Kirjad koju: Kümnes kiri: anonüümne hammustus (1)

Kirjad koju: Kümnes kiri: anonüümne hammustus

 

Hea inimene, ma ei saa üle Su õla kiigata, et näha, kas Sa loed paberlehte või istud praegu hoopis arvuti taga. Aga kui seda viimast, siis – kas oled Sa üks neist, kes pärast loo lõpuni lugemist ka kommentaarikasti sisse oma mõtted jätab?

Mõtleme seekord jälle koos.

Ajakirjanikutöö viib mind kokku väga erinevate inimestega. Mõni vestluskaaslane on üle Eesti tuntud, teine elab oma elu avalikust tähelepanust puutumatult. Ent neil, kes mulle midagi õrna usaldavad, on mõndagi ühist.

Näiteks näriv kahtlus, mis tipneb pärimisega: aga kas see lugu internetti ka läheb? Ja – kas seda kommenteerida saab? Sest kui ei pea nimeliselt vastutama, on eestlased väga julged sõimama, sildistama, ironiseerima… Arvestamata sellega, et nende sõnavõtud võivad kedagi puudutada, päriselt haavata.

Üks ebaeetilisemaid tegusid, mida ajakirjanik minu arvates teha saab, on vedada alt oma allikat. Pean antud kontekstis silmas kasumijumala kummardamist intervjueeritava kaitsmise asemel. Paraku võib kaitsmine tähendada seda, et mõnigi lugu jääb rääkimata, sest tundlikust isiklikust infost saaks vaid järjekordne kont lõrisevate kommentaatorite hambus. Jah, muidugi, mõni inimene on meediakogenum kui teine.

Jah, muidugi, avaliku elu tegelane peab arvestama sellega, et tema tegemised riputatakse suurema kella külge. Aga seegi ei tohiks olla jokker ajakirjaniku varrukas, mida südametunnistuspiinadeta kasutada.

Kaldusin teemast veidi kõrvale. Vabandust. Siiski, veel üks kiire kõrvalepõige – kas ajakirjanduseetikast peaks rohkem kirjutama, sel teemal arutlema? Eesti ajalehtede liidu kodulehelt võib igaüks lugeda ajakirjanduseetika koodeksit. Korduvalt kasutatakse seal sõnapaari “avalik huvi”, mis muuhulgas võib saada argumendiks, et avaldada delikaatseid materjale.

Ent mil viisil seda abstraktset “avalikku huvi” mõõdetakse?
Aitab, seekord jätkakem kommentaaridest.
Ma ei hakka lahkama teemat, kas internetiportaalid peaksid lugude kommenteerimisvõimalust piirama või mil viisil vastutama nende repliikide sisu eest. Sellest on lähiminevikus olnud palju juttu, kohtuotsuseidki.

Nukraks teeb mind hoopis tõik, et inimestes on peidus nii palju anonüümset õelust ja internet on vahend, mille kaudu oma frustratsiooni maandada. Kes on need tigedikud, kes istuvad töötundidest internetiportaalides ja kribavad muudkui kommentaare kirjutada?

Rämedad roppused, kaaskodanike madaldamine, kuri ilkumine – peaaegu et olenemata teemast. Positiivsete kommentaaridega lugude juures on lugejadki siiralt üllatunud: ohhooo, näed, see on siiski võimalik!

Klišee küll, aga – sõnavabadus on ka vastutus. Ning see ei taha miskipärast töötada. Olen oma murelikele allikaile soovitanud loo kommentaare lihtsalt mitte vaadata. Härdam hing saab anonüümsest hammustusest haiget. Kalgim tunneb, et valjusti polegi edaspidi mõtet midagi öelda. Isegi siis, kui see mõte seda vääriks ja võiks olla “avalikkuse huvides”, tekitada diskussiooni.

Rohkem stressipalle, mida mudida. Rohkem aega rahulikult mõelda, kas ütleksid oma kommentaari välja ka häälega, oma näo ja nime all. Ja siis, kui on tõesti soov arvata – palun, näpud klõbinal tööle!

Print Friendly, PDF & Email