Pressiülevaade: Mihhail Saakašvili – husaar Kaukaasiast

Lõppeval nädalal oli Gruusia sisepoliitika taas välisajakirjanduse üheks lemmikteemaks. Ja põhjuseid selleks jagus: nädala alguses saabus sensatsiooniline teade väidetavast riigipöördekatsest, Thbilisis jätkusid opositsiooni meeleavaldused, mis nädala keskel jõudsid vägivallaga lõppenud kokkupõrgeteni politseiga, ja kõigele lisaks algasid Kaukaasias NATO mõõduka iseloomuga sõjaväeõppused.

Prantsuse vasaktsentristlik õhtuleht Le Monde avaldas sel nädalal pealkirja all Mikheïl Saakachvili, le “hussard” du Caucase katkeid korrespondent Natalie Nougayrède’i vestlusest Gruusia presidendi Mihhail Saakašviliga. Väljaanne märkis, et juba 1801. aastast alates, s.o ajast, mil Gruusia ühendati Vene impeeriumiga, teavad kõik strateegid ühte kindlat põhimõtet – kes valitseb Thbilisit, see valitseb kogu Kaukaasiat.

President Saakašvili rääkis ajalehele, et kuna Gruusia asub Kesk-Aasiast transporditavate energiakandjate transiitteel, omab tema kodumaa geopoliitilist tähtsust, sest “kui langeb Gruusia, kaotab Euroopa alternatiivse võimaluse gaasi tarnimiseks”.

Natalie Nougayrède märgib, et just seesama nn energeetiline argument (argument énergétique) on ka põhjuseks, miks USA tunneb Gruusia vastu niivõrd suurt huvi. Saakašvili sõnul “oleks tragöödia, kui heade suhete nimel venelastega lakkaksid ameeriklased meie riiki toetamast”.

“Mul polnud valikut”

Le Monde jätkab: Gruusia president loodab ameeriklastelt saada raketitõrjesüsteeme, et tagada julgeolek alale, mis on lõhenenud riigist veel järel. “Sellega on kiire (c’est urgent), sest venelased on vaid 40 km kaugusel,” tsiteerib Prantsuse leht Saakašvili sõnu.

President on seisukohal, et möödunud aasta augustis, kui ta andis korralduse Tshinvali pommitamiseks, polnud tal muud valikut: tema sõnul tungisid Vene tankid riiki sisse, algas tulevahetus osseetide ja grusiinide vahel ning Venemaa otsis põhjust, et destabiliseerida olukorda Gruusias ja hävitada tema võimalused läheneda “euro-atlandi struktuuridele” (structures euroatlantiques).

“[Saakašvili] oli dilemma ees. Ta valis sõjalise tegevuse, lootes Lääne aktiivsele reageeringule. Kuid Ameerika Ühendriigid tõmbusid kõrvale. Euroopa aga, pidades hapra vaherahu teksti koostamise nimel pikki läbirääkimisi, tegi pidevalt järeleandmisi, lubades venelastel karistamatult rikkuda saavutatud kokkuleppeid või tõlgendada neid Kremlile meelepäraselt,” kirjutab ajaleht.

Augustisõjale järgnenud üheksa kuu jooksul on Saakašvili imago muutunud: kunagine demokratiseerimise “kangelane” (“héros” de la démocratisation) ja reformide “husaar” (“hussard” de la réform) on Lääne poliitikute silmis muutunud stabiilsuse rikkujaks, kes vahendeid valimata püüab kergesti ärrituvaid Vene võimukandjaid provotseerida. Artikli autor, Kaukaasia küsimuste asjatundja Nougayrède rõhutab: Läänes peavad mõned Saakašvilit hullumeelseks, sest see aitab neil unustada taganemist Moskva ees.

Režiimi varjukülg

Kuid Gruusia praegusel võimul on ka sünge külg (face sombre): selle kehastus (face incarnée) ja režiimi tugi (pilier du régime) on mõjuvõimas siseminister Vano Merabišvili. Ainuüksi selle mehe nime mainimine teeb Thbilisi elanikud ettevaatlikuks. Le Monde kirjutab: Gruusia on sõltumatu juba 17 aastat, sellest hoolimata käib riigis jaht nn Nõukogude aja kummitustele (fantômes du soviétisme).

Opositsioonile avaldatakse survet, ajakirjandus on võimude kontroll all, kohtunikega manipuleeritakse – ja seda kõike dirigeerib režiimi nn jäik tiib, kellele Miša annab tegevuseks vabad käed!

Eneseõigustuseks on Vano väitnud, et opositsioon saab raha Venemaalt. Siinkohal märgib Prantsuse ajaleht, et kuigi nende väidete tõestuseks pole mingeid fakte, on Vene eriteenistused oma tegevust Gruusias tõepoolest aktiviseerinud. Kreml peab Gruusiat oma “privilegeeritud huvide tsooniks” (zone d’intérêts privilégiés) ja nõuab Saakašvili erruminekut.

Suurriikide erinevad nõudmised ja uus valik

Mihhail Saakašvili rääkis Le Monde’i korrespondendile, et 2004. aastast saadik on Vladimir Putin Gruusiale esitanud kaks peamist nõudmist: et Thbilisi müüks gaasitorud Gazpromile ja Gruusia annaks Venemaale õiguse kontrollida, keda määratakse siseministeeriumi ja eriteenistuste etteotsa.

USA aga esitab hoopis teisi nõudmisi, toonitab Le Monde, ja kui Gruusia riigipea soovib Lääne suuremat toetust, peab ta tegema strateegilise valiku jõulisema demokratiseerimise kasuks.
Prantsuse lehe väitel seisab Kaukaasia “husaar” seega uue valiku ees: nõrgendades oma poliitilist haaret, saavutaks ta taas poolehoiu, kuid samas looks ta sellise käitumisega haavatavuse ohu, mida Kreml ei jätaks kasutamata.

Praegu venitab Saakašvili aega, hoides kinni sellest, mida ta on juba üles ehitanud, kirjutab artikli autor. Tema sooviks on, et Lääs mõistaks lihtsat tõsiasja – Gruusia aitamine tähendab Saakašvili toetamist. Gruusia riigipea on seisukohal, et praegu ei ole tema riigil mingeid julgeolekutagatisi. “Venelased teevad kõik, et minu valitsust destabiliseerida,” tsiteerib Pariisi väljaanne tema sõnu.

Print Friendly, PDF & Email