Kaheteistkümnes kiri: Mammu (8)

Kaheteistkümnes kiri: Mammu

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
möödunud nädala ühel tööpäeval piiksatas mu mobiil kell 7.38.10. Ma ei ole hommikutüüp, nii et kobasin telefoni järele silmad kinni ja omaette porisedes – viledaks kulunud unenägu katkes lõplikult. Sõnum, mis mind äratas, oli aga kui suletekk: Täna on külm, pane soojalt riidesse. Mammu.

Mammu on minu pisike tragi ema. Sadu kilomeetreid eemal, kodusel Saaremaal oli ta võtnud kätte telefoni, et aeglaselt trükkida oma lapsele hoiatus. Mis sest, et laps on täisealine, käib tööl, maksab makse ja sõidab mööda ilma ringi. Mammu jaoks jään ma alati kellekski, kelle eest tuleb hoolitseda. Riielda, kui ma ei jõua päeval süüa sooja toitu või kirjutan lugusid keset ööd, mil peaks ometi magama.

Aastaid ei ela mina ja Mammu enam samas majas. Minu postiaadress on ülikooli tõttu olnud Tartus, nüüd on siis Tallinnas. See aga ei tähenda midagi. Saaremaale sõites ütlen ikkagi, et lähen koju. Kodu on minu jaoks koht, kus Mammu tuleb ukse peale vastu, et kallistada, ja kamandab seejärel käsi pesema, sest söök jahtub muidu ära.

Saaremaale igal nädalalõpul ei jõua. Nädala sees me Mammuga helistame. Omavahel öeldes on tema peamine põhjus, miks mul on lauatelefon. Keegi teine sellele ei helista ja minagi valin sellelt vaid üht kindlat Saaremaa numbrit: “Tere, kodu!” – “Tere!”

Mõnikord räägime lihtsalt möödunud päevast. Kes mida tegi, kus käis. Teinekord on vaja midagi küsida. Kuidas täpselt käib ühepajatoidu tegemine, mis Mammul eriti hästi välja tuleb? Või kas Liis saaks sealt-ja-sealt poest tuua mingi asja, et see pealinnas tööl käiva isaga saata Mammule. Vahetevahel, eks sedagi tule ette, on meel kurb, väsimus või mõni mure. Ka neist tuleb kõneleda, sest teine teeb su hääletoonide nüanssidel väga hästi vahet. Oleme seda mõistatamistööd harjutanud ju minu sünnist saati.

Mäletan oma teismeliseaega, mil plärtsumist ja trotslikku meelt oli ülearu palju. Mammul polnud minuga kindlasti kerge. Praegu teda vaadates näen jooni, mis minus ja temas on väga sarnased. Mõlemad kanged, valmis oma kallite eest kõike tegema – kuidas see küll toona silma ei torganud? Palju aega sai mõttetult kulutatud riidude peale, sest eks ole tõsi: mõistus tuleb pähe ikka aegamisi.

Lehetoimetus palus, et kirjutaksin Sulle seekord Emast. Kalendrisse vaadates on see soov muidugi… kuidas öeldaksegi? Ajakajaline? Detsembri lõpus vaatavad ju peaaegu kõigist väljaannetest vastu härdad jõulumõtisklused, veebruaris isamaalis-ajaloolised tekstid. Emadepäeva paiku kummardame leheveergudel emadele. Nii aastast aastasse.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga palutud teemal ei osanud esialgu loo sissejuhatustki teha. Sõrmed seisid klaviatuuril, pilk püsis keset valget ekraani. Tundus sõnade raiskamisena öelda, et minu jaoks on Ema just minu ema. Sest kas see ideaalis ei peakski igaühe jaoks nii olema? Küllap korduvad põhjusedki, miks me nii arvame. “Minu ema on kõige…” kallim, hoolitsevam, parema südamega, koduhoidvam, hellem, targem…

Ühe asja tahaksin selle rea lõppu kirjutada veel ja mõttes teen seda suurte kuldsete tähtedega. Tead seda ütlust, et perekonda ei saa valida, aga sõpru õnneks küll? Tunnen, et mul on eriti vedanud, sest ema on ühtlasi üks minu paremaid sõpru. Ja loodan, et kunagi saavad minu lapsed öelda sama minu kohta.

Päikeselist pühapäeva! Minu Mammule ja kõigile teistele kõige, kõige, kõigematele emadele!

Liis

Print Friendly, PDF & Email