Jumalik armastus läbi sigade etenduse (2)

Jumalik armastus läbi sigade etenduse

 

Lugesin internetist artiklit ja kommentaare ühest Viljandimaa lasteaiast, kus kasvataja viis lapsed kirikusse neile mõeldud etendust vaatama. Etendus rääkis kahest seast, kellest üks oli väga edukas, aga teine elule allajäänu, kuid jumal armastas neid mõlemaid.

Osa lastevanemaid teadis kirikukülastusest, osa mitte. Pärast nähtud etendust hakkasid lapsed kodus vanematele küsimusi esitama nii kiriku kui ka jumala kohta ja siis said kõik vanemad teada, et nende lapsed olid viidud baptisti koguduse etendusele.

Tekkis meelepahatorm

Algas tohutu poleemika ja kommentaaride möll. Üks kommenteerija oli õiglast viha täis, et miks etenduses jumalikku armastust just läbi sigade seletama pidi. Osa vanemaid nõudis kasvataja karmi karistamist lausa vallandamiseni välja, sest nende lastele on tehtud ajupesu ja nood lootusetult ära rikutud.

Mõned kommenteerijad arvasid, et asi pole siiski nii hull, et lapsed oleksid nüüd nõnda hukas, et kas viska minema ja tee uued, kuid ikkagi oleks võinud vanemaid teavitada ning siis oleks igaüks käitunud vastavalt oma tõekspidamistele ja vaadetele. Osa inimesi leidis, et laps peab teadma kõigest, nii jumalast kui ka kirikust, ja on täiesti normaalne, et ta kodus hakkab vanemailt pärima ja et vanemad oskaksid siis lapse küsimustele vastata.

Usk ja kirik on üks nähtus, millega me kõik elu jooksul kokku puutume ning mis tekitab lastes küsimusi samamoodi nagu kunst ja kogu meid ümbritsev elu.

Laps vajab teadmisi

Kõik vanemad, kel nüüdseks lapsed suured, mäletavad aega, kui sai ise noor oldud ja lapsed olid väikesed, ning kui olid õhtul väsinud, aga laps muudkui küsis lõputult. Pole vist vanemat, kes ei oleks muutunud närviliseks ja käskinud lapsel lõpuks tegeleda oma asjadega.

Tuleb meelde jaapani vanasõna ühest lollist, kes suudab rohkem küsida kui sada tarka vastata. Tean noort perekonda, kelle esiklaps, kes on väga terane ja kiire taibuga, tuli lasteaiast koju ja hakkas õhtul uurima nii ema kui isa käest, kas kõigil inimestel on noku. Küsimus oli muidugi piinlik ja ebamugav ning laps saadeti omi asju toimetama.

Lapse hinge jäi aga vastamata küsimus närima ja ta esitas selle uuesti, kui meelde tuli ja ta oma arvates sobiliku aja ja koha leidis olevat. See juhtus aga suure ostukeskuse kassajärjekorras, kus nad emaga seisid ja arve maksmist ootasid. Et end poesaginas kuuldavaks teha, küsis poiss valjusti üle kogu keskuse: “Ema, kas sul siis on noku?”

Ema pidi piinlikkusest minestama, sest kõik lähedalseisjad pöörasid küsivad pilgud muiates temale. Asi oli seda kentsakam, et just sel ajal olid kõik lehed täis kära, kuidas Andresest sai Angela – et siis äkki oligi ka lapse emme veel paar kuud tagasi nokuga. Ema ütles, et ta ei mäleta, kuidas poest välja sai, kuid tundis rahva pilke oma turjal ning nägi muigeid ja kuulis naeruturtsatusi. Õudne ju!

Tuleb vastata õigel ajal

Nii maksis kurjasti kätte üks õhtu, kus lapse ja ta küsimuste jaoks polnud aega. Täpselt samamoodi küsib laps iga asja, ka jumala kohta, sest praegu räägitakse usuteemadel igas lasteaias, ja vanemad peavad oskama vastata nii, et laps sellega rahule jääb. Niikuinii ta küsib, kuni saab teda rahuldava vastuse.

Praegu tehakse küll nalja, et vanasti öeldi lapsele, et tited toodi poest, leiti kapsalehe alt, kurg tõi jne, aga tegelikult on see eluaeg olnud üks väga raske küsimus vastata. Kuidas teha väikelapsele selgeks, et ema kõhus kasvab uus elu. Ta küsib ju otsekohe, et kuidas ta sinna sai.

Paljud vanemad on end nendeks küsimusteks ette valmistanud, kuid osale tuleb ka see küsimusena, millele jäädakse vastus võlgu, ja nii hakkabki laps otsima vastust ja ootama aega, millal uuesti küsida. Loomulikult on lasteaias alati “haritumaid” semusid, kes oskavad ka teistele mahlakalt ära seletada kõik, mis kodus vastuseta jäänud.

Tund peab õpetajal endal selge olema

Mäletan oma lapsepõlvest, et kui lehmadel oli innaaeg ja nad tõusid teise turjale, siis sai vanematelt kohe selle põhjust küsitud. Lapsele öeldi, et lehm tahab kaugemale vaadata. Ega see üks õige jutt lapse arust polnud, sest tavaliselt selle vastuse juures muiati, aga targemat seletust polnud ka kusagilt võtta. Lehmaga mindi küll pulli juurde, kuid ega last sinna keegi kaasa võtnud.

Minu isiklik arvamus on küll see, et lapsevanematel pole mõtet kellegi peale vihane olla, et nende lapsi valesti õpetatakse või neile ajuloputust tehakse. Praegusel ajal on kõik võimalused selleks olemas, et iga vanem saab end niipalju harida, et osata oma lapse kõigile küsimustele vastata.

Kunagi ütles üks vana pedagoog, et kui õpetaja pole õpilasest rohkem targem, siis 45 minutit peaks ikka olema. See tähendab, et antava tunni materjal peab vähemalt õpetajale endale selge olema. Kui te ei taha, et teie laps oma teadmised kusagilt väljast kahtlase väärtusega allikatest ammutab, siis leidke aega laste jaoks ja vastake ise nende küsimustele.

Print Friendly, PDF & Email