Inglise keele eksam: toitev tatrapuder ja härja ohverdamine

Inglise keele eksam: toitev tatrapuder ja härja ohverdamine

10 MINUTIT ENNE: Kaupo kõht on tatraputru täis ning mehepoeg on eksamiks valmis. Vist.

Millised tunded ja mõtted käivad läbi abiturientide peade enne tähtsaid eksameid? Kas igaüks on enne tähtsat katsumust tõeline närvipundar või suudetakse sellest hoiduda? Luubi alla võtsime kaks eksameisse erinevalt suhtuvat gümnaasiumilõpetajat Kaupo Saare ja Janar Palitsa.

Mõlemad noormehed läksid eelmisel laupäeval gümnaasiumi inglise keele riigieksamile. Kaks erineva natuuriga mehepoega räägivad, kuidas nemad enne eksamit ja eksami ajal end tundsid ja mida mõtlesid.

Pabistaja

Selleks on Kuressaare gümnaasiumis õppiv Kaupo Saar, kes valis inglise keele eksami, sest keegi ütles talle, et see oleks kasulik. “Tulevikus võib vaja minna ning teised ained on veel raskemad,” sõnas nooruk veel päev enne eksamit.

Juba lasteaias suutis Kaupo veidi inglise keeles rääkida ning tänu sellele ei tunne ta, et inglise keel temalt erilisi pingutusi nõuaks. “Seda on nii kaua õpitud,” lausub poiss ning lisab veel, et pealegi võib inglise keelt igal pool kuulda, võrreldes näiteks saksa ja vene keelega.

“Noh, vaata kunagi, enne ja pärast Teist maailmasõda oli ju vene keel meil siin ja kõik oskasid seda, sest seda räägiti igal pool ja levis niimoodi edasi noorematele,” valgustab Kaupo meid ajaloost.
Eksamist rääkides kardab poiss mõlemat, nii suulist kui ka kirjalikku osa võrdselt. “Suulises võib kokutama hakata ja sõnu kordama, ei oska antud teemast rääkida ning kirjalikus on lugemine ja kuulamine rasked.” Viimane veel eriti, kui see aktsendiga on, kuna siis tuleb eriliselt keskenduda ning Kaupo tunnistab, et sellega võib tal raskusi tulla.

Ta loodab, et saab eksami jooksul vähemalt korra mainida oma lemmikväljendeid, milleks on: “What you?”, “Life sucks”, “Not my cup of tea” ja “I hate this place”. Viimast proovib ta kuidagi esseesse sisse paigutada, kuna kardab, et suulises ei saa ta seda kasutada. “Intervjuus ei meeldi neile sõna “hate”.”

Vaatamata oma varasele inglise keele kogemusele, on noormees siiski enne eksamit sunnitud õppima ning on selleks peaaegu iga päev inglise keeles rääkinud.

“Kirjutanud ka ja MTV-st laulame laule ja kirjutame laulusõnu ning vaatame filme, ilma subtiitriteta,” kirjeldab ta eksamiks valmistumist. Samuti on Kaupo kohal olnud konsultatsioonides, mis eksamieelseks päevaks juba lõppenud on. “Vist,” lisab ta veel mõtlikult lõppu. Erilisi rituaale poiss enne eksamit läbi ei tee, vaid lubab õhtu läbi lõõgastuda ning tegeleda asjadega, mis viivad mõtted sellest pingelisest järgmisest päevast eemale. Küsimusele, kuidas, vastab noormees, et kehalise aktiivsusega, millisega täpselt, jätab poiss saladuseks.

Tabame pabistaja ka eksamipäeval, enne katsumuse algust. Kaupo on selga ajanud uhke ülikonna ning väidab, et on erilise ürituse jaoks ka hambaid pesnud (loodame, et see oli nali). Et eksami ajal oleks millegagi janu kustutada, on poiss varunud pudeli Tartu limonaadi.

Küsimusele, miks ta eksamitraditsiooniks kujunenud šokolaadi pole ostnud, vastab Kaupo, et tal on hommikusest tatrapudrust kõht niigi täis ning šokolaad määrib paberit. Igaks juhuks on noor eksamitegija lauale varunud ka neli pliiatsit. “Kõik pliiatsid, mis mul taskus olid, panin lauale.”
Veel enne klassi minekut seisab Kaupo, käed kuklal, sõprade pundis ning tema jutust võib muuseas kuulda: “Aega on vähe.” Juba ta siirdubki koos teistega klassi.

*

Eksam läbi ning taas saame meie pabistajaga kokku. Kaupo arvab, et sai eksamiga üsna hästi hakkama, kuna oli piisavalt valmistunud ning “dekaadide töö”, nagu ta ise ütleb, tasus end ära. “Kuulamine oli raske, pidi kuulama ja kirjutama ühel ja samal ajal ja siis ei jõudnud kirjutamisega järele,” kurdab abiturient ning lisab veel, et ei saanud õieti aru, mida tuli kirjutada.

Kaupo tunneb rõõmu selle üle, et kirjutamise sai esimese poolega kaelast ära. “Kuna mustandi jaoks oli nii vähe ruumi, kirjutasin kohe puhtandile,” ütleb ta, lisades aga, et seetõttu sodis ta hästi palju. Oma lemmikväljendeid ei saanud poiss kasutada, ent väga löödud ta sellest polegi. Ta jääb lootma intervjuu peale.

Kui saaks eksami uuesti teha, ei muudaks ta midagi. “Tegelt ühe sõna kirjutaks õigesti,” mainib ta pärast lühikest järelemõtlemist ning tunnistab ka, et lugemises oleks võinud rohkem keskenduda, selle asemel et bingot panna. Kõige libedamalt, mainib Kaupo, läks kuulamine.

“Tartu limonaad sai 40 minutiga otsa. Oleks võinud kaks pudelit olla,” arutleb Kaupo oma varude üle ning küsimusele, kas ta šokolaadist puudust ei tundnud, vastab kindlalt ei, korrates, et pudrust oli kõht täis.
Spikerdamise kohta ütleb noormees, et seda teemat ta ei harrasta (inglise keeles).

Suuliselt eksamilt tulles on Kaupo juba väga rahulik. Intervjuu teema oli ta valinud “Tuleviku ökomajad”, mis tema arust üks raske teema on. Eks sellepärast noormehel sõnad sassi läksidki. “Koperdasin sõnade otsa,” tunnistab poiss ka ise. Oma tulemusega on Kaupo ise väga rahul ning nüüd ootab ta pikisilmi kirjaliku osa punkte, mis justnagu abiturientide piinamiseks alles suve keskel teada antakse.

Vana rahu

Meie üldse mitte närviline inglise keele eksaminant on Leisi keskkooli õpilane Janar Palits. Selle eksami valis noormees selle tõttu, et soovis kindlasti ühte võõrkeele eksamit teha ja inglise keeles on ta teiste keeltega võrreldes tugevam. Eksam mängib väikest rolli ka Janari tulevikuplaanides.
Algklassides ei läinud inglise keel noormehele üldse peale, aga mida edasi, seda talutavamaks see muutus. Ta pole siiski kindel, kas inglise keel just tema “tassike teed” on, aga selle vastu pole tal kah midagi. Janar arvab nimelt, et mõne võõrkeele oskamine on kindlasti väga vajalik.

Üllatav on aga see, kui lõdvalt ja vabalt Janar eksamisse ning selleks valmistumisse suhtub. “Närviliselt end ei tunne, ju pärast eksamit tulevad alles need tunded, ma eriti ette ei muretse,” sõnab noormees. Selgub, et Janar üldiselt polegi pabistaja tüüp, kui asi eksameid puudutab. “Valisin kõik sellised eksamid, mille vähemalt rahuldavas sooritamises kindel olen. Kirjand vahest oli kõige raskem, aga it’s history now.”

Pealegi on Leisi eksamisooritajatel juba mitu aastat lisatunnid olnud ja poiss on ka ise veidi lisatööd teinud. “Olen piisavalt selle heaks teinud, et ei peaks praegu jubedalt tuupima hakkama.” Et saavutada keeles oma tippvorm, lubab poiss õhtul mõnda ingliskeelset kanalit vaadata ja arvab veel, et Orissaarde bussiga eksamit sooritama loksudes on tal aega veel küll ja küll inglise keele peale mõelda.

Küsimusele, kas noormehel mingi kindel rituaal ka enne eksamit on, vastab poiss naerdes: “Ma ohverdasin terve härja.” Veidi tõsisemaks muutudes lisab Janar, et tegelikult tal mingeid kindlaid rituaale pole, peale selle, et paneb äratuskella helisema, et ikka õigel ajal kohal olla. Küsimusele, kas inglise keel talle muidu raskusi ka valmistab, tunnistab abiturient, et grammatika põhjustab vahel veidi probleeme.

“Suuline osa on selle võrra jällegi parem… vähemalt ma ise arvan nii,” lõpetab poiss mõtlikult.
Inglise keele eksam koosneb kahest osast, kirjalikust ja suulisest, mis toimuvad erinevatel päevadel. Meie mittepabistaja jaoks on suuline osa lihtsam. “Kirjalikus osas on lihtsalt niiiiiiii palju erinevat tüüpi ülesandeid, et neid kõiki ei saagi võrdselt hästi osata.” Lemmikväljendi olemasolu kinnitas Janar samuti, aga viisakuse huvides me seda ära ei trüki…

Tunnike enne eksamit oleme taas Janarit küsimustega kiusamas. Lootes, et ehk nüüd on abituriendil väikegi närv sisse tulnud, ent peame siiski pettuma. Poiss on vana rahu ise. Veidi hirmutab Janari unine olek, aga õnneks saame kinnituse, et ta on eksamiks täiesti valmis. Lauale panekuks on poisil kaasas veepudel ja hunnik pastakaid. Kerge närvilisuse märk tundub aga olevat, et poiss pole hommikul midagi söönud. Ülejäänud hommikused tegevused on poisil igapäevastega sarnased olnud.

“Ainult riideid valisin veidi hoolikamalt,” sõnab Janar, ja jääb mulje, et eriti suure rõõmuga ta pidulikke riideid ei kanna. Siinkohal soovime poisile eksamiks palju edu ja laseme tal oma aastate jooksul kogutud inglise keele alased teadmised käiku lasta.

Pärast eksamit piiname oma mittepabistajat edasi. Uurime kohe, kuidas eksam läks, mille peale poiss vastab, et enam-vähem. “Eriti raske ei olnud, eelmise aasta oma oli keerulisem,” vähendab Janar meie muret, sest eelmine vastus tundus kuidagi väga kahtlev. “Grammatika oli üllatavalt lihtne, aga kuulamisülesande kvaliteet oli küll jama,” kirub poiss.

Ka oma lemmikväljendit ei saanud poiss kasutada, aga me arvame, et seda samal põhjusel, miks seda lehes ei avaldata – lihtsalt natuke liiga krõbe. Janar kinnitab, et andis endast siiski kõik ja painama midagi ei jäänud. Samuti ei oskaks ta hetkel midagi muuta või eksamiks teisiti valmistuda. Kahetsusega tunnistab poiss, et oleks pidanud hommikul siiski midagi sööma. “Kõht on tühi, koju tahaks.”

Selleks korraks jätame abituriendi rahule, kuid olime taas platsis päev enne suulist eksamit. Kui meil oli juba tekkinud lootus, et näeme natukenegi närvilist Janarit, siis see lootus kaob kohe. Poisis pole ikka ükski närv endast märku andnud. Ka hommikused eksamieelsed toimetused ei olevat erinenud tavapärastest. Noormehe kindlust tõestab ka tema kõrgele seatud siht. “Ma alguses mõtlesin, et üritan vähemalt 15 punkti peale, aga usun, et lähen maksimumi peale välja.”
Ja meie jääme nüüd huviga eksamitulemust ootama…

Pärast eksamit noormehega taas rääkides, saame tõestuse, et poiss on väärt täpselt nii palju, nagu ise arvas olevat. Maksimumpunktidele sooritatud eksam ja suured juubeldused. (Kas härja ohverdus tasus tõesti ära?)
“Paar minutit pidin vastuseid ootama aga siis tuli õpetaja, nägu naerul, ja sain aru, et päris hästi läks vist…” sõnab Janar rahulolevalt. Meie asume aga kohe uurima, mis kõige rohkem raskusi valmistas ja milline osa lihtsam oli.

“Monoloog oli vist kõige raskem, sest seal tuli aega jälgida, et kahe minuti sisse mahuks. Minu teemaks oli “Some people say that every person should have university education” või midagi sellist,” räägib noormees. Kõige lihtsamaks pidas Janar küsimuste küsimist, kus pidi vaid jälgima nõuet, et üks küsimus kaudne oleks, ja ülejäänud küsimused võis küsida, nagu ise soovisid.

Uudishimulikud, nagu me oleme, tunneme huvi, et kas poisil tekkis ehk kramp seal hindajate ees esinedes. “Mingit krampi polnud, olin suht viimane juba ja tahtsin asja lihtsalt kaelast ära saada,” lausub Janar ja meie matame maha oma viimse lootuse, et noormees kas või veidigi närvikõdi tundis.

Eksam on seljataga, kuid pikk ootamine seisab alles ees. Nädalad teadmatust, millega sel laupäeval tegelikult toime tuldi või siis ei tuldud.

Kristi Kandima,
Kerttu Olesk

Print Friendly, PDF & Email