Mere süles olev Saar (18)

Mere süles olev Saar

KÄTLEMISTSEREMOONIA: Maavanem Saar tervitab Saksamaa presidenti Johannes Raud abikaasaga. Neid oli saatmas Eesti president Lennart Meri abikaasa Hellega (keskel). Rau oli Saksamaa president aastail 1999–2004.

Sellel pisut siivutul noorpõlvepildil on tuntud ühiskonnategelane Jüri Saar. Ta oli siis 22 aastat vana ja teenis pärast ülikooli Nõukogude armees ohvitserina. Loo pealkiri, mis on nagu vallatu sõnamäng, pole autori ega peategelase väljamõeldis. See on pärit meie lugupeetud presidendilt Lennart Merilt, kes just sedaviisi tavatses tolleaegse Saare maavanema poole pöörduda. Olgu see siis silmast silma või telefonitsi.

“Raske” lapsepõlv pedagoogide peres

Jüri Saar (62) sündis ühte Kaali kooli pedagoogide perre, kus ees oli juba suur õde, 6-aastane Helgi. Jüri meenutab muigamisi, et ega tal kerge olnud – õde kiusas, ema õpetaja, isa koolidirektor ning kodu otse koolimajas. “Nii kui pahanduste sisse sattusin, kandsid kaaslased ette, et ega nad üksi, kooliõpetaja poeg ikka ka. Tulemuseks oli see, et tuupi sain mina vaata et kaks korda rohkem kui kaaslased-patuoinad.”

Jürile on räägitud, et umbes 3-aastaselt olnud ta väga haige ja ema pidi poisi Tallinna kurgumandlite operatsioonile viima. Jüri mäletab sellest üht pikka rongisõitu, ilmselt Virtsust, ning neid veriseid kurgumandleid taldrikul, mida tohtrihärra pärast oppi väikesele patsiendile demonstreeris.

Kooli pandi poiss kaks korda. “Ju siis õpetajatest emal-isal polnud mind kuskile jätta,” arutleb Jüri. “Aga üsna varsti taipasid nad, et laps ikka kooliks veel valmis pole ja nii ma siis pääsesin. Uuesti läksin kooli 6-aastaselt.”
Algklassides oli Jüri viieline. Ega teisiti olekski saanud, sest ema oli kuni neljanda klassini tema klassijuhataja. Katsu siis jätta kodutööd tegemata! Pärast, kui tulid teised õpetajad, õnnestus Jüril ka viilida.

Kõva spordi- ja töömees

Kaali kooli poiste hulgas oli sport väga populaarne. Jüri mängis võrkpalli, tegi kergejõustikku. Talvel poisid lausa elasid järvejääl. Jürile meisterdas isa mingitest vanadest suuskadest pisikesed lauad alla ja nendega sai hästi mäest alla sõita. “Me olime Saaremaa kohta ikka päris kõvad mäesuusatajad, pärast käisime suusavõistlustelgi,” räägib Jüri. Põhilised mängukaaslased olid omakülapoisid, hilisemad tublid spordimehed Tarvi ja Taivo Uljas.

Nii nagu Jüri kaks korda Kaali kooli astus, nii õnnestus tal ka see kool kaks korda lõpetada – algul 7 klassi, aasta pärast oli koolis juba ka 8. klass.
Jüri oli siis teise klassi poiss, kui Saare perel tuli koolimajast välja kolida. Nende uueks koduks sai külas üks tühjana seisnud maja, mille elanikud olid saanud “priisõidu” Siberisse. Jüri ütleb, et sealtmaalt mäletab ta oma kodus kõikvõimalikke koduloomi. Kogu suvi läks heinateo tähe all.

“Umbes kümneaastasena olin ma täistöömehe eest väljas. Hommikul kell 5 aeti sind üles ja heinamaale! Vikatiga niitmine oli mul väga käpas. Terve pika päeva vihtusime põõsaste vahel niita, õhtuks olin nii läbi, et lausa vajusin voodisse.”

See heinategu käis Jüri kodus veel kaua aega. Jüri ema elas 78. eluaastani ja pidas ka lehma. Heinategu oli loomulikult ainukese poja hooleks.

Elektrikute klassi poiss

Oli see aeg, kus keskkooli lõpetajad pidid koolist kaasa saama ka mingi ameti. Jüri sattus Kingissepa Viktor Kingissepa nimelises keskkoolis elektrikute klassi. Arvas kaua aega ise ka, et ju temast kunagi üks tubli elektrik saab. Aga keskkooli lõpupoole tulid noormehel uued mõtted, huvitama hakkas juura.

Kooliajast on meeles füüsikaõpetaja Kurgpõld oma eripäraste pedagoogiliste võtetega. Temalt võisid vabalt saada “2 kolme miinusega” või leida tunnikontrolli alt hinde “1”, järel neli plussi. Koolipoisi tegi tigedaks küll, aga oma hilisemas elus ja ametis oli Jüril Kurgiga (nii teda kooliajal kutsuti) piisavalt palju kokkupuuteid ja nad said hästi läbi.

Kooliajal istusid Jürile rohkem jutustavad ained. Üks suuremat sorti sissekukkumine tuleb meelde ühiskonnaõpetusest. Tunnikontrollis tuli loetleda kogu tolleaegne NLKP poliitbüroo. Jüri viksis raamatust maha kõik kakskümmend vanameest alates Brežnevist. Õpetaja Sõrm pani hindeks “4”. Miks, ometi ju kõik õigesti? “Vaata, see ei ole mitte võimalik, et sa need 20 nime kõik täpselt samas järjekorras peast ära ütled. Küllap sa spikerdasid,” arutles õpetaja. Tõde oli tulnud päevavalgele…

Keskkooli ajal mängis Jüri võrkpalli, treeneriks legendaar-ne Hugo Mets. Jürile meenub üks uhke vastuvõtt Kuressaare keskväljakul, kus lehvisid lipud ja peeti kõnesid. Saaremaa poiste võistkond oli Tallinnas Nõukogude Liidu esivõistlustel teinud tuule alla isegi moskvalastele ja tulnud hõbedale. See oli suur saavutus!

Noore juristina kodusaarele tagasi

Tartu ülikoolis õppis Jüri Saar õigusteadust, spetsialiseerudes põllumajandusele. Kui kooli lõpp paistma hakkas, oli Kaali mees Jüri Räim noorele omakülamehele silma peale pannud ja kutsus ta rajooni põllumajandusvalitsuse juristiks. Sel ajal oli juriste vähe ja vajadus nende järele suur.

Jüri mäletab, et tal oli võimalus minna tööle miilitsasse, komsomoli- ja parteitööle, Hiiumaale prokuröriks ja isegi kurikuulsasse KGB-sse. Igal pool muide kõvemad palgad kui noorel põllumajandusvalitsuse juristil. Jüri valis kodusaare, kus ta osutus tol ajal kõige nooremaks kõrgharidusega juristiks. Hilisemas elus tuli see talle kasuks, et suutis neist ahvatlusist toona loobuda ja valida kangekaelselt oma tee. See tagas talle kergema lülitumise uude Eesti ellu.

Kahjuks jäi Jüri töö juristina õige lühikeseks – kasinasti 4,5 aastat. Edasi tulid karjääriredelil tunduvalt põnevamad väljakutsed.

Eesti noorim sovhoosidirektor

1976. aastal kinnitati 29-aastane Jüri Saar Kõljala sovhoosi direktoriks. Kinnitamine käis Tallinnas kolleegiumil. Jüril on meeles minister Männiku manitsus: “Kas sa, poiss, ikka tead, et lehm lüpsab udarast ja et lehma söötmine on väga tähtis, aga kõige tähtsamad on selle juures lüpsjad.

Vot nendega pead sa enne lüpsi ja pärast lüpsi isiklikult… “kontakteeruma”.” Ja kui seejärel hakatud talle palka määrama, olnud kõik ühel nõul: nii noor ja julge mees, nii suur majand – ikka maksimum! Üks teadjamees selle pika laua tagant maininud, et tegu on hetkel Eesti kõige noorema sovhoosidirektoriga.

Kõljala sovhoosi tüüris Jüri Saar kuus aastat. Arvab ise, et jänni ta ei jäänud. “Ma ei olnud tülinorija ega kirvevend, pigem demokraat, kes kõik osapooled ära kuulab ja siis otsused teeb.”

Saar Saare maavanemaks

Pere – naine ja kaks poega – linnas, pereisa maal sovhoosi juhtimas. Säärane elukorraldus polnud perele kõige parem. Ja kui talle pakuti kohalikus agrotööstuskoondises juhataja asetäitja kohta, võttis mees selle vastu. Töötas sel ametikohal kaheksa aastat kuni maavalitsusse – tol ajal veel rajooni täitevkomitee – minekuni.

Aasta oli siis 1988 ja suvel lehvisid esmakordselt sinimustvalged lipud. Algul oli Jüri maasekretäri ametikohal, tõusis õige pea aseesimeheks ja lõpuks oli 15 aastat Saare maavanem.

“See oli üks kõige pikem, kõige viljakam periood minu elus,” arutleb nüüdne Kihelkonna vallavanem. “Oli ju ühest riigist teise minek, kõik uus ja huvitav. Sain tundma väga paljusid huvitavaid inimesi.” Sellesse aega jäi Jüri Saare ja president Lennart Meri mõnusalt soe sõbrasuhe. Polnud mingi ime, kui öösel kell 12 kostis telefonist: “Kas Mere süles olev Saar?” Ja sellele järgnes teade: “Tulen homme hommikul kell 9 oma Ameerika sõpradega Saaremaale.”

Maavanem pidi selleks valmis olema. Jüri Saarel on tulnud võõrustada mitme riigi presidente, ministreid, kõrgeid ametnikke. Oma jahiga väisas Saaremaad Taani kuninganna Margrethe ja veetis saarel tervelt kolm päeva. Alati pidi maavanem Saar olema valmis oma saart tutvustama, olema värske ja rõõmus. Niisamuti pidi tema kõrval olema abikaasa Anne, lahke ja naeratav.

Suures poliitikas

Riigikoguaastaid peab Jüri Saar väga heaks kogemuseks, kuid tunnistab, et see polnud tema koht: “Mulle ei meeldi edev olla, kogu aeg pildil… Aga riigikogulasena pead sa pildil olema, et sind märgataks.” Jüril vedas, sest kõik need neli aastat oli ta vähemasti valitsuskoalitsioonis.

“Opositsioonis on hullem – sa hääletad, aga mitte kunagi ei hääleta sa ju õigesti, sest sa oled lihtsalt vale poole peal,” selgitab Jüri olustikku riigikogus. Söandab välja öelda sedagi, et see poliitika on räpane. Vallavanemana teab Jüri Saar täpselt, mida teeb. “Mul on nädala lõpuks mingid konkreetsed tööd, mis ma ära teinud olen. Riigikogus oli kogu aeg selline võlatunne… Et kas ma olen midagi teinud või ei ole?”

Jüril oli riigikogust hea lahkuda, sest ta jättis sinna oma järeltulija – näitlejast poja Indreku. Isa usub siiralt, et sotsiaaldemokraadist pojast on riigikogus rohkem kasu kui temasugusest vanast mehest. Jüri vanem poeg Marek on tubli politseinik mandrimaal, noorim poeg Kristjan õpib Audenteses rahvusvahelist õigust.

Lõpuks mainib Jüri, et jah, naisega on tal ka vedanud küll. Anne on küll pealinnast pärit, aga on Saaremaa ja saarlased omakorda tema kenasti omaks võtnud.


 KES ON PILDIL?

Eelmise nädala pildil tundsid Jüri Saare ära paljud meie lugejad. Täname kõiki, kes vaevusid vastust saatma. Loosi tahtel sai Peeter Kaljuste CD-plaadi seekord Heljo Kundrats. Auhinna saab kätte toimetusest.

Kes on aga see noor mees, kellest tuleb järgmine jutt? Auhinnaks CD-plaat “Erich Krieger LIVE”.

Vastuseid ootame toimetusse Tallinna tn 9 või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Print Friendly, PDF & Email