Olena Vool elab loomapargi rajamise usus (8)

LOOMAPARGI ALGUS: Olena Vool kasvatab Randvere vanas laudas loomi, kes tulevikus peaksid olema loomapargi osa.

Randvere tühjana seisva veisefarmi juures annab elutegevusest märki hoonest kostev koera haukumine. See on siis koht, kus loomapargi rajamise sooviga tuntuks saanud ning pidevalt elu hammasrataste vahele jääv Olena Vool hoiab oma sõnul tulevase loomapargi kollektsiooni.

Kui ei teaks, milline Olena Vool välja näeb, võiks arvata, et lahkelt tühja farmi sisse astuma kutsuv naine on kohalik loomatalitaja, kes oma igapäevast tööd teeb. Voolu jaoks on hoones sees toimuv rohkem kui töö.

Kohalikud farmiloomad

Ise võtaks ta oma hobustest, lehmast, kitsedest, lammastest ja hulgast lindudest koosneva kogumi kokku sõnadega “kohalikud farmiloomad”.
Tasuta rendile saadud hoonest osa on Vool enda sõnul iseoma kätega loomadele elamiskõlbulikuks muutnud.

Siin on loomad talvitunud ning tänu ühe hea inimese lahkusele saanud ka söögipoolist. Vool ütleb, et seda tüüpi koduloomade kollektsiooni pole isegi Tallinna loomaaial.
Siiski on see kõik vaid algus loomapargile, mille rajamisega loodab Vool alustada mais. Just siis pidi tulema Ameerikast raha, mille abil saab naine oma unistuse täide viia.

“Meil on väga toredad inimesed Ameerika Ühendriikidest, nad on siiralt huvitatud, et see park saaks siin olema ja tahavad annetust teha, et see ehitus hakkaks,” räägib Olena Vool.
Muratsisse, kus on Voolu sõnul 12 hektarit maad juba välja vaadatud, tulevad väikesed maalähedased elamiskohad nii talle endale kui ka loomadele.

Olena Voolu eesmärgiks on tema oma sõnul kaitsta väljasuremisohus loomi, neid inimestele eksponeerida ja inimesi loomade osas harida.
“Ma olengi kombineerinud nii, et need linnud-loomad peavad omavahel sobima. Ja nad on üheskoos ilus vaatamisväärsus. Mitte eraldi puurides, vaid loomadel on oma maailm. Et oleks nagu vabas looduses. Ja nii tahan eksponeerida ka seal pargis. Loomad, kes sobivad, neid on ilus koos vaadata,” räägib Vool, seistes keset ruumi, mida ta nimetab linnuruumiks.

Seal sebivad läbisegi jänesed, merisead, linnud, tuvid, paabulinnud. Majas pidid kaks kana hauduma ning kuskil peaksid olema ka liivahiired ja rott.

Mehed kinkisid maja

Naise sõnul on ta osa loomi ise ostnud, kuid paljud on saadud ka kingituseks. Näiteks Kuressaares tegutsevalt lemmikloomade kaupluselt. Vool näitab uhkusega pisikest puidust maja, mille olid talle kinkinud tublid Randvere mehed.

Järgmises ruumis elavad lambad ja kitsed ning eraldi ruumides lehm ja hobused. Olena Voolul on igaühest pajatada oma lugu. Kuidas kits Pilveke on lutipudeliga üles kasvatatud ja kuidas lehm on päästetud tapamajast. Nii mõnigi loomadest pidavat juba järglast ootama või siis kedagi, kes talle järglase teeks.

“Ikka paljunevad, neil on head tingimused. See on ilus ja tore,” räägib naine, mainides, et varsti lisanduvat kollektsiooni ka ahv ja linnas pidi juba ootama papagoi, kes räägib inimkeeli, kui hea poiss ta on ja kuidas tahab putru süüa.

Utoopia saab reaalsuseks

Vool rõhutab veel kord, et tema utoopiline loomapark hakkab lõpuks reaalsuseks saama, ning ei välista, et kunagi lubatud kaelkirjaku toomine vastavate tingimuste tekkimisel ka edaspidi teoks saab. Loomapargi valmimises Olena Vool ei kahtle.

Sest siin olevat mängus kõrgemad jõud: “Ma olen usklik naine. Olen hakkama saanud ainult tänu jumala toetusele. Sellel pargil on jumala toetus.”

Korteriomanik Olena Vooluga hädas

Olena Vool veab vägikaigast kinnisvaraettevõttega, kes talle korteri üüris ning sissekirjutuse võimaldas.

Kuido Koppel Velldon Investist ütles, et ehkki üürileping Vooluga on lõpetatud, ei nõustu naine välja kolima ega ka elektriarveid maksma.
Voolu kinnitusel on üürileping lõpetatud ebaseaduslikult. Naise sõnul on tal elupaika vaja maikuuni, mil Ameerikast saabub raha ning ta saab alustada endale maja ehitamise ja loomapargi rajamisega.

Koppel rääkis, et kui ta detsembris Voolule kolmetoalisest korterist toa üüris, ei olnud ta meedias palju kõlapinda saanud naisterahvast kuulnud. Mees võimaldas Voolul ka üüripind elukohana rahvastikuregistrisse kanda, mida naine vajas selleks, et hakata koos elama temalt vahepeal ära võetud ning turvakodusse viidud tütrega.

Varsti jäid aga tasumata üüri- ja elektriarved. Viimased olid eriti suured, kuna tuba, kus Vool elas, sai kütta vaid elektriga.
Veebruaris kolisid lisaks Olena Voolule ja tema tütrele 17-ruutmeetrisele pinnale ka naise vanem tütar koos oma väikese lapsega ja Olena ema. Et kõik ära mahuksid, hõivati korterist veel üks tuba. Korterisse oli ilmunud ka teisi elusasukaid.

“Vannis ujusid kalad,” rääkis Koppel. Olgugi et toa üürimisel oli olnud jutt, et üürnik loomi elukohta kaasa ei too. Pika kauplemise peale oli mees saanud üürniku nii kaugele, et see oli kola täis toa järgmise üürniku jaoks vabastanud ning asjad keldrisse viinud.

Märtsi algul kirjutas Olena Vool üürilepingu lõpetamisele alla. Nädal hiljem tasus ta ka osa üürist, kuid tuhandetesse kroonidesse ulatuvad elektriarved jäid maksmata. Vool teatas, et ei kavatsegi ära kolida ega arveid maksta, kuna need on liiga suured.

Oma Saarele väitis Vool, et Koppel tahtnud lepingut lõpetada siis, kui üürnikud hakkasid kurtma, et lagunenud maja ei saa soojaks kütta. Seda kaebas Vool ka tarbijakaitseametile. Kuido Koppelile jääb Voolu jutt oma sõnul arusaamatuks, kuna ta elamispinda üürile andes tutvustas naisele selle võimalusi. Koppel tunnistas, et maja on tõepoolest vana, kuid mitte sellises seisukorras, nagu Vool seda kirjeldab.

Kuu aega tagasi pöördus Koppel lõpuks politsei poole, et nahaalsest üürilisest lahti saada. Sealt öeldi aga, et ainus võimalus olevat kohtusse pöörduda.

Koppel ütles, et tegu on kummalise looga, ning avaldas imestust, et kas Eesti riigis ei ole tõepoolest mitte mingit muud võimalust taoliste juhtumite lahendamiseks kui kohus.