Nael: Vandenõu praamiomaniku vastu (1)

Eedu hõõrub kardina vahelt immitseva heleda päikesevalguse käes silmi. See, mida ta just oli teda äratanud Kadi raadiost kuulnud, ei saanud olla tõsi. “Alates tänasest on avatud kauaoodatud sild üle Suure väina. Seoses sellega on praamiühendus Kuivastu–Virtsu vahel lõpetatud,” teatas malbe diktorihääl.

No mida kuradit, mis lõpetatud! Alles sai uued praamid tellitud. Kiire pilguheit kalendrisse, kus ilutsevad hõbedasi nooli meenutavad praamid, toob selguse, et täna ei ole ka esimene aprill.

“Poiss, kuidas täna praamidega on?” uurib Eedu firma tegevjuhilt Toni Kihvtilt.
“Mis praamid?”
“Kuidas, mis praamid, meie praamid!”
“Ä-ää, praame pole enam.”
“Kuidas pole?”
“No ma ju rääkisin sulle, et valitsus tegi kiiremas korras silla ja praamid pandi kinni, kuna kogu dotatsioon läks sillale.”
“Kes lubas?”

“Ise sa lubasid. Helistasin sulle eile ja seletasin asja ära. Sa veel ütlesid, et mh-mh. Meile tuli üleeile sõnum ju, et sa kolm päeva tööle ei tule.”
Eedu on sõnatu. Telefonitoru langeb kolksatades põrandale. Ta oli maganud kolm päeva. Häguselt hakkas meenuma, kuidas ta Lossikonna pubis ministeeriumitegelasi võõrustas. Ja kuidas mingil momendil hakkas ministri nägu virvendama. See oli vandenõu!

“Härra minister, siin Eedu!”
“Tere-tere, kuule, ole sa meheks, et meid võõrustasid. Sinu püütud jänese liha oli ikka superluks!”
“Mine sa ka oma jänesega! Mis sa mu praamidega tegid?”
“Oih, sa said siis ikka aru. Ma mõtlesin, et äkki pole näha.”

“Kuule, ma võin ju natuke lollakas saarlane olla, aga pime ja kurt ma pole.”
“Anna andeks, Eedu, me anname sulle silla peale kolmeks kuuks priipääsme. Rohkem ei kannata eelarve välja.”
“Kust sa selle silla kolme päevaga välja võlusid?”

“No esialgu tegime legoklotsidest. Panime parlamendi suvepuhkuse arvelt tööle, lubasime neile suuremaid soodustusi ja terve aasta puhkust. Ja näe, töötasid. Meil on nüüd sild. Ilus. Roheline. Nagu ristikuleht.”
Eedu mõistab, et ministriga pole midagi teha, tuleb jõuga vastu astuda ning praamid kas või oma rahakoti peal liikuma panna. Kaptenitele käsk kätte ja äri läheb edasi.

“Kapten, kas kuulete?”
“Jah, härra Eedu. Kuulen, kuigi rauakolin on kõva.”
“Mis kolin? Mis teete seal?”
“Naelu loeme.”
“Naelu?”
“Nojah. Praamid tehti ju naeladeks. Teate, neil on seal vabrikus ikka lahedad masinad. Paned aga praami ühest otsast sisse ja naelad tulevad teisest otsast välja. Saladuskatte all võib öelda, et võimalik on teha ka Inglise või isegi Egiptuse naelu.”

“Appi! Teile on ajupesu tehtud. Mis ma nende naeltega siis pihta hakkan nüüd?”
“Ma ei tea. Kuulge, ma pean nüüd minema. Tüürimees kurdab, et tal on näpud väsinud juba.”
Isegi praame pole enam. Aga ikkagi. Kust nad raha said, et silda teha? Dotatsioon on ju imeväike. Selle eest silda ei ehita.

“Minister, Eedu siin jälle. Kust te raha saite, et silda ehitada?”
“A me leppisime ju kokku, et sa annad meile lihtsat laenu. Seda sms oma. Me võtsime kõik, mis sul seal pakkuda oli. Kas sa ei mäleta enam?”
“Ei.”
“Ah-soo jah, sa hakkasid juba ära kukkuma siis. Kuule, ära ole kuri. Elame ikka sõpradena.”

Praamide ja rahata Eedu tunneb, kuidas talle oleks nagu valged pilvetupsud pähe roninud. Pea on vatti täis ja käib ringi. Jalad hakkavad värisema ja süda läheb pahaks. Ja siis saabub pimedus.

“Kell on 7 ja alustame oma hommikuste uudistega. Ajaleht kirjutab täna, et sel aastal teenindati Väinamerel 200% reisijaid rohkem kui mullu ja kasvutendents jätkub. Valitsus kahtleb silla vajalikkuses,” teatas heasüdamlik naishääl raadiost.

Eedu kargas voodis istukile. Sulges silmad ja avas uuesti. Niimoodi korda viis. See oli siiski olnud unenägu.
“Kallis, kas sa kohvi tahad? Täna paistab ilus päev tulevat,” kostis köögist.

Print Friendly, PDF & Email