Tulevase ema seiklused linnatänavatel (27)

Tulevase ema seiklused linnatänavatel

 

Ja nii ma siis siin istun ja mõtlen, kas kirjutada see lugu või mitte. Kas ajada ennast närvi ja puhuda ninasõõrmetest kuuma õhku välja nagu härg? Mõtlesin, et ehk saab hakkama ilma kirjutamata, et kevad siiski käes ja ilusam aeg toob ehk lahenduse. Et võib-olla saadakse oma vigadest aru ja parandatakse need ära. Aga ei! Mulle aitab lootmisest. See ei või enam kauem kesta. No ei, see lihtsalt ei või!

Äkki saaks paremini

Tegelikult ma ju saan aru, et see eesmärk, miks linn tänavatesse auke uuristab, on vajalik. Aga see, kuidas ta seda teeb, on täielik Jama suure algustähega!

Minu meelehärm on tekkinud sellest, et ma olen lapseootel ja pean sellepärast erilise ettevaatusega suhtuma kõike mind ümbritsevasse. Pean leidma ka kõige ohutuma viisi linnatänavatel liiklemiseks. Üks võimalus jõuda punktist A punkti B on liikuda jalgsi. Hiljaaegu oli lumi maas ja libe.

Libedaga oli üsna ohtlik teepervel liikuda. Kogu autoteedele sadanud lumi lükati pidevalt kõnniteedele. Siis pidi komberdama seal lumehunnikutes ja riskima jala väljaväänamisega või külmetamisega, sest teekond võttis palju aega. Või tuli riskida sellega, et käia autotee serval, kus on oht saada autolt löök ja selle tagajärjel vigastus. Mis on siis parem valik? Lapseootel ema peab aga oma energiat hoidma ja seda väsimuse peletamiseks säästlikult kasutama. Vähemalt naised peaksid minust aru saama.

Kuidas oleks ohutu?

Aga kuidas on siis võimalik ohutult ühest kohast teise liikuda? Ahhaa, ma tean! Sõidame ühistranspordiga, sest autot minu noores peres veel ei ole. Aga paraku pole ka bussis sugugi nii ohutu meie linna auklikel tänavatel.
Mistahes viisil liikudes tunned kogu aeg, et sa nagu ei olekski linnas.

Linnatänavad oleks nagu meteoriidisaju alla jäänud. Auk augu ja kraav kraavi kõrval. Sõida nagu Hollandi juustul! Ja nii ma siis istun seal bussis, hoian pisarsilmi kõhtu kinni ja palun jumalat, et mul sellest rappumisest midagi ei juhtuks.

Miks ei ole linnatargad võtnud nõuks järgida Tallinna eeskuju? Teha üks asi korralikult algusest lõpuni.

Poleks raske panna üks teeots niikauaks kinni, kui kõik on korras ja tee sõidukõlblikuks tehtud.

Tuleks enne läbi mõelda

Tööjärjekord võiks siis olla selline, et alguses kaevatakse auk, seejärel tehakse oma maaalused mis-iganes-vajalikud-tööd, siis mätsitakse auk kinni ja lõpuks asfalt peale. Selle asemel aga topitakse sinna kasutuid tänavakivisid. Kas nii üldse tohibki teha – kasutada tänavakivisid korraliku asfaldi asemel?

Tolmust, mis kraavide kinnimätsimise tagajärjel tekib, ei tasu vist üldse rääkidagi. Me elame siin nagu Sahara kõrbes. Omamoodi eksootika on see muidugi.

Asi ei ole ainult minus kui last ootavas emas. Asi on pigem lohakas töös, kellegi tegemata töös. Ma tean, et neid parandustöid tehakse eurorahadega, aga kes selle projekti kirjutas, ei tea. Linnavalitsusest keegi, kellele võib-olla ei makstud piisavalt, keegi, kes üritab võimalikult odavalt läbi ajada ja raha mujale panna. Ma loodan, et see ei ole siiski võimalik. Aga see projekt tuleks küll üle vaadata ja täiendada. Vähemalt vigade parandust oleme me ju kõik koolis õppinud.

Print Friendly, PDF & Email