Eelolev nädal möödanikus

Kaheksakümmend viis aastat tagasi, 1924. aasta 9. mail, sündis Moskvas tulevane poeet, proosakirjanik, helilooja ja bard Bulat Okudžava. Tema isa Šavla Okudžava, silmapaistev gruusia kommunist, hukati suure stalinliku terrori ajal 1937. aastal. Kuid sellest hoolimata läks Bulat juba 1941. aastal vabatahtlikult rindele. Kirjutama hakkas ta juba varases nooruses, kuid tema esimesed luuletused avaldati alles pärast sõda.

Siinjuures nimetaksin vaid mõned tema tuntumad ajaloohõngulised romaanid, mis on tõlgitud ka eesti keelde: “Vaene Avrossimov” ja “Diletantide teekond”. Kuid võib oletada, et enam on Okudžava tuntud oma laulude järgi. Neile, kes vene keelt oskavad, soovitan siiralt neid kuulata. Bulat Okudžava suri 12. juunil 1997. aastal.

Sada viis aastat tagasi, 1904. aasta 11. mail, nägi Põhja-Hispaanias Figuerase väikelinnas ilmavalgust Felipe Jacinto. Maailm tunneb teda Salvador Dalí nime all. Tegemist on XX sajandi ühe kõige ebatavalisema kunstniku-sürrealistiga.

Ebatavaline oli nii tema looming kui ka isiksus – Dalí käitumisest räägitakse lausa anekdootlikk e lugusid. Ühest säärasest juhtumist – kuidas Dalí võttis oma residentsis vastu helilooja Aram Hatšaturjani – pajatab näiteks Mihhail Veller oma raamatus “Nevski prospekti legendid”.

Mäletan, et Nõukogude Liidus oli kogu tema looming põlu all – kuidas siis teisiti, see polnud ju vastavuses nn sotsialistliku realismi põhimõtetega. Samas aga müüdi mustal turul albumeid kunstniku reprodega meeletu raha eest. Ja seda raha oli kaup ka väärt! Dalí meisterlik tehnika ja tema meeletu fantaasia jätavad vaatajale kindlasti sügava mulje…

Teatud määral meenutavad tema teosed XV sajandil elanud flaami kunstniku Hieronymus Boschi loomingut, kel samuti oli erakordne fantaasia ja oskus kujutada kõige kummalisemaid objekte.
Abielus oli Salvador Dalí venelanna Jelena Diakonovaga – Galaga (1894–1982) –, kellest sai kunstniku tõeline muusa ja inspiratsiooniallikas… Suur sürrealist suri 1989. aastal.

Kuuskümmend aastat tagasi, see oli 1949. aasta 12. mail, oli Ida-Saksamaal asuv Nõukogude sõjaväe juhtkond sunnitud maha võtma Berliini läänesektorite blokaadi. Lõppes külma sõja alguse episood, mis on ajalukku läinud Esimese Berliini kriisi nime all.

See episood sai alguse 1948. aasta suvel pärast seda, kui lääneriigid olid oma okupatsioonitsoonides läbi viinud rahareformi. Stalini ja ta käsilaste eesmärgiks oli saavutada sõjaaegsete liitlaste – USA, Suurbritannia, aga ka Prantsusmaa – vägede lahkumine Berliini läänesektoritest.

Ligi aasta vältel olid kõik maismaa ühendusteed Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel blokeeritud. Kuid liitlased leidsid siiski võimaluse, kuidas lõksu jäänud umbes kahe miljoni elanikuga linna varustada. Nimelt avasid nad nn õhusilla: iga paari minuti tagant maandusid Tempelhofi lennuväljal võimsad transportlennukid, mis tõid inimestele toiduaineid, ravimeid, kütust jm esmavajalikku.

Võib öelda, et stalinliku blokaadi häbiväärne läbikukkumine oli demokraatlike riikide suur moraalne võit totalitaarse kommunistliku režiimi üle. Moskva seda lüüasaamist ei unustanud, sest möödus vaid 12 aastat ning siis otsustas järgmine Nõukogude liider Nikita Hruštšov võtta revanši. 1961. aasta augustis rajas ta Berliini müüri.

Print Friendly, PDF & Email