Dr Lea Jantra kolm elu (11)

Dr Lea Jantra kolm elu

OMA KABINETIS: Viimased kümme aastat on günekoloog Lea Jantra naisi vastu võtnud oma kabinetis Kuressaare perearstikeskuses.

Ühel päeval heliseb günekoloog Lea Jantra kodus uksekell. Ukse taga seisab väike naine, suur lillekimp käes. Tema kõrval kaks pikka meest. “Olen teile, doktor Jantra, tahtnud 25 aastat lilli tuua, aga just täna on see õige päev, sest see pikk noormees saab täna 25.” Teine mees lilletooja kõrval oli pika noormehe isa. Lea Jantrale, kes täpselt homme saab 70, oli see päev tema viimaste aegade üks õnnelikumaid.

Lea Jantra on Pärnu tüdruk. Tema isa, rahvuselt juut, oli linnas tuntud sportlane, iluuisutamise meister. Õpetas emagi, kes esimesel korral uisuväljal oskamatusest jääle potsatas, aastaga nii välja, et tulid üheskoos Pärnus absoluutseteks meistriteks.

Isa unistus oli, et tema tütrekesest saab kunagi uisutamise maailmameister. Kahjuks oli isa saatus sama, mis paljudel tema rahvuskaaslastel – võeti kinni otse töölaua tagant ning pärast seda ema teda enam ei näinud. Lea oli siis 2-aastane.

Least endast oleks aga peaaegu näitleja saanud. Keskkooli ajal pandi kleenuke ja tõmmu tüdruk “Libahundi” Tiinat mängima. Mängis nii usutavalt, et hakkas ise laval nutma. Mäletab, et tegelikult mängis ta laval iseennast. Nimelt kannatas Lea nooremates klassides tagakiusamise all, teda sõimati “va juudirabiks”.

Järgmisel hommikul pärast edukat lavadebüüti tuli matemaatikaõpetaja tundi, kummardus Lea kohale ja sosistas: “Seda ma ei unusta, te panite eile õhtul vanainimese nutma!”
Sellest see tuli, et kooli lõpetamisel oli õppenõukogu otsus: Lea Haitov peaks küll minema lavakunstikateedrisse.

“Laenasin sõbranna käest riided ja läksin. Tegin ära sõnalavastuse osa. Järgmisel hommikul oli mul aga nii palju kriitilist meelt, et jätsin muusikalisele etteastele minemata. Panin oma hilbud kokku ja sõitsin koju tagasi,” jutustab Lea Jantra.

Esimesed ristsed meditsiinis

Need sai äsja keskkooli lõpetanud tüdruk Pärnu haiglas. Tartusse arstiks õppima minna Lea esialgu pelgas, sest tema onu oli Pärnus väga lugupeetud arst. Arvas, et temast nii head tegijat ei saa, viimati teeb veel onule häbigi.

Esimene töökoht oli seega Pärnu haigla, amet operatsioonitoa sanitar, palk 30 rubla kuus. Tema üks tööülesandeid oli opilaual oleva patsiendi kõhu eetriga kokku määrimine. Kui tegu meespatsiendiga, nõudnud noored meeskirurgid: mine ikka allapoole ja allapoole! Vaatepilt, mis noorele süütule neiule avanes, oli enam kui piinlik. Pärast õpetanud vanemad kolleegid, et ärgu tüdruk neid vallatuid kirurge uskugu – määrimine piirdugu ikkagi vaid kõhuga ning sinna allapoole pole seda eetrit üldse tarvis.

Haiglatöö Lea Jantrale meeldis, see tundus olevat huvitav ning nii astuski ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Tol ajal tulid ülikoolist kõik üldarstid. Lea hakkas aga tihedasti käima Tartu sünnitusmajas. Nii tööl kui ka praktikal. Seal olid lihtsalt ülitoredad tohtrid, märgib Lea Jantra.

Ülikooli ajal sai ta ise ka esimest korda emaks. Oli nii tubli, et puudus koolist ainult 7 päeva. Poeg Margus on tänaseks saanud 48 aastat vanaks. Ja just pisike 3-aastane poisslaps oli ka see, kellesse armus paugupealt ära Lea pärastine abikaasa Toivo. “See oli keemia, mis nende kahe mehe vahel kohe esimesest silmapilgust tekkis,” arutleb Lea Jantra tagantjärele. “Noh ja sealt edasi tuli armumine ka emasse.”

“Mis teid seal Saaremaal ootab?”

Lea Jantra esimene tööpäev Kuressaare (toona Kingissepa) haiglas oli 27. juuli 1964.
150 arstiteaduskonna lõpetanust oli Lea Jantra üks kolmest, kes sai nn vabadiplomi. Suunamiskomisjonil, kes Lea juba väljavalitud ja kokkulepitud töökoha Võrus sõjalise õppejõu tütrekesele maha parseldas, ei jäänud lihtsalt muud üle.

See pani noorel tohtril mõtte idanema – “purjetaks” õige Saaremaale! Põhjuseks üks kena valgepäine Eesti põllumajandusakadeemias õppiv noormees, kes pidi lõpetama küll pool aastat hiljem, kuid keda ootas loomatohtri koht Saaremaal.

Kuressaare haigla peaarstil Evald Väärtil oli noorele arstile tööd pakkuda küll. Ja kui siis Lea oma vabadiplomiga ministeeriumisse suunamist vormistama läks, olid sealsed daamid hämmingus: “Mis sind SEAL küll ees ootab?” Neiu vastus kõlas: “Töö ootab.” Tegelikult aga mõtles ta sellele kenale poisile. “Ma ju lootsin, et ehk see Toivo Jantra seal Saaremaal mu lõpuks ära ka võtab!” Kolm aastat hiljem sai Lea Haitovist Lea Jantra.

34 aastat Kuressaare haiglas

Esimesel tööpäeval võttis noore tohtri vastu osakonnajuhataja Toomas Meritam, keda Lea meenutab suure lugupidamisega. “Tema oli mulle kõige kallim kolleeg – kena, pikk, sportlik, väga aus ja otsekohene.” Aga haiglas olid toona veel sellised oma ala meistrid nagu Evald Väärt, Ülo Valvere, Ants Haavel. Haaveliga tegi Lea ühe oma rekordi.

“Oli pühapäev ja osakonnajuhataja kuskil juubelil. Sünnituses oli vaja teha keiser, aga seda üksinda ei tee. Kutsusin Haavli appi ja ta tuli. Paari tunni pärast oli tarvis teha uus keiser. Ja kolmanda keisri tegime sel hommikul kella viie ajal,” jutustab Lea Jantra.

Üks meeldejääv aasta oli 1989, mil Kuressaare haigla sünnitusosakonnas jäi 800 sünnitusest puudu vaid 13. Peaarst, Lea kursusevend Madis Allik oli lubanud teha osakonnale suure peo, kui ajalooline rekord sünnib. Rekord jäi sündimata ja pidu jäi saamata.

Hingelt sünnitusabiarst

“Kuressaare haiglas töötasid naistearstid tsüklitena kolme kuu kaupa: günekoloogia osakonnas, naistenõuandlas ja sünnitusosakonnas. Ma ei jõudnud ära oodata, mil tuleb minu sünnituse tsükkel,” meenutab dr Jantra. “Sünnitus – see on haigla kõige meeldivam, kõige helgem osakond.

Kui raske sünnitus lahenes lõpuks nõnda, et naist ei olnudki vaja lahti lõigata, lõime personaliga suurest rõõmust laua ümber tantsu.” Samas said kolleegid kohe aru, kui seis just kõige parem polnud. Siis hakanud dr Jantra oma valget arstimütsi närviliselt üles-alla lükkama.

Kord on Jantra üle elanud ka patsiendi surma. See oli tema oma hea sõbranna ja kolleeg. “See oli hirmus. See mõjus mulle nii, et ma ei läinud enam tööle. Siis tulid Väärt ja Meritam mulle koju, rääkisid ja veensid… Lõpuks ütles Meritam: “Kurat, siis laseme su lahti!”.”

Hiljem osales Lea ühel seminaril, kus just seda haiguslugu analüüsiti. Selgus, et taoline diagnoos – lootevete emboolia – oli haruldane haigus ning Saaremaa juhtum Eestis esmakordne. Leningradist pärit lugupeetud professori analüüs näitas, et juhtum oli lootusetu ning ravi seda patsienti päästnud ei oleks.

Lea sõnul oli Kuressaare haigla sünnitusosakond toona aga nii heas kirjas, et siia tulid sünnitama ka paljud naised Mandri-Eestist.

Kolm sünnipäeva

Lea Jantra ütleb, et tema elu on uuesti alanud kolmel korral, seega nagu kolm sünnipäeva.
Lea esimene elu lõppes ühel haiglavalveööl juunis 1996, kui kolleegid ta haigla põrandalt leidsid. Insult! Tallinnas tehtud operatsiooni järgsel hommikul oli raskest seisust üle saanud naisel esimene küsimus: mis kell on? Mõistus tagasi, ta räägib…!

Kui abikaasa Leale 10 päeva pärast haiglasse järele tuli, ütles operatsiooni teinud arst: “Uskumatult tubli naine on teil!” Enne seda aga oli Lea pealt kuulnud ühe tohtri märkust tema kohta: “Ma arvasin öösel, et see jääb meil laua peale.” Oleks Lea olnud tavaline patsient ja mitte ise tohter, oleks ta võib-olla just siis surema hakanudki…

Kolmanda elu andis Leale saarlasest südamearst Merle Kadarik. Ränk aasta – abikaasa Toivo 11 kuud kestnud raske haigus, tema surm – oli mõjunud Lea südamele. Sattus intensiivraviosakonda ja siis taas Tallinna. “Doktor Kadarik ütles, et süda on väga haige ja nüüd hakkame selle põhjust otsima,” meenutab Lea Jantra. “Ja see noor ja tark inimene pani mulle diagnoosi 24 tunni jooksul! Sellest ajast on nüüd 6 aastat.”

Nagu üksik uitaja

Viimased kümme aastat on günekoloog Jantra naisi vastu võtnud oma kabinetis Kuressaare perearstikeskuses. Selle eest on ta tänulik ettevõtlikule ja alati tuge pakkunud Madis Tiigile. Patsientidest dr Jantral puudus pole. Käivad naised, kes on varemgi tema patsiendid olnud ja kes nüüd toovad kaasa ka oma tütred ja miniad.

Lea on küll Kuressaare kõige vanem günekoloog, aga tema juures käivad keskkooli- ja ametikoolitüdrukudki. “Pole ju enam see aeg, kui peikaga käest kinni üksnes jalutati. Nüüd tehakse muud ka ja on vaja rasestumisvastaseid pille,” räägib Lea Jantra. “Kui tüdrukud küsivad, millised rasestumisvastaseid vahendeid kasutati meie noorusajal, olen vastanud ausalt – spi odin! (maga üksi!) ja abort.”

Kuressaare haiglast lahkumine 1997. aastal enne jõule oli vältimatu ja väga valulik. Lea Jantra põdes seda kaua, sest oma hingelt on ta sünnitusabiarst. Täna, üksiküritajana tunneb ta suurt puudust kollektiivist. Ent tema armsad kolleegid pole teda unustanud. See teeb rõõmu.

Homme saab doktor Lea Jantra 70 ja ta ei tea veel, kas siirdub nüüd tõepoolest pensionile. Kõik sõltub haigekassast ja selle otsusest, kas talle taas mõneks ajaks näpuotsaga raha eraldatakse või mitte.

Igatahes tuleb Lea Jantra toime. Kleenukesest Pärnu tüdrukust on saanud kange saare naine. Tal on väike armas neljajalgne “elukaaslane”, kel nimeks Tipsi, ja poeg Bruno (41), kes pärast isa surma on ema eest hoolitsemise tõsiselt enda kanda võtnud.

“Ja mida aeg edasi, seda rohkem ta oma isa moodi läheb,” näib Lea Jantra väga õnnelik olevat, olgugi silmis pisarad.


Teised Least

Sain Lea Jantrat tundma arstiteaduskonna 1. kursusel 1958. a sügisel, kui olime kolhoosi abistamas viljakoristustöödel ja rehepeksul. Seal tuli ilmsiks tema romantiline hingelaad ja unistav ning natuke elukauge linnatüdruku olek. Ja selliseks on ta jäänud tänase päevani.

Aga arstina on ta olnud ja on maksimalist. Kõik peab alati olema tehtud täpselt ja teaduslikult põhjendatult. See on taganud ka tema töö tulemuslikkuse ning patsientide austuse ja usalduse. Kui siia lisada täielik pühendumine tööle ning südamlik ja abivalmis suhtumine inimestesse, saamegi ühe hea ja lugupeetud arsti.

Madis Allik
kursusevend ja
kauaaegne töökaaslane

Oleme doktor Jantraga küll riielnud, nutnud, leppinud ja jälle rõõmustanud koos kordaminekute üle. Tunnustavalt mõtleme tagasi aegadele, mil istusime kõik koos ja arutasime keerulised olukorrad läbi, et järgmisel korral olla targem.

Otsisime teoreetilisi artikleid ja tegime arutusel olevale teemale teaduslikumaid teavitusi. Kasu oli kõigile. Tahaks tagantjärele tarkusega öelda, et Lea Jantra tegi oma tööd suure pühendumusega, armastades eriliselt sünnitusabi. Tihti rõõmustas arst ja abistav personal rohkem, kui vaevatud emad seda suutsid.

Helgi Tammur
kolleeg-ämmaemand

Olen dr Jantra patsient olnud kogu oma elu. Tema on vastu võtnud mõlemad minu lapsed ja kui mul probleeme on olnud, siis olen ikka tema juurde jooksnud.

Jantra juurde on lihtsalt meeldiv minna, sest ei pea mitte kunagi kartma, mis tujus tohter parajasti on. Tema võtab sind alati vastu rõõmsalt nagu oma kõige paremat sõbrannat. Jantral on patsiendi jaoks alati piisavalt aega.

Patsient Aivi (58)

Print Friendly, PDF & Email