Nõiausust taaniaegsel Saaremaal

 

Maikuu algab volbriööga – see on aeg, mil paganausu kohaselt kogunevad nõiad ning korraldavad ühe suure pillerkaari. Kuigi tänapäeval eestlased hardunult kristlikke pühi tähistavad, on ürgsed (sageli nn mustade jõududega seotud) traditsioonid meie alateadvusest visad kaduma ja reeglina löövad need meis välja kevadel, koos looduse taastärkamisega. Selle kinnituseks olid ka maikuu esimese öö sündmused.
Alljärgneva ajaloolooteemalise teksti aluseks on enamalt jaolt PIIA PEDAKMÄE uurimus, mis on pühendatud nõiausu leviku ühele väikesele episoodile siin Saaremaal. Uurimus on ilmunud Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamatus 1997–1998.

Kuigi nõidade ja nn nõiakunsti tekke ajaks peavad teadlased u 8. sajandit (seoses ristiusu võidukäiguga), algas paganlike jõudude massiline tagakiusamine varasel uusajal, nii umbes 15. sajandil. Nõiaprotsesside kõrgajaks kujunes Euroopas ja ka Eestis 17. sajand, mida rahvas miskipärast heldinult “vanaks heaks Rootsi ja Taani ajaks” kutsub.

Erinevad selgitused

See “nõiahullus” on uurijate tähelepanu keskmes olnud juba üle poolteise sajandi ja selle ajaloolise nähtuse tekke põhjuste kohta on antud erinevaid selgitusi.
Nii on näiteks väidetud, et “nõiaepideemia” kutsus esile ristiusu kiriku püüe levitada oma võimu ka aladele, mille asukad olid ametlikult küll ristitud, kuid kus tegelikult domineerisid ristiusueelsed maagilised kujutlused.

Nõiajahtide seletamine Euroopa lõpliku kristianiseerimise käisena näib käivat ka 17. sajandi Eesti- ja Liivimaa kohta – varase uusaja ajalooürikutes leidub rohkesti näiteid selle kohta, et Läänemere idakaldal elavate ja ametlikult ristiusustatud rahvaste seas olid paganausu kombed väga levinud.

Küllap siis sooviski kristlik kirik, kes oma kinnitusel on alati ligimesearmastust propageerinud, need halvad, kristlusele vastuvõetamatud kombed meie esinevanematest ähvarduste ja hirmutamise abil välja rookida. (Muide, hirmutamise taktikat kasutas hiljem oma ideoloogia pealesurumisel ka kommunistlik režiim.)

Kuid üks selgitus on nõiaprotsessidele veel. Mitmed uurijad on väitnud, et nõiajahi põhjuseks olid muutused ühiskonnas – üleminek tugevalt integreeritud, vastastikku sõltuvalt külaühiskonnalt individualiseeritud ühiskonnale. Kollektiivsust rõhutavasse külaühiskonda tungis individualistlik eetika, muutus väärtuste maailm ning naabritevaheline koostöö kaotas endise tähtsuse.

Teiste sõnadega, süüdistused nõidumises ja nõidade tagakiusamine kasvasid paljuski välja talupoegade omavahelistest vastuoludest. Näiteks kas või elementaarsest kadedusest, et miks tema elab paremini kui mina.

Surmanuhtlus saare nõidadele

Loomulikult on nõiaprotsesside tekkel seletusi veel. Ühes ajaleheloos ei jõuaks neid kõiki ära tuua. Seepärast teeme järgnevalt juttu just Saaremaal toimunust.
Üks varasemaid õigusalaseid dokumente, kus nn nõidade teemat on puudutatud, pärineb 16. saj algusest, mil katoliku kirik sattus reformatsiooni tugeva surve alla. Nii näiteks nähti Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli 1519. a visitatsioonikorralduses ette surmanuhtlus nõidadele.

Selles nõuti, et visitaatorid teeksid kindlaks, kas ei ole teada lausujaid, nõidu või ketserluses kahtlustatavaid, kes pole õiged kristlased ja austavad pühasid hiisi, kive ja puid või pöörduvad haiguse ja õnnetuse puhul ennustajate ja lausujate poole, kasutavad nende nõuandeid ka oma koduloomade ravimisel jne. Sellise ebausu vastu pidi võitlema ning piksekultuse järgijad tuli kui uskmatud ja ketserid tuleriidale saata.

Puudulikud andmed

Kuigi Eesti- ja Liivimaal aset leidnud nõiaprotsesse on paljud ajaloolased lähemalt uurinud, puuduvad neil usaldusväärsed andmed Saaremaa kohta. Põhjus on selles, et tollal kuulusid talupoegade kriminaalkuriteod mõisakohtu pädevusse ja nende menetlusi ei protokollitud.

Samuti ei ole säilinud teiste Saaremaa kohtute (maa-, lossi- ja linnakohtu) arhiive. Samas on ajaloolased aga veendunud, et nõiajahist puutumata ei jäänud ka Saaremaa.
Näiteks kirjutas Taani kuninglik asehaldur Saaremaal Anders Bille (ametis 1634–1642) 1636. aastal kantslerile Taani, et lihtrahvas on suuremalt jaolt veel paganad, kes ei tunne jumalasõna ega püha sakramenti, samuti leidub Saaremaal palju nõidasid.

Üks teadaolev juhtum

Jääb mulje, et asehaldur Anders Bille oli riigile väga lojaalne kristlane, kelle eesmärgiks oli lähendada saarlaste usukombeid ja -tavasid Taani riigikirikule. Just tema ametisoleku ajal on üks Saaremaalt pärit “nõid” jõudnud lausa Taani kuningliku ülemkohtu ette.

See oli 1639. aasta 8. mail, mil Taanimaa pealinnas asuv kõrge kohus tegeles terve päeva Saaremaa asjadega. Muude kohtuasjade hulgas tuli kõne alla ka üks nõidumisega seotud lugu.
Nimelt oli Saaremaa asehaldur kohtu ette kutsunud vennad Johannes ja Werner Lohmanni, kes olid nõidumises süüdistatud naise – kellegi Reimerske – pojad. Dokumentidest selgub, et Lohmannid olid ilmselt küllaltki jõukal järjel linnakodanikud.

Reimerske mees Heinrich Lohmann oli vöötegija Kuressaares. Üks tema poegadest (Werner) oli kullassepp, kel 1635. a oli Kuressaares maaplats. Johannes Lohmanni nime kandev mees oli aga 1637. a koguni Kopenhaageni ülikooli immatrikuleeritud.

Vennad Lohmannid olid kirjutanud kuningas Christian IV-le kaebekirja asehaldur Anders Bille kohta, süüdistades teda nende ema põhjuseta vangis hoidmises ja piinamises ning väites, et tunnistajad olid Anders Bille käsilased, keda ta mõjutas. Tõsi, nende ema Reimerske lasti küll vabaks, kuid tema head nime ei taastatud.

Nõidus kondi kurku

Kõnealusel kohtulool on rohkesti poliitilisi, sotsiaalseid ja juriidilisi nüansse. Täpsemalt saab kõigist neist lugeda Saaremaa Muuseumi Kaheaastaraamatust. Siinkohal räägime vaid süüdistuse sisust.
Anders Bille väitel oli Reimersket juba mitu aastat nõidumises kahtlustatud. Naise tegevuse kohta oli olemas üks tõend, mis pärines 1634. aastast.

Kadripäeva jumalateenistuse ajal Karja kirikus oli Reimerske kogu kihelkonnarahva kuuldes ähvardanud talupoega Rein Leuskülli, kes olevat temalt neli vööd varastanud. Reimerske käskinud need kohe tagasi tuua, muidu juhtuvat talupojaga midagi halba. Varsti oligi Reinul kont kurku kinni jäänud ja ta oli lämbumise äärel.

Tema poeg läks Karja mõisa maanõunik Hans Bergile kaebama. Viimane oli käskinud need vööd Reimerskele Kuressaarde tagasi viia. Seepeale oli Reimerske laenanud pojalt tinapudeli ja “teinud sinna midagi, mis nagu viin näis, aga polnud” ning käskinud tema isal seda kasutada, siis minevat paremaks. Samal ajal oli ta ähvardanud, et kui ta seda pudelit talle tagasi ei too, siis tal hästi ei lähe.

Poeg ratsutas koju, aga juba pool tundi enne kojujõudmist oli isal parem hakanud. Seetõttu ei hoolinud poeg ähvardusest, sulatas pudeli, valas sellest sõle, millist tüdrukud tavatsesid sel ajal Saaremaal kanda, ja kinkis selle edasi. Pärast seda oli ta aga kohe haigeks jäänud, ööl ja päeval Reimerske nime karjunud ja väitnud, et ainult Reimerske on tema haiguses süüdi, ning lõpuks hinge heitnud.

Väidetavad tunnistajad

Samast kohtuprotokollist võib leida ka tõendeid nõidade omavahelise koostöö kohta ning Reimerske seltsimisest teiste nõidadega.
1635. aastal tunnistasid kaks kinnivõetud ja nõidumises süüdistatud talupoega – Konger Hans ja Steffan Kock – üksmeelselt Reimerske vastu. Mõlemad tunnistasid kõik üles ilma piinamata. Konger Hans oli, ilma et talle piinamisriistugi oleks näidatud, kohe kõike kahetsenud ja jumalat tänanud, et ta kuradi lõugade vahelt päästeti.

Hans kaebas, et just Steffan Kock juhtis ta kolme aasta eest nõidumise juurde. Tema juures käis ka superintendent Christopher Cothenius, kes teda trööstis ja õpetas, mispeale ta nimetas vabatahtlikult oma kaasosalised.

Just nende kahe talupoja tunnistuste põhjal võeti Reimerske kinni ja hakati teda küsitlema. Reimerske ennast süüdi ei tunnistanud: vastas kõigile küsimustele langetatud silmade, liikumatu näo ja kehaga ning ütles lihtsalt “ei” ja mitte midagi rohkemat. Ta vastandati ka kaassüüdlastega, kes kordasid oma süüdistusi.

Reimerske vastu toodi teisigi süüdistusi: näiteks olevat ta kokana töötades riisipudru praeks muutnud.
1637. aastal tunnistas Reimerske vastu juba kolmas nõidumises süüdistatu Tua Matt ning järgmisel aastal oli Reimerske mees Heinrich Lohmann tunnistajate ütlemist mööda Reimersket nõiaks nimetanud ja teatanud ka tema kaasosaliste arvu 13.

Süüdi end ei tunnistanud

Tookord kehtinud seaduste järgi võis kahtlusaluse nõidumises süüdi mõista ainult siis, kui ta ise oma süü üles tunnistas. Seepärast kasutati eeluurimise ajal üsna tihti piinamist. Kuid tundub, et Reimerske oli väga tugev isiksus – piinapingil ta ei murdunud ega võtnudki süüd omaks.

Ja veel üks huvitav moment – kui peaaegu kogu Lääne-Euroopas oli nõidumine naiste töö, siis Eestis, Islandil ja Ida-Soomes ei olnud nõidumine seotud ainult naissooga. Ka kõnealuse protsessi puhul on nimepidi nimetatud nõidade seas selge ülekaal meestel.

Kummaline kohtulahend

Taani kuningliku ülemkohtu otsus kõlas, et Anders Bille ja maakohus pole kellelegi ülekohut teinud, sest tõendeid Reimerske piinamiseks oli piisavalt. 
Kuna aga Reimerske ei olnud piinamisel end süüdi tunnistanud, vabastati ta edasisest ülekuulamisest, et teda uute tõendite esilekerkimisel saaks uuesti proovile panna.

Kuid sellega asi ei lõppenud. Ühest kuninga 1641. aasta kirjast Saaremaa asehaldurile selgub, et viimane oli taas saatnud mitmesuguseid dokumente Reimerske kohta (kahjuks pole need säilinud) ja kuningalt nõu küsinud, mida naisega ette võtta: kas piinata teda seoses uute tõendite esilekerkimisega uuesti või saata hoopis maalt välja.

Kuningas soovitas Reimerske maalt välja saata. Kas kuninga soovitus ka ellu viidi, pole teada.
Hilisemast ajast leidub vihjeid saarlastelt õpitud nõiakunsti kohta. Lääne meeskohtu korraldusel 20. jaanuaril 1652 aset leidnud protsessil süüdistas Lihula hauptmann kaebealust Bebertt’i nõidumisega kahju tekitamises ja kahenaisepidamises.

Kaebealune tunnistas, et ta oskavat “lausuda” ja tervendada nii inimesi kui ka loomi ning oli õppinud seda kelleltki vanalt saarlaselt.

Volbriöö – germaani rahvausus tähistatakse ööl vastu 1. maid kui kõikide nõidade (ka tarkade) ööd. Väidetavalt kogunevad nõiad sel ööl oma käskija Saatana juurde. Kohtumine toimub kõrgel ja ligipääsmatul Brockeni mäel (Saksi-Anhalti liidumaal), kus nn mustad jõud oma pillerkaari ehk sabati korraldavad.

Säärane uskumus, mida muide Goethe kasutas “Fausti” esimeses osas, kujunes välja 8. sajandil. Asjatundjate väitel tekkis umbes samal ajal ka usk nõidumisse ja nõidadesse. Kuna germaani ja keldi paganlikus usus tähistati 1. maid kui esimest kevadpüha (ka ärkamispüha), jätkasid vanad naised ja üldse kõik, kes kohe ei suutnud kristlikke väärtusi omaks võtta, ligipääsmatutes kohtades kunagiste traditsioonide järgimist.

Volbriöö nimi tuleb aga Walburga (710–779) nimest, kes oli Saksamaal tegutsenud inglise misjonär, katoliku ja õigeusu kiriku pühak, kelle mälestuspäeva tähistatakse 1. mail. Sisuliselt ei ole volbriööl püha Walburgaga (kanoniseeriti 870. a) mingit seost ja kokkulangevus on juhuslik.