Järelehüüe Sõgedate sadamale (5)

Järelehüüe Sõgedate sadamale

KOGUVA SADAMA MATUSED: Mälestuspilt sadamast, mis aastasadu muhulasi teeninud.

On tähelepanuväärne, et samaaegselt lipu langetamisega teenelisel parvlaeval Koguva, läks lammutamisele ka Koguva küla vana kalasadam.

Küla, Rannamägi ja sadam – need on alati kokku kuulunud. Kalasadam on rannaküla loomulik osa, sest kõigist peredest käis mehi merel, ka naaberküladest Igakülast ja Rootsiverest. Moraalselt võiks sadamat lugeda kalameeste järelpõlvede ühishüveks, mis erastamislaines muutus nelja kaluri eraomandiks. Sellega kaasnevate kohustuste täitmine ei sujunud neil aga pilvitult. Kampalöömine vilkama mõtlemisega, kuid ebaausa ettevõtjaga tõi õnne asemel kahju õuele, jättes külamehed osast omandist ilma. Sadam ootas aga endiselt remonti.

Lugu kuldkalakesest on küll ilus muinasjutt, kuid seda ei usu jõmpsikadki. Nii alustati linnamehest arendaja ideel-initsiatiivil, ametivõimude soosingul ja eurorahade toel vana sadama lammutamist, et see ärkaks uuele moodsale ja mugavale elule.

Ühistele seisukohtadele jõudmine pole kerge, eriti kui on tegemist arhitektuuriga. Tippspetsialistid ei ole siiani jõudnud üksmeelele ei Sakala keskuse ega Vabadussamba sobivuse suhtes. Küll aga juhtus, et asjapulgad suutsid Koguva sadama sobimatuks ja lammutusväärseks tunnistada. Tõsi, päevinäinud hallikarva sadam polegi mingi moevärk ja võib linnalembesed panna nina kirtsutama. Kuid asi ei olegi ju meeldimises või maitses. See on meie küla rannapüügi ajalugu, võtke heaks või pange pahaks, ja jutustab rannarahva elust, kui paadid täislastis kai ääres randusid.

Kalapüük jätkus sadamas vähesel määral siiani. Rannamäest alla jalutades võis näha kõhukaid läikivate soomustega ülepuistatud paate kai ääres end rahulikult üksteise külje vastu nügimas või popsudes merele sõitmas. Pardipered ja luigepaar on kui rannalähedane auvahtkond. Mõrravaia tornid, silgurenn – just niisugusena oli sadam välja kujunenud, arhitektiks vaid vajadused ja aeg. See on kooslus, luksusvara, millel pole hinda, kuid pole ka kahjuks väärtust igaühe silmis.

Arhitektuur algab peale kohast ja peab siiski sobituma ümbruskonnaga. Kavanditelt vastuvaatav igati tore uus sadam näib aga rohkem pelga unelmana kui vana kulunud küla loogilise jätkuna. Viimse ukselingi ja aknahaagini muinsuskaitse all oleva Koguva esimesed majad algavad aga vaid 50 meetrit sadamast. Uue ja vana kokkusobitamine on arhitektide jaoks põnevaks väljakutseks, kuid kas ajaloo- ja kultuuritraditsioonidest üle hüppamine on mõistlik eesmärk?

Meie kultuur on talurahvakultuur, kas me tahame seda või mitte. See ei lõpe aga rehielamu, aida ja kiviaiaga, vaid on palju laiem ja rikkam. Koguva külal, millele on muinsuskaitse kaudu küllaltki palju riigi toetusrahasid kulutatud, ei ole kindlasti ilma vana sadamata enam seda hingust, terviklikkust ja järjepidevust. Kas oleme nii rikkad, et võime hävitada oma minevikupärandit, või on meil seda ülearu palju? Teatavasti Koguva-taolisi unikaal-seid komplekse küll varnast võtta ei ole, moodsaid paiku leidub aga maailmas küllaga.

Paikkonna eripära ja miljöö säilitamisest jahvatatakse seminaridel, sellest võime lugeda ka oma valla arengukavast. Aga kuidas seda tegelikkuses ellu õnnestub viia? Kas on laevukest soovitud sadamasse võimalik juhtida, kui sellel rooliratastki ei ole. Kui aga midagi on kuskil lõplikult ära rikutud, veeretab üks ametkond vastutust teisele. Ega süü või hulkuma jääda, lõpuks aetakse see ikka kõige madalama instantsi kaela, olgu see või naabri kass.

Kaunid kohad on kõikjal arendajate suure surve all. Loomulikult tuleb ka neid, kes austavad saare identiteeti ja aitavad seda igati säilitada. Sellised ettevõtjad on teretulnud igas paigas ja võetakse täie austusega omaks. Kuid paljudel juhtudel hakatakse miljööväärtuslikus kohas enda või äri huvides linnalikku fooni looma, hävitades just selle omapära, mille tõttu ju tuldigi. Rehepaplik tarkus, et mida suurem ja uhkem kratt, seda paremini kratib, ei ole universaalne. Muhumustrilisi kratte on meil aga kahjuks vähe.

Need probleemid ei jäta ükskõikseks ka Koguva inimesi. Majandussurutise aegu ju isiklikku arvamust endale ikka lubada võib. Kuid mine tea, ehk oleks küll mõistlikum varbaotsad sinnapoole sättida, kust miskit tulu terendamas.
Isiklikult arvan siiski, et Muhumaa maine ja tulevik on meie kõigi asi. Ainult rohkem kodanikujulgust!

Hilja Tüür

Print Friendly, PDF & Email