Jälle see küüdiöö (1)

Jälle see küüdiöö

1949. A SAAREMAALT VIIDUD: Sealne aadress: Novosibirski oblast Tatarski rajoon. Sovhoos 44 3. farm.

Neljakümne üheksanda aasta küüditamisest kirjutab MAIRE METSÄÄR.

Taas kord on käes 1949. aasta 25. märtsi aastapäev. Meenutame küüditamist.

Jutustab neljasena viidud Asta: “Mäletan, et vagunis üks tädi pani mulle mitu korda lusikaga mett suhu. Meie kompsud olid nende kõrval. Ma jälgisin silmadega kogu aeg selle tädi tegemisi. Istusin kogu sõidu ajal naride kõige alumisel lavatsil. Nii hirmus kitsas oli.

Oma lapsemõttes panin selle tädi nimeks Mesitädi. Mesitädi nuttis sageli tasakesi. Mulle tuli suur haledus peale ja hakkasin ka töinama. Minu ema arvas, et olen haige. Ma haige ei olnud, kurb oli tädi nutmas näha.”

Süda headust täis

Ka mina meenutasin hiljaku seda sõitu. Nüüd kord õhtul sõin suitsuliha ja tuli mõte: mida me sõidu ajal vagunis sõime? Ema keetis plekktassis vaguni raudahju äärel mannasuppi. See oli soojas vees ligunenud manna. Iialgi poleks see leotis ahjuserval keema läinud. Ja kildhaaval võtsime kotist suitsutatud seasingi küljest liha. Aga kui poleks meil kotis liha olnud? Siis söönuksime ainult seda suppi, mida sõdurid meile mõnel korral raudteejaamast tõid.

Seda sinki poleks meie kotis olnud, kui poleks seda sinna pannud üks vanem vene sõdur. Minu ema ei saanud poole päevani aru, mis ta ümber toimub. Aga vene sõdur oli võib-olla ka enne küüditamist läbi elanud või kuulnud, mis see tähendab. Tema pea oli selge ja süda headust täis. Sõdur teadis, kui suur on veel nälg Venemaal 1949-ndal.

Kohalik aktiiv

Nüüdseks on saarlased jutustanud küüdiööst kurb-naljakaid lugusid. Vabaks võidelnud maa on andnud rahvale eluvaimu tagasi. Siin on kahe pere läbielamised.

Sumbkülas asus 60-hektariline talu. Peremees oli viidavate nimekirjas. Peremehe õde oli teises külas nõukavõimu pooldajaga abielus. Nende pojad tegutsesid aktiivselt, otsisid metsavendi, lootsid saada ordenid ja raha – raha, et saaks puskarit manustada. Neil oli küüditamise öö teada.

Sellest võeti osa ja oma onu taheti ära päästa. Tegid plaani, kuidas päästa.
Teine pere asus teede ääres, see oli ka ammu viidavate kirjas. Autoga toodi teeäärsesse perre kari sõdureid ja ohvitser. Selle pere meeshing olla kindla peale metsas, poisid püssidega on siin ilmvajalikud. Kui see kole vaenlane metsast oma bandiitidega naist päästma peaks tulema, siis lasevad sõdurpoisid piuh-pauh kõik metsavennad maha.

Aga sinna küla keskele suurtallu läheb autoga üks aktiivi poiss, no võtab ühe sõduri püssiga seltsi, rohkem pole vaja. Panevad selle taluperemehe, käed raudus, autosse ja kogu lugu. Muidugi oli aktivist eelnevalt talumeest ka teavitanud, kuhu joosta ja kuhu peituda.

Minek

Mees jooksis muidugi kohe auto saabudes minema. Talus veel elav rahvas ei teadnud ei küüditamisest ega viijatest. No aktivist pidi ju oma aktiivsust ka rahvale näitama. Karjunud suure häälega: “Võtke kinn-nii!” Sõdurile näidati vastassuunda põgeneja jooksuteele. Sõdurpoiss oli üksi, ju tal oli hirm ka. Lasknud törts-törts püssist küll. Kas õhku, kes seda lärmi sees nägi. Aktiiv teinud kõvasti tsirkust, jooksnud külatänaval, aina karjunud kinnivõtmisest.

Suurtalu peremees pääses. Edaspidi polnud aga kasu ei talust ega peremehest. Sel hommikul Eestis veel ei teatud, et “kolhoosi tee on ainuõige”. Pärast murdlaine (küüditamist kutsutud murdlaineks) üleminekut algas 42 aastat kestnud kolhoosiöö.

Teeäärses peres olevat olnud pikk ja närviline ootamine. Polnud ju autot, et viidavad peale panna ning minema viia. Vaene ohvitser, tema kordas hinges vist venekeelset palvet “bože upassi!”. Ohvitser tõstnud laua akna alt seina äärde nurka. Pugenud seina ja laua vahele, pilk kogu aeg aknal – äkki hakkavad laskma.

Auto tulnud keskhommikul, selleks ajaks olnud eestlasest aktivistil mõningad pere asjad majast eemale lume alla peidetud – hea tunne ju, kui saab varandust. Kõige vastikum, et teine aktivist olnud kade ja rääkinud külas kohe seltsimehe pahategudest.
Pikad autovoorid ronisid tol hommikul Jaagarahu poole. Mäletada, ikka mäletada tuleb meil ajalugu.

Tuli teistmoodi elu Saaremaale…

Sõnnikut veeti talvel lumisele põllule, kust see koos lumesulamise veega merre voolas. Praegu veel sellest meres suur sinivetika vohamine. Külade nimed jäid teisejärguliseks. Ei kasutatud Mätja, Aruste, Tareste küla nime. Oli Puškini kolhoos. Kui suur osa häid põlde oli juba võssa kasvanud, öeldi: “Ah, see seal Saare Töölise kolhoosis…”

Aga päris vene kolhoosikülaks maal ka ei läinud. Venemaal oli külas rohkem särtsu. Olin mina seal 9 aasta jooksul ka särtsakaks õppinud.
Tahtsin pärast kojutulekut siingi elu käima panna. Sain õppida 1958. aastal Leisi keskkooli 8. klassis.

Läksime sügisel klassiga Oitme kanti kolhoosi kartuleid noppima. Vaatasin töö vaheajal: poisid pelglikult ühes pundis, neiukesed teises. Mõtlesin, vaja noored kokku viia, süttib kuueteistkümneste vahel armastuse leek ja tulevad uued töötegijad. Alustasin laialt ja vägevalt hoogsat laulu: “Suur ja lai on maa, mis on mu kodu…” No ei tuldud lauluga kaasa! Vaadati ja sosistati: “Mis sa tast tahad, ta tuli ju Siberist!”

Nii ei olnud minu Siberisse kolhoosielu õppima viimisest midagi kasu.
Küüditamine oli sama viljatu töö kui lume peale sõnnikuvedu.

Print Friendly, PDF & Email