Taanlaste huvi Saaremaa vastu lõi pinna linna sünniks (3)

Taanlaste huvi Saaremaa vastu lõi pinna linna sünniks

SAI ALGUSE VAHITORNIST: 9. aastal pKr võitsid germaanlased pealetungivaid Rooma leegione Teutoburgi lahingus, nende pikk väejuht Lange Hermann oli saksa rahva esimene sõjasangar. Pikk Hermann levis kindlusetorni nimena saksa kultuuriruumis, sh Tallinnas Toompeal, Narva Hermanni linnuses, Paide ordulinnuses ja Kuressaare piiskopilinnuses.

1202. aastal Taani kuningaks saanud Valdemar II sihiks sai viikingiaegse mõjuvõimu taastamine Läänemerel risti ja mõõgaga. Sõjakäiku Saaremaale pandi 1206. aastal juhtima Lundi peapiiskop. Lund asutati viikingiaja lõpus, kui Lõuna-Rootsi kuulus Taanile; 1103. aastal loodud Lundi peapiiskopkond hõlmas nii Rootsi kui Norra, aastail 1219–1346 ka Põhja-Eesti. Lundi peapiiskop saatis esimese misjonäri Eestisse juba 1165. aastal, Fulco värvati Palestiina Templiordu sünnikodust Champagne’ist Prantsusmaal. Fulco abiliseks oli eestlasest munk Nicolaus, kes leiti Trondheimist Norras. Fulco misjonitöö ebaõnnestus. Lundi peapiiskop ei saanud saarlastest jagu ka 1206. aastal.

15 aastat hiljem tuli Saaremaale Taani kuningas ise. Koos Orlamünde Albertiga tõrjuti saar-lased tagasi ja hakati kivilinnust ehitama. Kuninga õepoeg Orlamünde Albert oli Madisepäeva lahingu järel ärgitanud mõõgavendi Saaremaale tungima juba saabuval talvel.

Eestimaa poolitati Saaremaal

Raske võit Madisepäeval muutis Mõõgavendade ordu strateegiat, algas Eesti jagamine. 1218. aasta juunis toimunud Taani riigipäevale viikingite algkodus Schleswigis kutsuti ka Liivimaa piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich, ordumeister Volquin, Orlamünde Albert jt. Nemad tegidki Taani kuningale ettepaneku laevaväega Eestisse tulla (see sai teoks juunis 1919) ja lubasid kogu Eestimaa talle.

Eesti jagamist jätkati 1222. aastal Saaremaale ehitatud kivilinnuses Riia piiskopi Alberti, Eestimaa piiskopi Hermanni (Alberti vend, kes Theoderichi surma järel Eesti piiskopiks tehti), ordumeister Volquini jt Liivimaa võimukandjatega. Kuningas Valdemar II Võitja toetus varasemale leppele, aga sakslased polnud sellega enam päri. Nii nad jagasidki Eesti mõjusfäärideks Riia ja Tallinna vahel. Seitsmeks sajandiks.

Kuningas ehitas linnuse lõpuni ja purjetas Kopenhaagenisse teadmisega, et tema Eestimaa-valdused ulatuvad Saarest Viruni. Piiskop Albert jättis ühe oma venna (usutegelase Theoderichi) koostöö märgiks taanlaste linnusesse ja võttis kursi Lübeckile.

Saarlased uurisid samal ajal Varbolas taanlaste kiviheitemasinat, sundisid siis vaenlasele tuttava sõjatehnikaga kuningaväe Saaremaalt lahkuma ja hävitasid nende linnuse.

Piiskopilinnuse ehituslugu on teadmata

Taani kuninga kivilinnuse asemele kerkis Bergfriedi-tüüpi Pikk Hermann – sakslaste tung itta (Drang nach Osten) sai Saaremaal oma sümboolse märgi maha ilmselt 13. sajandil.
Paljud ajaloolased lähtuvad 20. sajandi algul linnuse rekonstrueerimist juhtinud arhitekti Hermann Seuberlichi seisukohast, et esmalt ehitati kaitsetorn.

1970. aastatel tehtud vaatluste ajal järeldas renoveerimist juhendanud arhitekt Kalvi Aluve, et ehitus algas Pikast Hermannist. Puitehitiste talaotsi leiti ka 11. sajandist, mil Saaremaa viikingitest said Läänemere isandad – nende üks sõjaline tugipunkt oli ilmselt Põduste jõe suudmes.
Hilisemad uurijad eesotsas Kaur Alttoa ja Boris Dubovikuga on naasnud Seuberlichi juurde, lisades omalt poolt, et linnuse vanimaks osaks on kaitsetorni kaks alumist korrust ja konvendihoone loodetiiva alumised korrused.

Ühel meelel ollakse selles, et loss valmis 1380. aastatel. Seda ümbritses kastellmüür veekraaviga. Vapilinnuks sai kotkas – piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese embleem. Saksa keeles sai linnuse nimeks Arensburg (Kotkalinnus).

Linnuse tagamaal arenes inimasustus

Linnuse ehitamise ajal tekkis savivõtukoht (Lehm Pfitze, praegu Koerapark) ja kujunes Pika tänava (Lange Strasse) lõunaots. Kõvera tänavaga (Krumme Gässchen) ümbritsetud külaossa viis Tiigi tänav (Schmester Gässchen), tänavad läksid savivõtukohalt ka itta ja põhja. Need tänavad on ilmselt linnaeelse küla ühed vanemad.

Samakõrgusjoon Kesktänavast põhja pool (Pika tänava põhjaosa) on meetri võrra Aia-Vahtra ristmikust (kunagisest mõisakeskusest) ja kahe meetri võrra Sõrve turust kõrgemal – seal oli inimasustus ilmselt juba enne linnuse ehitamist.
Linnusevärav oli kindlusesaare põhjatipus. Kaubasadam asus sealsamas, praeguse kuurhoone kandis.

Piiskopi kaubandusmonopol takistas linna sündi Saaremaal, kõigis teistes Eesti maakondades tekkisid linnad keskajal.
Linnusevalle hakati ehitama 15. sajandi algul (piiskop Winrich Kniprode ajal), kui kasutusele võeti tulirelvad. Valli kõrgus ulatus 7 meetrini, paksus oli 3–4 m. Mahukas ehitus vajas palju tööjõudu ja soodustas asula laienemist.

Alamsaksakeelne Schulzenhoff lubab järeldada linnusega seotud mõisa väljakujunemist külavanema talust (Schulze = külavanem). Küla lookles Põduste kaldal. Teiselt poolt piirnes külasaras piiskopi ametimõisaga (Amt Pyha), millest Taani ajal Püha-Suuremõis tehti. Suuremõisa süda asus praeguse bussijaama alal, mõisatevaheline tee kulges nüüdse Komandandi-Kesktänava joonel. Seesama tee ühendas ilmselt ka Saaremaa ida- ja lääneosa.

Esimene kirjalik ürik Kuressaare alevikust räägib piiskopi laimamisest ühe Tallinna kaupmehe suu läbi 13. novembril 1427 ühes õlletoas – hansalasele olid piiskopikaubanduse reeglid vist vastukarva.
Linnusevalli põhjatorni paigutati 1470. aastal esimene suurtükk, linnuse ja Sõrve turu vahele jäi esplanaad (kahuriväli).

Linn sündis pärast taanlaste järjekordset tulemist

Taani huvi Saaremaa vastu päädis 26. septembril 1559 piiskopkonna ostmisega. 16. aprillil 1560 jõudis Kuressaare reidile hertsog Magnus, 13. mail valiti 19-aastane hertsog Saaremaa piiskopiks.
Tartumaalt ja Virust sõjapakku tulnud kaupmeeste nõudel andis hertsog 8. mail 1563 Kuressaarele linnaõiguse, esimeseks linnapeaks valiti Narvast tulnud Jacob Kohl.

Linnasaras laienes ümber vana viikingisadama ja taassündinud Sõrve turu. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama algus + Väike-Sadama tänav) ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänava vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põik (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänava vaheline osa).

Sõrve turu teisest servast, esimese linnakõrtsi juurest sai alguse Kõrtsmiku tänav (Schenck Gasse, praegu Lasteaia, vahepeal ka Kõrtsi ja Pruuli tänav).
Nagu Sõrve turult, tähistasid ka keskaegse küla südamest lähtunud tänavad küla ümbersündi ja linna uusi asualasid: seal liitusid Tolli ja Pikk tänav, sealt algasid Kauba, Komandandi ja Garnisoni tänav. Külaväljakul leidis koha linna puudeplats.

Esplanaadil kerkis kirik (nn Unna kirik, samale krundile ehitati Eesti ajal kino) surnuaiaga praeguse pargi alal. Sündis Tolli tänav tuulikute, majade, poodide, apteegi, kiriku ja kõrtsiga.

Linnast välja rajatud haigete varjupaik sünnitas seegikvartali koos oma puudeplatsi ja Vaestekoja tänavaga (Hospithal Gässchen, alates 1934 ja praegu Martin Körberi, nõuka-ajal Kolhoosi ja Kalda tänav). Pikale tänavale viis seegi nurgalt ka lühike Vaeste tänav (Armengässchen).

Print Friendly, PDF & Email