Peter Ireton: Saaremaal on nagu muinasjutus (7)

TREENIB MOTIVATSIOONI: Tallinna Tehnikaülikooli Kuressaare Kolledžis motiveerivat kõnet pidav Peter Ireton selgitab, kuidas lennult haarata idee ning mis sellega edasi teha.

Eelmisel nädalavahetusel käis Kuressaares motivatsiooniloengut pidamas Peter Ireton Iirimaalt, kes juhib tänuväärset heategevusorganisatsiooni Bóthar ning sai selle tegevuse eest pärjatud 2008. aasta heategija tiitliga. Saaremaal on ta igal aastal vähemalt korra, vahel rohkemgi, käinud juba viimased 20 aastat. “See oli, nagu oleks sattunud filmivõtetele,” meenutas ta esimest korda siin.

Eelmisel nädalavahetusel Saaremaal oma 57. sünnipäeva tähistanud Peter Ireton on mees, kellele meeldib jalutada. Oma kodulinnas Limerickis Iirimaal käib ta jõekaldal jalutamas peaaegu iga päev ning seda teeb ta siingi. Saaremaal viibimine on tema jaoks puhkus, kus saab rahulikult ringi uidata ning kohvikus õlut rüübata.

Kuni 28-aastaseks saamiseni oli Peter Ireton lihtne põllumees, kes lüpsis ja karjatas igapäevaselt lehmi nendel maadel, kus praegu laiub Limericki ülikoolilinnak. “Aga loomulikult olen ma siiani põllumajandusega seotud – see on mul veres,” teatas ta.

Saaremaa võttis tummaks

“Tead, mul on siin väga hea olla,” kirjeldas Ireton. “Kui jalutan neil tänavatel, siis ma tunnen südames, et on hea olla. Siin on midagi romantilist. Minu jaoks on see nagu muinasjuttu astumine.”

Saaremaale sattus ta 1989. aastal seoses projektidega, kus ta tegeles raskestikasvatatavate noortega. Üks projekt oli koostöös politseiga leida noortele tegevust ning nii käidi sportimas, teatrit ja bändi tegemas. Nende bändide ja teatritega käidi näiteks USA-s esinemas, kuid tuli mõte ka Nõukogude Liitu minna.

Eestist midagi teadmata saadi ühendust siinsete ettevõtjatega tänu kellele õnnestus siia pääseda. Iirlased said oma bändiga Eestis tuuritada ning siit läks bänd Iirimaale samamoodi.

Üks linn, kus iirlaste rasked noored esinesid, oli Kuressaare. Kui lapsed olid Iretoni sõnul tõeline peavalu, siis Saaremaa võttis nad hingetuks.
“Saaremaale jõudes olime me nagu puuga pähe saanud,” ütles Ireton.

“See oli, nagu oleks sattunud filmivõtetele. Käisime ringi, suud ammuli.” Suud olid ammuli sellepärast, et selle kõige keskel olid siin tema sõnul tõepoolest maailma kõige ilusamad naised. “Iga viie minuti tagant saime justkui südamerabanduse – üks iludus teise järel ja see ei lõppenud.”

Nüüd ta arvab, et see kogemus toobki ta igal aastal siia tagasi. Ta käib siin ringi ning mäletab, kuidas kõik 20 aastat tagasi oli. Ehkki inimesed inglise keelt ei osanud, olid nad väga sõbralikud. Siin süvenesid ka tutvused ning üle Eesti vahendati noori Iirimaale esinema, sportima.

Bóthar

Bóthar on organisatsioon, mille nimel farmerite perest pärit mees põllumajanduse kõrvale jättis. Iiri keeles ei hääldata t-tähte välja, kui sellele järgneb h. Bóthar hääldub umbes nagu bohar ning see iseloomustab Iretoni sõnul tema heategevusorganisatsiooni hästi. Iirikeelne Bóthar tähendab teed, kuid sõnasõnalt tõlkides tähendab see lehmaradade ristumiskohta. Mitte inimeste.

See, kuidas organisatsioon töötab, on päris huvitav. “Algne mõte oli, et me saadame lehmi Iirimaalt Aafrikasse ning jagame neid sealsetele talupoegadele, et anda talupojale võimalus oma elu üles ehitada,” kirjeldas Ireton. Põhimõtteliselt antakse abivajajaile õng, mitte kala.

Süsteem näeb ette, et üks pere võib saada vaid ühe looma ning kui see loom poegib esimese emase järglase, peab selle omakorda ühele uuele perele andma. Ülejäänud jäävad endale.
Veidi vähem kui 20 aastat kestnud ettevõtmine on kasvanud juba päris suureks. Bóthar tegutseb üheksas Aafrika riigis, mitmes Aasia riigis, aga ka Euroopas – Albaanias, Bulgaarias, Moldovas.

Kui esialgu viidi arenevatesse riikidesse vaid lehmi, siis nüüd antakse tulevastele talunikele üle maailma kokku 15 erinevat tõugu loomi vastavalt piirkonnale. Lisaks lehmadele, kitsedele, sigadele ning kanadele aitavad vaesusest välja näiteks ka kaamelid, jakid, laamad, kalad, mesilased…
Loomulikult peab organisatsioon tagama tulevastele loomakasvatajatele ka piisava väljaõppe, andma varustust ning veterinaarabi, aitama seemendamisel ja palju muud.

Peter Ireton tunnistab, et kolmanda maailma riikides on väga raske midagi toimima saada ning selles mõttes on nende mõõdetud 83-protsendiline edukus tugev saavutus. “Kui sa lähed Aafrikas välja, pead sa kõik kaasa võtma, alates pliiatsitest ja lõpetades tööriistadega,” selgitas ta. “Seal ei ole midagi. Ei ole haridust ega väljaõpet.” Sellest mitte millestki ehitavad pered üles oma väiketalud.

Kus häda näed laita

Keskendumine üksikutele peredele on tema sõnul teadlik. “Osa selliseid organisatsioone töötab kogukondadega, kuid see meie meelest ei tööta hästi,” põhjendas ta. “Sest kui on asi, mis on kõigi oma, siis ei ole see kellegi oma. Aga kui ühel perel on üks lehm, kits või siga, siis asi töötab.”

Peter Ireton kinnitas, et võiks edukaid näiteid tuua kuu aega järjest. Ühes loos käisid eelmisel aastal Ugandas oma lehma vaatamas kaks Iiri talunikku, kes olid annetanud selle 11 aastat tagasi. Lehm oli nüüdseks 13-aastane ning andis igal aastal piima ja järglasi. Kokku oli sellest lehmast saanud alguse viie perekonna loomakasvatajakarjäär ning nüüdseks oli neil mitmeid loomi.

Peredel olid nüüdseks majapidamises ka elekter, vesi, kanalisatsioon ning nad olid ehitanud hüti asemel oma kandi kohta korralikud majad. “Esimene asi, mida pered seal tahavad, on saata oma lapsed kooli lugemist ja kirjutamist õppima,” rääkis Ireton. “Sellel perel oli kolm vanemat last, kes olid koguni pealinna ülikooli läinud, aga vanemad ei osanud lugeda ega kirjutada.”

Lihtne loogika ütleb, et see kõik on tänu Bótharile ja Iretonile. “Ma ei mõtle sellistest asjadest kunagi, et see on tänu mulle. Tõesti! Mitte kunagi,” rõhutas ta. “Minu jaoks on see lihtsalt töö. See on huvitav ja värvikas ja nõudlik töö, aga lihtsalt töö.” Kui eelmisel aastal oli organisatsiooni käive kümme miljonit eurot, siis sellest 97% tuli annetuste kaudu iirlastelt. Ülejäänu valitsuselt ja erinevatelt institutsioonidelt. Sellepärast mees oma rolli ei tahagi rõhutada.

Valmistub motivatsioonikõnelejaks

Motivatsioonitreeningutega ei ole Peter Ireton kaua tegelenud. Siin esinemist võttis ta harjutamisena tuleviku tarbeks. Alguse sai asi sellest, et oma töös suhtleb mees paljude erinevate organisatsioonidega ning sageli on talle öeldud, et Bótharis on hea õhkkond.

“Üha enam inimesi kutsus mind nõustama, kuidas nemad saaksid oma tegevust muuta rohkem meie sarnaseks,” rääkis ta. “Mida enam ma seda tegin, seda enam mu sõbrad ütlesid, et sa peaksidki just seda tegema. See on midagi, mis sul hästi välja tuleb.”

Kokkuvõtvalt ütles ta, et asjad, millest ta räägib, on oma olemuselt äärmiselt lihtsad. “Olen leidnud, et organisatsioonide traditsiooniline juhtimine ei ole kõige tulemuslikum, palju tulemuslikum on inimesi innustada, mitte käsutada.”

Terve õhkkond valitseb tema sõnul ettevõttes, kus kõik liikmed teavad kõike, mis organisatsioonis toimub, miks midagi tehakse. “Kõik” tähendab ka töötajat, kelle ülesandeks on kohvi keeta, kuni ettevõtte juhini välja. Täielik kaasahaaratus.

“Sel moel saavad kõik justkui osa ettevõttest ja selle muredest ning edust, ettevõte oleks nagu nende asi ka.” Ireton on avastanud, et vastused organisatsioonides tekkinud probleemidele ei tule alati üldse mitte juhtidelt, vaid tihti tulevad need näiteks sekretärilt või sellelt, kes posti toob.

Süüdlasi pole mõtet otsida

Ireton tõi välja ühe suurema probleemi, mis organisatsioonides tema arvates esineb. Selleks on süüdlaste otsimine. “Minu juhitavas ettevõttes ei ole kordagi mitte kedagi mitte milleski süüdistatud, sest see on aja raiskamine,” rõhutas ta. “Me tahame leida probleemile lahendust, keskendume sellele.”

Sageli aga otsitakse tema sõnul süüdlane ning elu läheb samamoodi edasi, ilma et probleem lahendataks. “Ma olen kindel, et tegelikult teavad alati kõik, kes on süüdi. Ja kui me seda täna veel ei tea, siis mingil hetkel saavad kõik teada.”

Süüdlaste otsimine on seotud inimeste hirmuga eksida. “Minu üks mõtteid on, et palun, ärge kartke eksida,” tõi ta välja. “See on suur probleem vanemates ühiskondades nagu Euroopas. Kõigil on piinlik eksida. See oleks sama hull nagu kogu ilmarahva ees püksid alla lasta.”

Ireton tõi näite, mida ta koges Silicon Valleys. “Seal on läbikukkumine nagu teenetemärgi eest. Inimene on teeninud miljoneid ja kõigest ilma jäänud, aga ta üritab edasi. Ta on justkui kangelane,” rääkis ta. “Meil siin peetaks teda aga kaotajaks.”

Ireton usub, et me ei tohi karta eksimist ning peame suhtuma eksimustesse rahulikult, võtma neid kui õppetundi ja edasi minema.

Tõeline muinasjutt: Üks kits saab asju muuta

Peter Iretoniga seotud heategevusorganisatsioonid on oma alal edukad olnud. Mees tunnistab, et tema heategevusest 83% on edukad, ülejäänute puhul on tegu pettumuste või suisa ebaõnnestumistega. Õnnestumistest meenutas ta üht kuulsat lugu, kuidas üks kits suutis vaese pere elu muuta.
Selle eduloo põhjal on tehtud ka lasteraamat “Beatrice’i kits” (“Beatrice’s Goat”).

Lugu juhtus Ugandas, kus alustati piimakitsede projekti. Ka seekord oli tegu projektiga, kus ühe pere kohta anti üks kits ning õpetati tema eest hoolitsema. Kokku anti Kongo piiri ääres mägede jalamil asuvas külas 25 perele 25 kitse.

Ühes nendest peredest oli 11-aastane tütar, kes ei olnud kunagi koolis käinud. Tema oligi Beatrice. Ka tema vanemad ei osanud lugeda ega kirjutada. Pärast mõnda kuud kitsepidamist suutis tüdruku ema maksta kinni tema koolituskulud ning 11-aastaselt läks tüdruk esimest korda kooli.

Tuli välja, et Beatrice oli väga andekas ning arenes kiiresti. Paari aasta pärast pöördusid küla esindajad heategevusorganisatsiooni poole, uurides, kas oleks võimalik Beatrice keskkooli saata. Selleks oli tuge vaja ning nii jõudis tüdruk külast 800 kilomeetri kaugusel asuvasse pealinna nunnade juhitavasse keskkooli.

Ehkki tüdruk oli teistest vanem, sai ta koolis kenasti hakkama ning lõpetas keskkooli edukalt. Ka seal nähti tema annet ning nunnad tulid heategijatelt küsima, kas saaks äkki aidata neiul edasi õppida. Seepeale võtsid heategijad ühendust Ameerika saatkonnaga, kelle abil õnnestus Beatrice’ile saada stipendium USA-sse ülikooli.

Nelja aasta pärast lõpetas ta ülikooli ning eelmisel suvel oli Beatrice praktikal Hillary Clintoni administratsioonis Washingtonis.
Seda kõike sellepärast, et tema ema sai kunagi ühe kitse!