Idasakslased soovivad sotsialismi tagasi

Idasakslased soovivad sotsialismi tagasi

 

Käesoleva aasta sügisel tähistab Saksamaa kahekümne aasta möödumist Berliini müüri langemisest. Kui uskuda aga sotsioloogilisi küsitlusi, soovib ligi 40% idasakslastest sotsialismiaega tagasi.

Tundub, et see aeg, mil kogu Saksamaa rõõmustas ja vennastus, oli alles hiljuti, kuid tegelikult on päevast, mil langes Berliini müür, möödunud juba kaks aastakümmet.
Kuid kas kogu Saksamaa hõiskas rõõmust? Aprilli alguses avalikustas sotsioloogiainstituut Infratest Dimap küsitluse tulemused, millest selgus, et täpselt pool küsitletuist soovib tagasi “sotsialismi saavutusi”.

Riigi idaosas, kunagise kommunistliku Saksamaa haldusalal, põeb aga “sotsialismi saavutuste” nostalgiat koguni ligi 84% küsitletuist. Ja veel üks näitaja – peaaegu 40% küsitletuist tervitaks katset sotsialism Saksamaal taas üles ehitada.

Millest säärane “ostalgia”? (Nii kutsutakse praegusel Saksamaal kommunismi- ehk Saksa DV nostalgiat, tuleneb sõnadest ost+nostalgia.) Asjatundjad on leidnud mitmeid põhjusi. Kõiki neid ei jõua siin loetletagi. Räägime seetõttu vaid kahest peamisest.

Ajalooline võhiklikkus

Ühes raadiojaama Deutsche Welle (DW) saates räägiti režissöör Thierry Bruehlist, kes tegi dokumentaalfilmi teemal, mida teavad Berliini müürist, selle langemisest ja Saksa DV-st praegused vanemate klasside õpilased Saksamaal. Filmivõtete käigus kuulis ta üsna sageli selliseid vastuseid: “Teate, mina ju seal ei sündinud. Ma pean silmas, et mind polnud siis veel olemas. Minu jaoks on see niivõrd kauge minevik ja mind see aeg ei puuduta.”

Kuid need samad poisid ja tüdrukud, kes söakalt sääraseid vastuseid jagasid, sündisid ju Saksamaa idaosas. Kas tõepoolest pole vanemad ega kooliõpetajad neile midagi rääkinud elust kommunistlikul Saksamaal?
Thierry Bruehl küsitles võtete ajal 240 vanemate klasside õpilast. Neist vaid 15 teadsid, mis toimus aastal 1989, kui Saksamaa ja kogu Euroopa rõõmustasid Berliini müüri langemise üle.

Raadiosaates oli režissöör lausa hämmingus. Ta märkis, et kõik see võrdub kogu Saksa haridussüsteemi pankrotiga. “Tahtmatult jääb mulje, et praeguselt põlvkonnalt ei nõua keegi teadmisi ja et teismelisi kasvatatakse kui tulevasi tarbijaid, kelle teadvusega võib manipuleerida,” rääkis Bruehl.

Vasakpoolsuse haigus

Mida teeb aga Saksamaa intellektuaalne eliit? Vanemad inimesed, need, kes ei saa väita, et neid polnud sel ajal veel olemas? DW raadio saates toodi näiteks kirjanik Christa Wolf, kes tähistas selle aasta alguses oma 80. juubelisünnipäeva. Omal ajal peeti teda Saksa DV kirjanduse ikooniks, kes 1989. aastal tervitas tuliselt rahumeelset revolutsiooni. Kuid nüüd soovib Christa Wolf endise Saksa DV haldusalal reforme, ta igatseb kurikuulsa “inimnäoga sotsialismi” kehtestamist.

Christa Wolfi mõttekäik on järgmine: “Kui nüüd vaielda selle üle, kellel on õigus, taandub kõik praegusele olukorrale, kus pole kohta idealismile ja utoopiale, kus valitseb vaid pingeline heitlus raha pärast… Säärased mõisted nagu kollektiivsus ja solidaarsus kõlavad vaid valimiseelsetes mõttelagedates ilukõnedes.”

Kuigi Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günter Grass on kogu elu elanud Saksamaa lääneosas, pole ta kunagi varjanud, et ka tema tunneb nn inimnäoga sotsialismi vastu suurt sümpaatiat. Veebruari alguses avaldas ta oma päeviku pealkirja all “Teel Saksamaalt Saksamaale” (Unterwegs von Deutschland nach Deutschland). Järgnevad märkmed kandis ta oma päevikusse aastatel 1990–1991.

Siinjuures tasuks rõhutada, et kuulus kirjanik avaldas oma päeviku just säärasel aastal, kui üleilmne majanduskriis on sotsialistliku utoopia taas üles äratanud.
Vahetult pärast Saksamaa ühinemist kirjutas Günter Grass: “Lääne investorid on Saksa DV ettevõtete ülevaatamisel huvitatud vaid turustamisest ja kasumi saamisest.” Ta prognoosis, et “terve armee Läänest pärit mänedžere ja juriste tormab uutele liidumaadele, et need enda huvides ringi kujundada. Kuid Saksa DV kodanikud saavad taas petta.”

Täna peab Günter Grass end prohvetiks, kelle ennustused on täitunud. Hiljuti Göttingenis toimunud kirjandusõhtul teatas ta: “See, mida me nägime ja kogesime 1990. aastal, oli Saksamaa ühendamine võlgu, [see oli] protsessi algus, mille käigus me kukkusime võlakuristikku… Kuidas käitus aga kapitalism pärast Nõukogude Liidu krahhi? Kõik see viiski meid paratamatult sinna, kus me oleme.”

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi säärased sõnad kutsusid esile kuulajate suure ja tugeva aplausi. DW korrespondent märkis, et aplodeeriti mitte kuulsa kirjaniku päeviku kunstilisele väärtusele, vaid hoopis päevikus avaldatud mõtete poliitilisele sisule.


Õrnas haardes

Veel hiljuti võis seda grafitit näha Berliini müüri jäänustel. Selle autor oli vene kunstnik Dmitri Vrubel (sünd 1960). Paar kuud tagasi hävitati see joonistus linnavõimude korraldusel. Põhjuseks toodi, et teos on turistide tegevuse tõttu tugevasti kannatada saanud.

Grafitil oli vene- ja saksakeelne tekst: Jumal, aita mul pääseda säärase armastuse surmahaardest! Selle algallikaks oli Lääne-Saksa ajalehe Frankfurter Allgemeine korrespondendi tehtud foto Leonid Brežnevi ja Erich Honeckeri kohtumisest Berliinis 1979. a sügisel. Kuna fotol on jäädvustatud kahe meessoost parteiliidri kirglik suudlus, peavad paljud asjatundjad seda “poliitilise homoerootika” tipptaseme kunstiteoseks.

Print Friendly, PDF & Email