Kuidas Sõrve tüdruk Moona-Liisa laia maailma sattus

Kuidas Sõrve tüdruk Moona-Liisa laia maailma sattus

 

Üksjagu rohkesti üldrahvalikku elevust ja ajalooalast poleemikat on tekitanud Salmel leitud muinaslaeva riismed. Liikvel on mitmesuguseid jutuvariante, kuidas ja mil moel võis alus Sõrvemaale sattuda. Seejuures on arheoloogidel kui oma ala asjatundjatel varuks kõige kaalukamad ja uskumisväärsemad lood.

Samas sugeneb küsimus: ons mõtet polemiseerida ja oletusi teha? Ennemal ajal toimunud põnevaid juhtumeid on saarlastel tallel teisigi, mis on väärt meeldetuletamist. Enamgi veel – sündmuste virvarris on mõneti raske valikut teha. Ent nii või teisiti, kõik need juhtumid on seotud merega. On ju sedaviisi, et meritsi tullakse Saaremaale ja vastupidi – saarlased ise peavad võõrale maale minemiseks mereteele asuma. Ja mitte alati lusti pärast.

Saare naise ilu lummab

Ikka on olnud nõnda, et juhtumisi Saaremaale sattunud võõramaalastele hakkavad üsna pea meeldima kohalikud tütarlapsed. Nendega hakatakse semmima, seejärel meresõidule meelitama. Mitmed tütarlapsed lasevadki end ära hullutada ja asuvad pikale merereisile.

Selles reas väärib aga ühe tütarlapse seikluslik elukäik erilist tähelepanu. Võõral maal sai kombekas neidis vägagi tuntuks. Enamgi veel – ta on seda tänini. Seda seepärast, et ta oli viks ja hakkaja piiga, kes käitumise poolest teistest mõneti toimekam. Ta nimi oli Liisa. Nägusa tütarlapse tööks oli ema kõrval toitu keeta ja valmistoit kalameestele randa viia. Selle tõttu sai ta rahvalt hüüdnime Moona-Liisa. Seda heas mõttes muidugi, sest moonavedaja nimi oli talle ju igati kohane.

Sõrve sattunud võõramaalastele jäi neiu nimi hõlpsasti meelde ja selle hääldust lausa nauditi. Ühtlasi hakati teda järjekindlalt meelitama merele kaasa. Lõpuks andis tüdruk järele ja läkski.

Meritsi käidi sel ajal ikka ja jälle Saaremaal tütarlapsi lantimas. See tekitas kohalikes noormeestes kõvasti meelehärmi, lausa viha mõnikord. Ühel sügispäeval sai neil villand, asuti paatidesse, et merelt tulijatele tuupi teha. Paraku jäi saarlaste paat merel tormi kätte ja parimas eas mehed hukkusid. Paat koos hukkunud noormeestega kandus kruusasele rannalagedale. Nüüd, aastasadu või -tuhandeid hiljem see leitigi.

Kaunis legend

Võõrsil võitis hakkaja tütarlaps üsna pea kaasinimeste tähelepanu, hiljem lugupidamise. Lausa austuse, misjärel ta elukäik kujunes üpris seikluslikuks. Sestap pole põhjust üllatuda, et tema portree jäädvustati lõuendile.

Maailmakuulus maal asub täna Louvre’is, kandes nime “Mona Lisa” ja pakkudes kunstielamust paljudele muuseumikülastajatele. Algusest saadik on maal vaatajatele iseäralikku huvi ja salapärast põnevust pakkunud. Nukralt muigvel näoilme taga tahetakse näha miskit tabamatut. Tegelikult ei ole saarepiigast modelli näoilmes miskit iseäralikku. Kunstnik oli pildi maalimiseks valinud aja, kui Liisa on lahedas tujus, meenutades heldinult lapsepõlve aega isakodus Sõrve kandis…

Loodame, et muinaslaeva leiukoht Salmel tähistatakse ja tehakse see paik võimalikult ligitõmbavaks. Et koht veelgi atraktiivsem oleks, tuleks sinna muude väljapanekute hulka panna ka kohaliku tüdruku Moona-Liisa elusuurune Sõrve rahvariides vahakuju. Sellesama naise kuju, keda kogu maailm tunneb Mona Lisana.

Miks ei võiks sellise legendi esitamisega turiste ligi meelitada? Laev, milles Sõrve tüdruku ja Mona Lisa näopildiga kuju. Ega prantslased, vaimuinimesed, nagu nad seda on, ei ütle ilmaaegu: cherchez la femme – otsige naist!

Kas Eestimaa jääbki naiste lantimise kohaks

Ka tänapäeval käiakse Eestimaal naisi lantimas. Ühes telesaates on näidatud välismaalasest donžuani mehkeldamist eesti tütarlastega. Kõlbab – ei kõlba, on selliste telesaadete mõte, kus tütarlapsi sorteeritakse justkui orjaturul. Tundub, et tütarlastele endile see isegi meeldib. Kas neil tüdrukutel pole siis raasugi eneseväärikust?

Miks muidu sellise sorteerimisega lepitakse. Huvitav oleks teada, kus siis nüüd naisõiguslased on. Miks ei ole suguõed nende kaitseks häält tõstnud? Kas tõesti ei saada aru, et selliste saadetega alandatakse kogu Eesti rahvast?

Ülevas meeleolus olles lauldakse ja hõisatakse kõikjal: eestlane olla on uhke ja hää. Aga tegelikult, kas ikka on, kui silmata igapäevaseid nurjatusi. Ent meie riigi elus tuleb meil ühel või teisel moel osaleda. Isegi siis, kui tunneme piinlikkust või lausa häbi kas või nendesamade telesaadete pärast. Tuleb edasi elada, kui tahame jääda rahvusena püsima. Kas me ikka tahame?

Print Friendly, PDF & Email