Kotkapaari uskumatu päästmine viieharulise saarepuu kütkest (4)

Kotkapaari uskumatu päästmine viieharulise saarepuu kütkest

KLAARISID ARVEID: Arvatavasti sattusid merikotkad puuharude vahele vangistusse omavahel madistades.

Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi kirjeldab Oma Saare lugejatele uskumatut päästeoperatsiooni, mille peategelasteks viieharulise saarepuu vangistusse sattunud merikotkapaar.

Kui sellele reedesele pärastlõunale tagasi mõtlen, tuleb siiani kerge erutus peale. Oli ootamatu ja hästi lõppenud sündmus. ´

Sõitsin Kuressaarest Viidumäe poole, kui helistas pikka aega looduskaitsele hea partner olnud Endel Raun Karala külast ja ütles, et tema töömehed leidsid Vilsandi rahvuspargis metsatee servadest võsa koristades endiselt, nüüdseks kinnikasvanud puisniidult “kaks puu otsa kinni jäänud merikotkast”(!).

Sellise asja peale ei oska alul kohe midagi öelda. Küsisin täpse koha, mehed pidid kohapeal ootama. Lõpetasin kõne, mõne aja pärast sinnapoole rutates taipasin alles tagasi helistada küsimaks, kui kõrgel need kotkad on, kas on vaja redelit, saagi, pika varre otsas tööriista vm. Vastus oli: “Rinnakõrgusel.”

Ainulaadne juhtum

Seega, kaks kotkast puu otsa kinni jäänud, rinnakõrgusel. Enne kohapeale jõudmist ja oma silmaga nägemist mõtle, mida tahad…

Kohale jõudnud, avanes mulle ainulaadne (usun, et selline juhtum on täiesti erakordne) pilt – ühest kännumättast kasvanud viieharulise saare harude vahele olid lõksu jäänud kaks täiskasvanud merikotkast.

Üks selili all, teine, tiivad sorakil puuharude vahelt väljas, tema peal. Nii õnnetult ja samas jälle ka õnnelikult, et mõlema osaliselt sirutatud tiivad olid fikseerunud tüve erinevate harude vahel, nii et tiibu ei saanud väga liigutada ega ka ennast või paarilist vigastada.

Küünised olid vabad, õnneks mitte kaaslase küljes. Kiirelt pidasime lindude avastajatega aru ja jagasin ülesanded detailselt kätte – kes tõstis lindu tiibadest-kehast, kes püüdis samaaegselt küünised fikseerida, kes oli valmis dikteerimise järgi ühe linnu jalgade ümber olevate värviliste rõngaste numbrid üles kirjutama jne. Ja seda kõike pidi tegema väga õrnalt ja samas otsustavalt, opereerides viie kitsalt asetseva puuharu vahel.

Minul mõlkus samas meeles mõni päev tagasi kolleegidelt-kotkameestelt kuuldud õpetus, et kui lind nende küünistega käest kinni võtab, on “veidikene valus”.

Saime pealmise linnu tervelt ja rahulikult kätte. Tõenäoliselt olid nad selles looduslikus lõksus juba päeva-paar olnud, lihased ja liikmed kanged. Meie õnneks linnud ei rabelenud, vaid lasid end kirjeldada ja siis – metsatee peale ning… lendu.

Süda läks väga palju kergemaks, kui esimene, 13-aasta vanune, 1996. aastal Soomes pesapojana rõngastatud lind tuule tiibadesse sai ja tervena minema lendas.

Teine õnnetu ootas selili oma järge. Ka tema oli pealtnäha terve ja pärast kerget maadligi planeerimist lendas temagi mere poole. Väga hea tunne oli meil kõigil, neljal leidjal ja minul, appirutanul. Kergendus oli suur, kaks merikotkast üsna kindlast hukust suure õnne läbi päästetud.

Linnud riidlesid

Tagantjärele leiule mõeldes olen välja nuputanud järgneva seletuse – piirkond on asustatud merikotkapaari poolt. Tõenäoliselt oli tegemist pesitsusterritooriumile tahtlikult või tahtmatult sattunud võõra isendiga, keda ala valitseja välja tõrjuma asus.

Omavahel arveid klaarides (merikotkad satuvad ka pesitsuspaaridena mängulendu tehes ja sageli küünistega teineteisest kinni hoides õhus kukerpallitama) oli tähelepanu tõenäoliselt nii seotud, et võideldes ja teineteisest kinni hoides langeti lehtrikujuliseks kasvanud puu võrasse, kust kumbki enam lendu ei pääsenud.

Nii vajutigi harude vahele maadligi looduslikku lõksu. Need metsateel töötanud Karala, Atla, Austla mehed olid oma tähelepanelikkusega nonde kaklejate tõelised päästeinglid.

Õnnelik juhus lubas aidata kaht meie looduse tõelist majesteeti. Suur tänu teile kiire ja väga mõistliku koostöö eest, Endel, Siim, Vahur, Villu ja Valentin!

Print Friendly, PDF & Email