Lahtiste silmadega läbi elu

Lahtiste silmadega läbi elu

SIRJE NÕMM: Aga metsas oleks väga vaikne, kui ainult kõige andekamad linnud laulaksid.

Kui Saaremaal toiduaineid tootvate ettevõtete juhid vaagisid oma toodete võimalikku eksporti Saksamaale, esines seminaril ettekandega ka Sirje Nõmm. Mitte ametnikuna, vaid kui inimene, kes ise paarkümmend aastat Saksamaal elanud, oma köögis pereemana süüa teinud ja külalisi võõrustanud ning on nüüd juba pea kaks aastat siinsete toiduainete tarbija.

Kes siis on Sirje Nõmm, kelle mõnusalt huumoriga vürtsitatud esinemist saatis heatujuline äratundmisrõõm – jah, just nii see meil ongi! Sirje ise ütleb, et ta on pereema, seega otsekui ühe väikefirma juht, kelle vastutusel tuhat pluss üks tegevusvaldkonda ja kodutoimetamist.

Kõigi tema ettevõtmiste põhjus ja tugi on olnud Sirje tegus ja ettevõtlik, maailma avastada tahtev insenerist abikaasa Juho. Sirje sõnul on temaga alati olnud nii, et “ei me ette tea”. Aga üks on kindel: mitte kunagi ei ole neil igav olnud.

Väliseestlasele mehele

Sirje lugu, tema elutee ja saatus on pisut ebatavaline küll. 30 aastat tagasi, kui Eestis oli veel karm Vene aeg, otsustas toona äsja Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetanud tütarlaps väliseestlasele mehele minna. Tol ajal ei olnud just eriti palju neid, kes siit “õnnemaalt” minema said.

Hirmutati Sirjetki, et kui lähed, siis enam tagasiteed ei ole. Et ei näe ta enam kunagi oma ema-isa, lähedasi… Ja pärast paari käiku Moskvasse lastigi tüdrukul minna. Seda imestab Sirje tänase päevani, et tal nii lihtsalt läks. Seega – iial ei tohi meelt heita ja kartma lüüa!

Asja raskendas see, et Sirje pärines probleemsest perest. Isa oli olnud Eesti kaitseväes, seega “suur kurjategija”. Kümme aastat Vene vangilaagrit pluss 25 asumisel. Vanaema ja vanaisa küüditati kui kulakud, sest neil oli talu ja laudas kaheksa lehma.

Kui Sirje isa oli kümme aastat ära istunud, anti talle luba asumiskaristuse kandmiseks oma ema juures Krasnojarski krais (vanaisa oli juba teel Siberisse tüüfusse surnud). Sirje ema sõitis aga koos pojaga vabatahtlikult Eestist oma mehele järele. Siberis sündiski väike tüdruk, kes sai nimeks Sirje. Pärast Stalini surma 1957. aastal sai Sirje pere tagasi Eestisse.

Peig ootas banaanidega Helsingis

Tagantjärele arvab Sirje, et eks see tema abielluminegi oli üks suur risk. Olid ju noored enne kokku saanud vaid 7–8 korda. Aga tunne oli tugev ja Sirje läks Rootsi. Kõigepealt laevaga Nadežda Krupskaja Helsingisse. Sadamas ootas Juho oma värsket abikaasat banaanidega! Neil olnud kunagi juttu, et mitu korda on Sirje poes banaanisabas seisnud ja iga kord on need tal nina eest otsa lõppenud. Oli 19. aprill ja aasta 1979.

Noored said Rootsis kooselu mekkida vaid kolm nädalat, kui insenerist abikaasale tuli tööpakkumine Inglismaalt. Kotid kokku ja uude teadmatusse. Asuti elama Londoni ühte eeslinna. Siin sündis poeg Martin. Aasta pärast kolis pere tagasi Rootsi. Seal sündis tütar Heidi.

Laste nimed said nimme valitud võimalikult rahvusvahelised, sest Sirje ja Juho on oma nimedega päris hädas olnud. Neid on mõnel kaugel maal kutsutud umbes nii: – Sö:džei (Sirje) ja Džou (Juho).

Imeilusas Aafrikas

Kolm aastat (1983–1986) elasid Sirje ja Juho tööülesannete tõttu oma kahe lapsega Lõuna-Aafrika Vabariigis Pretorias. “See oli ilus aeg,” meenutab Sirje. “Meie lapsed on tänini seda meelt, et Lõuna-Aafrika on kõige ilusam maa. Reisisime väga palju, kuid see maa on nii suur, et palju jäi nägemata.

Sel maal oleksid nagu koos kõik maailma võlud ja valud. Seal on fantastiline loodus.” Nõmmede lumivalgete peadega lapsed olid sealmaal peaaegu vaatamisväärsused – mõned kohalikud tulnud otse katsuma, kas need juuksed on ikka päris.

Jõulude aegu olnud seal nii soe, et küünlad plastikkuuse peal sulasid ja vajusid hunnikuks kokku. Uus aasta on suve tippaeg (lõunapoolkeral on jõulud kesksuvel), seda tähistatakse palmi all või ookeani ääres grillipeoga.

Toona oli veel see aeg, mil tehti väga suurt vahet mustadel ja valgetel – apartheid. Olid eraldi koolid, eraldi bussidki, mustad elasid eraldatud linnaosades (townships). Uudishimust kuskile külla patseerima minna oli lausa ohtlik. Kord läks Sirje, et linna sõita, oma kahe blondi lapsukesega kogemata mustadele mõeldud bussi, kus kõik silmitsesid neid suure uudishimuga.

Kui Sirje pärast oma seiklusest jutustas, olnud kohalikud valged ehmunud – kuidas ta ometi julges! Tegelikult ei olnud aga ükski mustadest ebaviisakas, pigem uudishimulik-sõbralik. Erinevalt valgetest lõuna-aafriklastest sõlmis Sirje pere mustade ja värvilistega isegi mõned tihedamad kontaktid ning kirjavahetus nendega kestis veel õige mitu aastat.

Saksamaal Eesti asja eest

Kõige kauem – üle 20 aasta – elasid Nõmmed Saksamaal. Tehas, kus Juho töötas, asus keset Saksamaad sügava metsa sees. See oli väike, umbes 24 000 elanikuga Briloni linnake. Samal ajal kui Sirje hoidis kodu korras, kasvatas ja koolitas lapsi, käis mees erinevates riikides töölähetustel.

Kuigi noorusunistustes oli Sirje end näinud eelkõige innuka koorijuhina, siis Juhole mehele minnes pidi ta arvestama, et karjääri teeb eelkõige tema mees. Kõrgharidusega muusikuna asutas ta Brilonis aga era-klaverikooli, andis Briloni lastele klaveritunde, korraldas kodukontserte ja esinemisi. Saksamaal koorijuhina tegutsemine oleks eeldanud kantoriõpet ja katoliikliku koguduse teenistust, sellele olid algusest peale seatud mitmed objektiivsed tõkked.

Aga südikas proua leidis eneseteostuse võimaluse keset Saksamaad, täpsemalt Sauerlandi piirkonnas, hoopiski Eesti asja ajades. Taasiseseisvunud Eesti inimestel oli nüüd võimalus ilmas ringi reisida ja seda kasutasid ära ka laulukoorid. Tallinna Vanalinna poistekoor Lydia Rahula juhatusel oli esimene, kelle vastuvõtmise ja kontsertide korraldamisega Sirje ametis oli.

Siis tuli EKE (praegune Inseneride Meeskoor) prof Ants Üleojaga. Sirje jaoks olid need taaskohtumised oma ammuste ja heade tuttavatega. Oli ta ju konservatooriumi kasvandik, töötanud TPI akadeemilise naiskoori koormeistrina, koorijuhid tema oma endised õppejõud…

Tuli RAM. 60 laulumeest, kelle kontserte tuli korraldada, keda majutada. Oli juuni 1995 ja Eesti kultuuripäevad Saksamaal, mille eesotsas president Lennart Meri abikaasaga.

“Uhke värk oli. Eks korraldajad olid teada saanud, et siin kuskil elab üks eestlane, kes ka nagu mingit Eesti asja ajab. Ja kui proua Helle Merile oli vaja tõlki ja kaaslast, siis otsustati kutsuda mind. Võtsin kodunt kolm päeva puhkust (!), ostsin kaks (!) uut kostüümi ja nii ma siis seda n-ö daamide programmi läbi viisin,” meenutab Sirje. Kogu programm oli minuti pealt saksa täpsusega paika pandud ja keegi ei olnud arvestanud nende Meri nii legen-daarsete hilinemistega…

“Mulle on jäänud Eesti Vabariigi presidendi külaskäik ja see, et mina seal osaleda sain, üheks eredamaks kodumaaga seotud mälestuseks terves minu välismaaelus,” märgib Sirje. “Hommikusöögi ajal oli mind istuma pandud presidendi kõrvale. Tema sõi muidugi kaerahelbeputru, mida mina sõin, ei mäleta, erutusest vist mitte midagi… Mäletan aga, et president tundis huvi ka minusuguse väikese persooni vastu. Meid ühendas ka Siberi-teema minevikuna, kuid tähtsam oli tulevikuteema Euroopas.”

Aktsioon “Briloni traktor”

See oli aktsioon, mille Sirje algatas 1992. aastal oma Harjumaa koduküla toetuseks. Sirje moodustas põhiliselt oma tutvusringkonnast majandusabigrupi, kelle eesmärk oli koguda Saha küla jaoks kasutatud talutehnikat. Sellest kujunes suur ettevõtmine.

Ettevõtmise eesotsas olid küll kohalikud naised, aga õige pea suutsid nad sütitada ka mehi. Kuna päris ilma rahata ei saa siin ilmas miskit, hakkasid naised korraldama heategevuslaatu ja koguma annetusi. Sirjel oli palju seletamist, sest mitte kõik sakslased ei saanud kohe aru, mis maa see Eesti tegelikult on, kus pole isegi põllutöötehnikat. Kuidas nad siis varem hakkama said, küsiti. Ja et kas see pole mitte Sowjetunion?

Laatadel müüsid naised käsitöötooteid, küpsetasid vahvleid ja pirukaid, müüsid mahla, talvel hõõgveini. Ja kui kuskilt mõnusat vahvlilõhna tuleb ja seejuures on tegemist veel heategevusega, ostab iga sakslane! 1 mark hästilõhnava paksu tuhksuhkruga vahvli eest – seda ei peetud hea asja jaoks mitte paljuks.

Muuseas, Saksamaal võis koduseid küpsetisi heategevuslikuks otstarbeks vabalt tänaval müüa (ei keelanud seda ei tervisekaitse ega maksuamet). Lõpptulemuseks oli aga see, et Eestisse toimetati kaks suurt rekkatäit põllutöötehnikat. Sakslasi hakkas aga Eesti sedavõrd huvitama, et 1994. aasta üldlaulupeole tuli koos Sirjega tervelt 12 inimest ning sellelgi suvel on 6 “traktori-sõpra” taas Eesti laulupeole tulemas!

On Kuressaare aeg

Saaremaale saabusid Nõmmed 2007. aastal, Juho Rootsi Trelleborgi tehase ja Sirje FIE-na, tõlkides tehnilisi dokumente nii rootsi kui ka inglise keelest eesti keelde. Ka laulab ta nüüd kammerkooris Helin, sooviga üle hulga aja taas üldlaulupeol laulukaare all laulda.

Elu väikeses kuurortlinnas Kuressaares on pakkunud nii mõndagi mõtlemapanevat naisele, kes on nii paljudes maades ringi rännanud, palju näinud ja kogenud, ning seda mitte turistina.

Sirje arvates pole siinsed tegijad tänaseid rahvusvahelisi koolitusvõimalusi maksimaalselt ära kasutanud. Puudujäägid on silmnähtavad, käegakatsutavad, et mitte öelda maitstavad (kokanduses!) igal teenindusalal. See tase ei rahulda turiste ning ka kohalik klient ei peaks sellega leppima.

Sirje: “Läksime ühte siinsesse spaahotelli restorani, sest seal lubati elavat muusikat ja tantsu. Muusika ja tants olid, kuid restoranis tahaks ka süüa. Ettekandja teatas, et kokal on niigi palju tööd (catering-tellimused), süüa ei saa…”

Sirje on ka tähele pannud, et toidud, mida siinsetes restoranides pakutakse, on ristitud küll kõiksugu peente väljamaiste nimedega, aga väljanägemiselt ja maitselt ei ole need kaugeltki need, mis välja reklaamitud. Kui ta siis ühes söögikohas tagasihoidlikult märkuse tegi, et laimikastes peaks ikkagi ka laimi olema, küsinud ettekandja nipsakalt: “Kas te üldse teate, mis see laim on?”

“Kummalisel kombel jääb siin õigus alati teenindajale ja külalisele vaid rumal tunne,” imestab Sirje. “Kahjuks ei teki sellist tere-tulemast-tunnet. Seda tunnet, et ma olen hinnatud ja oodatud külaline. Kui teenindajad ei tea, kuidas viisakas ja kliendisõbralik teenindamine käib, siis tasuks väheke maailmas ringi liikuda ja asja uurida. Ja tagasi tulles neid kogemusi kindlasti ka kasutada, mitte ikka vanaviisi oma asja ajada. Võimalusi selleks paistab olema küllaga, tahtmist või julgust aga napib.”

Turg nagu ühes ilusas unenäos

Sirjel on palju tähelepanekuid, kuidas oleks ettevõtlikel inimestel võimalik siinsetes oludes äri ajada ja kaasinimest õnnelikuks teha.
“Turg – see oli ja on mulle südamelähedane teema,” arutleb Sirje ja räägib, et nägi unes üht hommikut Kuressaares.

“Korv käevangus, alustan tuttava tädi kartulitest, räägin temaga juttu. Siis kõiksugu omamaised juurviljad, värske kala… Ajan jälle juttu! Juba jõuan kana-kalkuni-lihaletti. Ennäe! Tellitud rulaad või karbonaad või mõni muu värk kenasti vastavalt minu soovile tükeldatud. Näidatakse, soovitatakse, esitatakse arve. Ja soovitakse head isu! Tulge jälle!”

Sirje tunnistab, et just kala ja puhas õhk olid need, mis innustasid teda Saaremaale tulema. “Paraku kalaäri käib aga nagu vanasti, ikka tutvuse kaudu… Ja muidu on siin linnas ka kaunikesti tolmune värk. Aga tagasi turu juurde – ükskord lubati suitsutatud lambaliha, käisin ka ootamas, ei saanud valmis. Tellida sai, aga ainult terve lamba. Juttugi polnud väiksest praest või fileest!”

Kuressaare lossipäevadel said Nõmmed koos oma külalistega pettumuse osaliseks. Rahvast oli, kuid süüa polnud miskit. “Saksamaal oleks sellist masti üritusel lausa mitu meest oma konteinerite ja grillipannidega koha pärast võidelnud. Aga kui kõik kogu aeg ikka rahul on ja kodus kõhu täis söövad, siis ei maksa imestada, et ka turiste aina vähemaks jääb,” arutleb Sirje.

“Turist tahab hästi, vaheldusrikkalt ja enamasti soodsalt süüa, iga kell ja igal ajal. Tulemas on uus suvehooaeg, elame-näeme, kas ärkab ka eesti inimese ärivaim.”

Sirje ütleb, et tema ei ole prominent, kelle ütlemistel peaks ülearu palju kaalu olema. Aga sakslastel olevat üks kena ütlemine: metsas oleks väga vaikne, kui ainult kõige andekamad linnud laulaksid. Niisiis julgebki Sirje sõna sekka öelda, sest on palju käinud ja näinud, elus lihtsalt silmi lahti hoidnud.

Print Friendly, PDF & Email