Kuressaare Sõnumid – tuulde läinud raha (16)

Kuressaare Sõnumid – tuulde läinud raha

 

Viimase aja moelause “Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi…” kipub vägisi huultele, kui räägitakse Kuressaare linnalehest Kuressaare Sõnumid. Lause lõpetaksin sõnadega “…kes loeb nimetatud ajalehte”.

Olen viimase paari nädala jooksul vestelnud paljude linnakodanikega, et selgitada välja nende suhtumist. Mis siin lugemisest rääkida? Linnakodanikud väidavad, et parimal juhul viskavad nad enne lehe prügikotti panekut pealkirjadele pilgu peale.

Mingit uudist sealt küll lugeda pole – kõik juba kahes maakonnalehes eelnevalt ilmunud ja Kadi raadiost ära kuulatud. Ainuke erand ehk kordumatu info on volikogu istungil toimunust, kuid ka see on nii kokkuvõtlik, et mingit tervikpilti sellest ei saa.

Rahvas, keda volikogus toimuv tõesti huvitab, kuulab istungi ülekannet Pereraadiost sama päeva õhtul või siis järgmisel päeval Kadi raadio keskpäevasaadet, kuhu volikogu esindajaid vestlema kutsutakse.

Ohtlik teema

Ajakirjanduse teemat on Kuressaares ohtlik puudutada. Ajakirjanikust linnapea on vähemalt kahel korral volikogu ees väljendunud konkreetselt ja vastuvaidlemist mitte sallivalt, et seda teemat lisaks kommunikatsiooni teemale ei tea keegi temast paremini.

Ülim kindlameelsus, kuid oma kogemusele toetudes julgen arvata, et just meedia ja kommunikatsioon on tänapäeval need teemad, millega paljudel erinevatel kursustel või koolitustel käivad inimesed kõige sagedamini kokku puutuvad. Ajakirjandus on ju kõigile kättesaadav ja igal mõtleval inimesel on sellest oma arvamus.

Üllas mõte, et Kuressaare Sõnumid on ainus leht, mis jõuab iga linnakodaniku postkasti ja aitab kõigil olla kursis linna tegemistega, ei pea kahjuks paika. Vestlustest on selgunud, et mõnel inimesel polegi postkasti, hulgaliselt on neid linnakodanikke, kelle postkasti ei ole see leht kunagi jõudnud. Muide, keegi neist ei kurda ega kurvasta, et tal seda lehte ei ole. Vastupidi, küsitakse, et kaua veel maksumaksja raha selliselt raisatakse? Kas tõesti pole raha mujale panna? Antagu siis noortele peredele, kui üle jääb!

Korduvad teemad

Ajalehe teemat on korduvalt käsitlenud mitmed volikogu komisjonid. Mäletan, et juba paar aastat tagasi hääletas enamus volikogu kultuurikomisjoni liikmetest selle väljaande lõpetamise poolt.
Vabanenud raha soovitati kasutada kultuurivaldkonna hoopis olulisemate tegevuste rahastamiseks, kuid linnavalitsus on nõus isegi linna reservfondist raha võtma, peaasi, et ajaleht ilmuks.

Mina arvan, et kui meie kaasaegse ja moodsa juhtimisstiiliga silma paistvas linnavalitsuses töötavad mitmed ametnikud “kaugjuhtimise teel” ehk teisisõnu, täidavad oma tööülesandeid elektrooniliselt, võiks ka linnaleht olla elektrooniline. See oleks igal juhul normaalsem kui näiteks elektrooniline suhtekorraldaja.

Vabanenud rahaga saab toetada rahvakultuuri, noorte- ja spordiüritusi. Uskuge, üks hästikorraldatud rahvaüritus on mitu korda kasulikum, infot ja kommunikatsiooni sisaldavam kui vanade uudistega ajaleht. Liiatigi on meie inimesed tõmbumas üksindusse, loobumas suhtlemisest, võõrandumas ühiskonnast. Nad on vaja kodust välja meelitada, kaasata meeldivatesse tegevustesse.

Osa vabanevast rahast annaksin ma raamatukogule uute raamatute soetamiseks. Praegu eelarves raamatute tellimiseks ettenähtud summad on ühed vabariigi väiksemad. Hea raamat on ajatu, ajalehe Kuressaare Sõnumid üksiknumbri eluiga aga üürike ja kasutegurit pole olemaski.

Print Friendly, PDF & Email