirmul olla. Seda kindlasti mitte, kuid see ei tähenda, et jahtuval majandusel puuduks mõju kuritegevusele.”

Heldna ütleb, et paljudel elualadel on taas tegutsema hakanud kelmusi toimepanevad isikud. 2009. aasta kahe esimese kuuga oli kelmusi registreeritud võrreldes eelmise aastaga juba 15% rohkem. Just majanduskuriteod on kuriteoliik, mis ahvatleb seni ausaid, kuid täna raskustesse sattunud inimesi. Heldna eeldab ka narkokaubanduse kasvu.

Olen majandusraskuste ja kuritegevuse kasvu otsestele seostele korduvalt tähelepanu juhtinud, kuid seda on sageli tõlgendatud kui opositsioonipoliitiku lärmamist. Ei arva, et inimeste “hirmutamine” kuritegevusetondiga midagi parandaks. Kuid kõigil meist on põhiseaduslik ja inimlik õigus olla informeeritud ühiskonnas levivatest ohtudest ja seda ikka selleks, et ohtudesse sattumist ennetada.

Pea liiva alla peitmine muudab olukorra ainult hullemaks. On selge, et majanduslanguse tingimustes otsitakse pääseteid ja võimalusi isikliku heaolu säilitamiseks. Kas seni ausalt leiba teeninud ja nüüd töötu inimene leiab end kõige mustema stsenaariumi korral pigem tänavalt, kui läheb vargile? Oma töökogemusele toetudes julgen kindlalt väita, et ebaausa taustaga inimesed hakkavad lahendusi otsima kuritegelike vahenditega. Sama arvamust toetavad ka E. Heldna, A. Truupõld ja H. Puusepp Politseilehes.

Aasta lõpuks võib olla 100 000 töötut

Süüa tahavad kõik, laenud tahavad maksmist… Valitsuse plaan vähendada töötutele mõeldud toetusi võib realiseeruda. Maailma praktika on näidanud, et osa meeleheites inimesi läheb enda ja pere elatamiseks tõepoolest ebaausale teele. Seega on väljakutse, mille majanduskriis on meie korrakaitsjatele esitanud, äärmiselt kõrge.

See, kas politseinikud suudavad pingetes ühiskonnas säilitada kainet meelt ja pakkuda kodanikele igakülgset abi ja kaitset, selgub lähikuudel. Kui viimasel ajal on politsei põhitööks olnud liikluseeskirjade eirajate avastamine, siis nüüd tuleb keskenduda isiku-, narko- ja varavastaste kuritegude ennetamisele ja kiirele avastamisele. Politseid igale poole ei jagu ja ees on valikud, milliste õiguserikkumistega eelisjärjekorras tegeleda.

Täna usaldab politseid 79% küsitletutest, eeldused politsei ja rahva igakülgseks koostööks on olemas. Veelgi suuremas ja väga inimlikus koostöös näen üht võimalust majanduskriisist tulenevate kuritegude ennetamiseks ja pingete pehmendamiseks.

Koondame ressursid

Usun, et 2006. aastal alguse saanud ja riigikogus äsja vastu võetud seadus sisejulgeoleku ühendasutuse loomiseks annab eelduse paremale ja kiiremale abile õiguskaitseorganite poolt.

Seaduse eesmärk on politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamise kaudu tegevuse dubleerimise lõpetamine kasutamaks erioskustega töötajaid ja tehnikat otstarbekamalt. Aastatetagusest ideest sai seadus suuresti tänu Saaremaa juurtega mehe Marek Helmi järjekindlusele.

Loota hädas vaid jõustruktuuridele, on naiivne. Eelkõige peame pöörama tähelepanu iseenda suhtumisele. Kas meie igapäevane käitumine ja hoiakud aitavad ühiskonnas tasakaalu hoida, kas meis on tahet aidata neid, kes seda vajavad? Oleme vabad, kuid vabadust ei ole vastutuseta. Ja tagumine aeg on ka poliitikutel unustada poliitilised mängud ja võtta vastutus.

Print Friendly, PDF & Email