Me saame majanduslangusest üle! (10)

Me saame majanduslangusest üle!

 

Ajal, mil kogu maailma majandus on põlvili, tuli mulle meelde üks vana nali pessimistist ja optimistist. Pessimist ütleb, et enam hullemaks minna ei saa, ent optimist vastab rõõmsalt, et ära muretse, saab ikka küll! Tõepoolest, vaadates erinevate ekspertide prognoose, ei ole tõesti aru saada, kes neist on optimist või kes pessimist.

Seega, tegemist on pausiga, hingetõmbeajaga. Kas see on aga vormelite mõnesekundiline pitstop, kus vahetatakse rehvid ja lisatakse kütust? Või autoralli tunnine hooldusaeg kahe kiiruskatse vahel? Praegust hetke on nimetatud ka mulli lõhkemiseks, auru välja laskmiseks. Kõik taolised praegust aega kirjeldavad pealkirjad viitavad ühele asjale, majandus oli üle keenud.

Mull lõhkes

Maailmamajandus oli lasknud ennast kaasa tõmmata püramiidskeemi. Mäletate neid kettkirju, milles väideti, et sind ootab igavene heaolu ja õnn, kui saadad selle kirja edasi veel vähemalt viiele tuttavale. Miks need skeemid siis mingil hetkel katkesid? Sellised kettskeemid, kus mängus raha, on enamasti lausa illegaalsed. Ometi langes legaalne maailmamajandus just sellise skeemi lõksu.

Mis siis toimus? Eestis algas kõik kinnisvaramulli lõhkemisega. Hinnad tõusid pidevalt ja kiires tempos. Need, kes ostsid endale, lootsid, et vana korteri hind tõuseb mõne kuuga ja nad on uue saanud sisuliselt muidu. Need, kes ostsid investeerimiseks, uskusid, et müüvad kallimalt. Risk oli minimaalne – et hinnad tõusevad, ju siililegi selge.

Nüüd aga saaks tühjana seisvatest korteritest kokku terve linna. Raha ja inimesed said otsa. Mäletan veel 2007. aasta kevadisi artikleid, kus analüütikud arvutasid, mis oleks see maksimaalne summa, mida eesti rahvas oleks pankade laenutingimusi arvestades suuteline kinnisvara alla panema. Seda summat võrreldi selleks hetkeks juba pankade väljastatud eluasemelaenude mahuga. Need numbrid olid hirmuäratavalt võrreldavad – piir oli juba käes. Laenuralli aga jätkus.

Kõik hakkas pihta Ühendriikidest

Kinnisvara osas olid seal täpselt samad probleemid, mis meil. Teine oluline allakäigutrepile lükkaja oli üks suur finantsorganisatsioon, kes läks lihtsalt pankrotti. Arvake ära, kuidas? Ikka seesama püramiid! Firmat aitasid püsti hoida ainult klientide järjest suurenevad summad, mis nad ettevõttesse sisse pistsid. Kuid uued kliendid said otsa ja vanad ei tahtnud ka enam ettevõtet toita.

Nende arengutega seoses tuli mulle meelde veel üks vana nõukaaegne nali, kus kommunist ütleb uhkelt, et USA seisab kuristiku äärel, meie aga oleme neist pika sammu võrra ees. Eks meiegi kihutasime kuristiku poole, loodame, et see ei osutu põhjatuks.

Seega, üks tõsine raputus kulus meile ära küll, kuid miks see õhupall siis ikka nii tühjaks läks? Selles vastuses peitub minu arust ka üks väga oluline võti selleks, et mootor jälle normaalselt tööle saada. Usk ja usaldus on need sõnad, millel põhinevad kogu meie tänapäevase majanduse põhimõtted.

Naturaalmajanduse ajal vahetas kartulikasvataja loomakasvatajaga just täpselt seda, mida teine vajas – kartulikasvataja tahtis liha ja loomakasvataja kartulit. Mida aeg edasi, seda keerukamaks majandustehingute sõlmimine läks. Lihtsustamiseks võeti kasutusele kokkuleppelised väärtusühikud ehk raha.

Vanasti oli rahal ka väga otsene materjali väärtus – teatud kogus vaske, hõbedat või kulda oli võrdne vermitud mündi väärtusega. Tänapäeva paberrahal otseselt väärtust ei ole. Väärtus on usaldus rahasüsteemi vastu, harjumus ja usk, et ma saan ka homme 500 krooni eest seda, mida tänagi.

Usalduskriis

Mäletate veel neid aegu, kui oli inimesi, kelle sõna võis uskuda? Ei mingit juriidilist lepingut, pandi võtmist, lihtsalt usaldus! Kui see inimene aga korra pettis, siis oli usaldus kadunud. Maailma ja Eesti majandusega juhtus tegelikult sama asi – usaldus süsteemi vastu ja usk helgesse tulevikku kukkusid kolinal kokku.

Tegemist ei ole kerge pettumusega, vaid tõsise usalduskriisiga. Kogu see majanduse kaadervärk hakkas lumepallina mäest alla veerema. Üks läks pankrotti ja kohe hakkasid spekulandid selle majandussektori aktsiaid müüma. Müügisurvega hind langes ja nüüd otsustasid ka pikemaajalised investorid aktsiatest lahti saada. Selline kiire hindade kukkumine tõmbas kaasa ka kõik teised valdkonnad. Tulemuseks ülemaailmne müügihüsteeria.

Seega, kinnisvara- ja finantspüramiid on kokku varisenud ja maailma majandust piinab usalduskriis. Praegusel hetkel mõtiskletakse palju selle üle, et mis meid siis nüüd ees ootab – kas täiesti uus majanduskorraldus, mõne vana taaskatsetamine või lihtsalt väiksemad kosmeetilised muudatused.

Uskuda siiski võib, et kommunismi enam katsetama ei hakata. Riigid, kus natsionaliseeritakse, kipuvad ikka totalitaarseks kätte ära minema. Turumajandus tundub siiani ainus toimiv majandusmudel olevat ja küllap ei kao see ka vähemalt lähitulevikus kusagile.

Mida on vaja teha, et august välja tulla?

Tõenäoliselt tuleb tegeleda sellega, millest see kõik alguse sai – usalduse taastamisega. Riigid garanteerivad laenusid, ostavad osalusi või võtavad üle võtmetähtsusega ettevõtteid, toovad värsket raha ettevõtlusse – kõike seda selleks, et ära hoida uusi krahhe. Maailmamajandus ei kannata enam halbu sõnumeid, iga sõnum tekitab jälle uue hüsteeria.

Meil Eestis on lisaks veel kaks tõsist probleemi, mida paljudel teistel ei ole – esimene neist on oma raha. Olgu see raha nii armas kui tahes, maailma mõistes on see suur risk. Paljud välismaised majandusväljaanded ei ole kiiretel aegadel viitsinud süüvida meie valuutakomitee põhimõtetesse. Nad ajavad seda sageli sassi palju enam levinud keskpanga süsteemiga.

Valuutakomitee tähendab lühidalt seda, et kuna keskpangal on vähem volitusi mõjutada majandust rahaturgude kaudu, ei saa ta muuta valuutareserve ja ei saa seetõttu nii lihtsalt muuta ka kurssi selle euro suhtes, mille külge me aheldatud oleme. Süsteem annab suurema stabiilsuse ja garanteerib püsivama majanduse.

See tõi meile kiire ja stabiilse kasvu alates üheksakümnendate alguse rahareformist. Kahjuks on nimetatud süsteem tänaseks kaotanud paljude välisanalüütikute silmis oma usaldusväärsuse. See on selgelt ülekohtune, kuid selle suhtumise teenisime tänu meie kallile naabrile Lätile.

Sealne majandus- ja rahanduspoliitika – seal on kasutusel just keskpanga süsteem – on viinud Läti pankroti äärele. Kahjuks on välismaailm pidanud meid ühtseks Baltikumiks, mitte põhjamaaks, rohkem Läti kui Soome naabriks. Kuidas edasi?

Tundub, et riikide pingutused hakkavad tasapisi juba vilju kandma. Sealt, kus kõik alguse sai, on tulnud juba positiivseid sõnumeid. Aktsiaturu langus on pidurdunud ja võib isegi täheldada väikest kasvu. Ka USA kinnisvaraturul on elavnemist märgata.

Eesti plaan kiiresti euroga liituda, taastab samuti usaldus- ja kindlustunnet. Umbes aasta kulus selleks, et majanduslangus reaalselt igamehe koduõuele jõuaks. Nõustun siinkohal täielikult Swedbanki analüütikutega, et järgmine aasta näitab meile juba kasvunumbreid.

Meditsiinis ja majanduses pidid parimaks ravimiks olema usk ja lootus. Loodame, et kõik saab korda. Mina küll usun!

Asko Berens
Elitec Group OÜ tegevjuht

Print Friendly, PDF & Email