Põline sõrulane Brigette Õigemeel on rikas ema, vanaema ja vanavanaema (3)

BIRGIT ON JÄÄNUD SAMASUGUSEKS TAGASIHOIDLIKUKS: Eesti esimese superstaari Birgit Õigemeele vanaema Brigette Õigemeel hindab oma pojatütre saavutusi kõrgelt, tundes heameelt, et kuulsus pole tüdrukut muutnud.

Möödunud aasta jõulukuu 3. päeval 80-aastaseks saanud Saaduaia talu perenaine Brigette Õigemeel Sõrvemaalt Mõisakülast on rikas naine. Küla vanimal elanikul on kuus last, kolmteist lapselast ja kaheksa lapselapselast. “Üheksas on varsti tulemas,” andis rõõmsameelne memm, keda järeltulijad hellitavalt mammaks kutsuvad, lehemehele teada.

Nädala pärast on Saaduaia õue ja talumaja toad jälle lõbusat jutuvada ja laste kilkeid täis. Kui palju Brigette järeltulijaid Tallinnast või Kuressaarest emadepäevaks Sõrve tee ette võtab, seda ei osanud ise paljulapselises peres kasvanud ja suure pere emaks saanud Brigette öelda.

“Kõigil on ju oma toimetamised. Keda elukorraldus lubab, see tuleb. Emadepäeval, sünnipäevadel ja jõulude aegu on nad mind ikka meeles pidanud,” rääkis Brigette.

Kargi külas kuuelapselises peres sündinud Brigettest sai Mõisaküla Saaduaia talu laps 1934. aastal. Sellest ajast siiani, seega siis kolmveerandsada aastat on ta metsade rüpes kauni looduse keskel elanud, rasket maatööd teha rüganud, lapsi ilmale toonud, neid koolitanud ja lapselapsigi hoidnud.

Elu pole sitket sõrulast hellitanud. Sõjakoledused üle elanud, seitse last sünnitanud ja ühe neist matnud, tuli Brigettel mulda sängitada ka oma abikaasa. Kõige noorem laps oli siis kolmeaastane.
“Pidasin loomi ja andsin endast niipalju, kui suutsin. Kõik lapsed said koolihariduse ja kasvasid suureks. Nüüd olen ma siin üksinda. Ma ei taha siit ära minna. Lapsed on linna kutsunud, aga maal on hoopis teine elu,” kinnitas suure pere ema.

Kunagises Sõrve ühismajandis rasket maatööd teinud Brigette Õigemeel võiks julgelt oma elutööks pidada laste ilmaletoomist ja nende kasvatamist-koolitamist. Tähtsaks tööks, väga tähtsaks tööks peab memm ise kalmistuvahi ametit. Selles tänuväärses ametis oli ta koguni 35 aastat.

Hommikuti pärast loomade talitamist võttis jalgratta ja väntas mööda kruusaseid külavaheteid nelja kilomeetri kaugusele Jämaja surnuaeda. Päev läbi kalmistul riisumist ja koristamist ja õhtul pedaalides tagasi koju.
Siiani teab nüüd ammugi pensionipõlve pidav endine kalmistuvaht, kus keegi on maetud. Tihti käiakse Saaduaia perenaise käest praegugi küsimas ühe või teise inimese hauaplatsi asukohta.

Sõda külvas sõrulastele palju kurbust ja valu

Rääkides riigi korralduse edastamisest külaelanikele sõjakeerises, meenus jutustajale ka üks äge lahing, kus ta tänu kaitseinglile ellu jäi. “Mürsk läks minust väga lähedalt mööda. Vaatasin pärast pommiauku. Killud lendasid napilt üle minu. Tükk aega olin seal kummuli maas. Liiva olid kõik kohad täis. Kui oleksin paari sammu võrra kaugemal olnud, siis poleks mind enam siin.”

Pärast seda kui sõnumitooja oli oma üleelamisi külainimestele rääkinud, sai ta pragada. “Sa oled rumal tüdruk. Tuled sel ajal välja kui pommitamine on, öeldi mulle. Aga ütlesin vastu ka, et ma ei teadnud ju kodust välja tulles, et pommitama hakatakse.”

Pärast sõda sai noorukesest Brigette Lõhmusest Brigette Õigemeel. Esimene laps sündis perre 1947. aastal. “See poiss on surnud. Tal oli peas kasvaja ja kui ta oli 16-aastane, lahkus ta meie keskelt. 1949. aastal sündis tütar Viivi, kes töötab praegu Energiamüügis.

Edasi tuli veel üks tütar ja neli poega. Lapsed on kõik võrdsed. Ma ei pea kedagi paremaks ega halvemaks. Ei ole ühelegi lapsele öelnud, et oled enam kui teine. Kõik nad aitavad mind. Kellel aga aega on, tuleb siia koju,” mõtiskles ema, vanaema ja vanavanaema.

Lapselapsed ja nüüd ka lapselapselapsed on mammi silmaterad

Brigette lapselastest on Eestimaal ja küllap väljaspool riigipiirigi kindlasti kõige tuntum Eesti esimesest “Superstaari” võistlusest võitjana väljunud Birgit Õigemeel, kes küll sünnilt tallinlanna, kuid käib üsna tihti vanaemal Saaremaal külas.

“Üheksa aastat ta õppis viiulit. Ta käis isegi meil siin Jämaja kirikus mängimas. Eks ta mängib praegu ka veel, aga mitte enam nii palju. Birgit ja tema kolm õde käisid ka klaverit õppimas. Nende tüdrukute ema on samuti väga musikaalne,” pajatas järeltulevate põlvede üle uhkust tundev Brigette.
Birgitis meeldib Brigettele tema tagasihoidlikkus. “Ta ei ole uhkeks läinud. On samasugune tagasihoidlik armas tüdruk, nagu on kogu aeg olnud,” oli vanaema lapselapse üle uhke.

Brigette püüab Birgiti loominguga igati kursis olla. Vanaemal on heameel, et pojatütrel hästi läheb. Valis ju rahvas Birgiti esitatud kaks laulu TV3 saates “Eesti otsib lemmiklaulu” edasi võistlema.

Lauluinimesi on peale superstaarist Birgiti suguvõsas palju. Memme 80. sünnipäeval Salme rahvamajas laulsid armsale vanavanaemale ka kõige väiksemad. “Neil oli kohe oma koor. Mulle tegid nad seal suurt rõõmu. Laulsid pisikesed ja laulsid suured. Kui mina noorem olin, siis laulsin ise kirikukooris,” rääkis musikaalse suguvõsa vanim liige.

Kas keegi suure pere lastest või lastelastest kunagi Mõisaküla Saaduaia talu ka päriselt oma elamispaigaks valib? Vanamemmel sellesse usku ei ole, kuigi ta väga tahaks.

“Siia oleksid lapsed nõus tulema küll. Mul siin kivid, millest saaks teise maja üles laduda, seisavad. Töökohta siin aga ei ole ja mida sa siis teed? Vanad inimesed ütlevad, et kui vallast kaob kool, siis valda pole enam vaja. Meil ei ole enam kooli. Pärast sõda elasime väga viletsalt, kuid meil oli Torgus isegi haigla ja mitu kooli. Olen küll vana inimene, kuid pean ütlema, et noortel pole siin Sõrves tulevikku,” võttis elupõline sõrulane praeguse elu kokku.

Brigette loobus 28. septembril 1994 Estoniaga Rootsi minekust

Brigette räägib, et lapse- ja noorpõlvesõbrad ja sõbrannad käivad igal aastal tal külas. “Nad on enam-vähem kõik välismaal. Kui mu kooliõed Eestisse tulevad, siis käivad nad ikka meil ka. Suurema lapsena olin siin väiksemate hoidjaks. Sõprus selle perega on jäänud. Sellel suvel sõidavad nad jälle Eestisse ja tulevad ka oma lapsepõlvemaadele,” kinnitas Brigette.

Sõrulased, kellega Brigette sidet peab, elavad peamiselt Ameerika Ühendriikides. Saaduaia memme sõnul tahaksid neist mõnedki tagasi tulla, aga oma kodu neil enam siin pole.

15 aastat tagasi käis Brigette koos pojaperega (Birgiti isa ja miniaga) sõrulastel Ameerikas külas. “Ma ei elaks seal mitte ühtegi päeva. Seal ei tunne naaber naabrit, ükski inimene ei liigu ilma autota. Jalgsi inimest sa kusagil ei näe. Ameerikas olin ma üle kahe nädala. Tagasi ma sinna ei kipu,” meenutas sõrulanna pikka reisi.

Samast reisist rääkides tuli Brigettele meelde veel üks kurb sündmus. Jällegi oli kaitseingel see, kes teda ja tema pereliikmeid suurest õnnetusest päästis. “Me pidime minema 28. septembril 1994. aastal Estoniaga Rootsi. Millegipärast hakkas mulle see laevasõit vastu. Poeg ostis lennukipiletid. Kui me lennujaama jõudsime, kuulsime suurest õnnetusest,” jutustas Brigette.

Sõrvest pole Saaduaia memm tahtnud kunagi mujale kolida. Kodukandis teab ta iga metsatukka ja mereranda. 35 aastat tööd kalmistuvahina on Brigette enamikule sõrulastest tuttavaks teinud. “Olen kõigile nagu oma. Ma tean pimesipäi, kes kuhu maetud. Olen väga palju inimesi, kes välismaalt tulevad, nende omaste haudade juurde juhatanud,” andis selle töö eest kiitust pälvinud töökas naine teada.

Aastaid tagasi tehti maakonna kalmistute töötajaile õppeekskursioone just Jämaja kalmistule näitamaks kõigile seda puhast ja ilusat kalmuaeda. “Ma olin vahel päris pahane, öeldes, et ma tahaksin ju ka mõnda teist kalmistut näha,” meenutas kunagine tunnustatud kalmistuvaht naljatades möödunut. “Sul on kõige puhtam!” öeldi Brigettele.

Nüüdseks on Brigette vanim poeg, endine meremees, Jämajal ema töö üle võtnud. Brigette meelest on sõrulane olla uhke ja hää. “Peab aga ikka õige sõrulane olema,” lisas vanadaam.

Brigette Õigemeel ise on täisverd sõrulane ja on ka tema lastes ja lastelastes ja lastelastelastes piisavalt sõrulaste tarmukust, headust, tagasihoidlikust ja kangust.