Abiturientide ball: eks tantsupõrandal näe, kui hästi need sammud välja kukuvad (3)

Abiturientide ball: eks tantsupõrandal näe, kui hästi need sammud välja kukuvad

SILD: Tantsupõrandal viskab silda abituuriumi missiks valitud Kristel Aaslaid.

Maja eest sõidab minema limusiin. Mõne külalise jaoks on ball nii tähtis, et ta on endale koguni sellise glamuurse saabumise organiseerinud. Kahjuks jääb aga suurem efekt saavutamata, sest enamik külalistest on juba majas sees, kust limusiini ning selle seest välja astuvaid noori ei näe. Noored reporterid Kristi Kandima ja Kerttu Olesk käisid eelmisel nädalal Rüütli spaas toimunud abiturientide ballil uudistamas, mis asi see selline on ja kuidas koolilõpetajad end ballihoos ülal peavad.

“Võtke endale üks,” lausub õhtujuht, kui oleme just sisse astunud, šampanjaklaasidele viidates. Vaatame naeratades teineteisele otsa – kui juba, siis juba! Traditsiooniliselt lööme peoperemehe ja -naisega klaasid kokku ning meile soovitakse kaunist balli.

Algus ei tundu paljutõotav, sest tunneme end kui kaks kitse tulede ees. Millegipärast on tunne, et inimesed vaatavad meid, kuigi kellegi pilk pole otseselt meile pööratud. Saalitäis 12-ndikke ja meie… jukud. Kõik lauad on ka täis. Õnneks märkame üht sõbrannat lehvitamas ja pargime end tema juurde.

Kontsert algab kandleviisidega

Saalis on suhteliselt raske kedagi kuulda või aru saada, sest läbisegi rääkimine tekitab sellise mesilastaru tunde. Suur sumin varjutab ka õhtujuhtide jutu, kes proovivad küll üsna valjult mikrisse rääkida. Kui ballikülalised märkavad kahte lava ees veidi närviliselt seisvat noort, vaibub ka sumin.

Algab kontsert. Lavale astub kaks pikalakalist tüüpi ning mõlemal on käes kandled. Kas tegu on ehk hevi-kandlebändiga, kes teeb sellist rasket kandlerocki? Pärast esimest lugu saab tervele saalile selgeks, et hevi-kandlebändist on asi kaugel. Sellised tüüpilised eesti rahvaviisikesed ei suuda hoida kuulajate tähelepanu ning mesilastaru efekt naaseb taas.

Äkki on see noorte poolseks vihjeks, et ball on siiski suhtlemise ja seltsimise üritus, mitte kontsert? Hiljem saame aga külalistelt hoopis kuulda, et viga polnud üldse kontserdis, vaid halvasti paigutatud istekohtades. Mitmed abituriendid nurisesid, et nad ei näegi, kas laval midagi toimub.

Hanna Martinsoni ja Linda Lapi duett on küll ilus, kuid ei suuda siiski rahva tähelepanu köita. Samas annab see noortele uue teema, mille üle arutada. “See on mingi uus helimees, mingi väike,” ütleb üks lauas istuja. Pidevad kärinad ja heli kadumine muudavad kontserdi nautimise päris raskeks. Ja kui juurde lisada minutiline vahepaus, kui heli täiesti tuksi läks, siis peab tõesti mainima, et helimees vajab natuke trenni.

Lisaks paljudele teistele esinejatele astuvad laval üles mõned üheteistkümnenda klassi poisid, kes laulavad oma versiooni kuulsast eurolaulust “Kaelakee hääl”. Seda etteastet on rahval peaaegu võimatu mitte tähele panna, kuna igast noodist lauldakse sirgelt mööda. Siiski kõlab poistele vali aplaus, sest nad suudavad Ivodest sujuvalt Maarja-Liisideks kehastuda ja kokkuvõttes paneb see publiku naerma.

“Pange siis kindlasti see ka kirja, et mul oli kõige ilusam ballikaaslane,” esitab üks lauas istunud poistest meile tellimuse, mille me viivitamatult ja muiates täidame.

Läheb tantsuks

Ball läheb edasi abituuriumi missi- ja misterikandidaatide tutvustamisega. Kõik paarid on varem ette valmistanud slaidišõu. Slaidid on vaimukalt tehtud, kuid ballilistele ei tundu need eriti nalja pakkuvat.

Kui lavale astub ühemehebänd, ummistavad tantsupõranda kõik noored, kelle jalad on istumisest juba krampis ning häiritud vereringluse tõttu tuimad. Kohati on isegi naljakas vaadata, kuidas osa täitsa üksteise seljas tantsib. “Tegelikult on üsna kole vaadata, kui sellises eas noored peotantsu algtõdesid ei tunne,” mainitakse lauas.

“Alguses oli kuidagi igav, aga nüüd on juba väga tore,” sõnab aga üks balliline särasilmil. Ka meie laua omad tõdevad, et ürituse algus ei läinud kohe mitte, aga nüüd on lihtsalt hämmastav. Ei tea, kas asi on universaalset muusikat mänginud ühemehebändis või kergelt mõjuma hakanud alkoholis, kuid korraga on kõigil, kes varem balli kohta “igav” ütlesid, üsnagi lõbus hakanud.

Mahlaapsakas ja võimlejad

Nagu igal peol, on ka sellel ballil oma väike skandaal – mahlaapsakas. Keegi ostab baarist klaasikese mahla ning seda juues tundub talle, et mahl on kuidagi tükiline. Lähemal uurimisel selgub, et tegu on 2006. aasta mahlaga. Seda juttu kuuldes peame peaaegu käed abiks võtma, et nendega oma ahhetavat suud katta. 2006. aasta mahl!? Õnneks saab balliline uue mahla ning ka tema jaoks läheb ball täiel rinnal edasi.

“Bänd võiks kiiremaid lugusid mängida,” kurdavad meie lauas istujad. Tõesti, kuulama jäädes tundub iga laul olevat kui puudsurevadseistes laul. Ent nagu imeväel on järgmine lugu kiire. Äkki bändimees on mõtetelugeja? Bändimehe muusika on ka sellist laadi, et võid tantsida, mida hing ihaldab, muusikatakti sobib kõik.

Et bänd hetke hinge saaks tõmmata, marsivad nüüd uksest sisse taas üheteistkümnenda klassi poisid, kes seekord spordiriietes on ja kaenlas võimlemismatte kannavad. Selline sisenemine ei jää ballilistele märkamatuks ning rahvas pöördub huviga nende esitust vaatama.

Noormeeste jõunumbrid avaldavad muljet ja kui nad ennast kolmekorruselisse püramiidi sätivad, huilgab rahvas juba valjult kaasa. Olgugi, et püramiid on kuidagi eriti värisev ja kõhklev (mis tekitab tunde, et tahaks igaks juhuks kiirabi kohale kutsuda), saavad poisid hakkama üsna vägeva esitusega.

Vahepalad

Taas näeme Lindat lavale minemas, seekord on kaasas noor kitarrimängija. Kui noormees esimesi kordi kitarrikeeli tõmbab, on tunda, kuidas rahva tähelepanu taas hajub. Isegi Linda oma kauni häälega ei suuda neid köita. Ei saagi aru, miks see laulmine niivõrd tähelepanu hajutab, võiks ju arvata, et seal ei ole vahet, kas kuulad laulmist kontserdil või ballil, aga midagi see õhkkond meiega siiski teeb, et laulmise asemel aktiivset liikumist näha soovime.

Meie soovidele vastatakse. Ruumi sisenevad kelmikal kõnnakul, kõrgetel kontsadel ja uhketes kleitides neiud, keda saadavad soliidsete kaabudega mehed mustas. Tegemist on Saaremaa ühisgümnaasiumi kavaga, kus esitatakse numbreid kooli selleaastasest kabareest. Kuuleme selle õhtu esimest tangorütmi ja näeme esimesi tangosamme, mis balliliste pilgud kohe endale tõmbavad.

Ka Kuressaare gümnaasium ei suuda õhtuga ühele poole saada tantsunumbriteta. Ruumi sisenevad kirevates ja lohvakates riietes 9.b tüdrukud. Suur makk pannakse keset põrandat kõvasti tümpsuma ja meie ette tuuakse terav võimuvõitlus kahe street-gängi vahel, mis lõpeb siiski suure sõpruse ja armastusega.

Juba suuremat tähelepanu saab valges ülikonnas rahulikult lava poole kõndiv Risto. Noormehel on tõeline anne teisi ennast kuulama panna. Oma mahedal häälel võiks ta meie poolest laval laulma jäädagi, kahjuks saab aga laul liiga kiirelt läbi. Miks sa ometi pikemaid laule valida ei või!?

Missid ja misterid vallutavad taas põranda. Seekord antakse neile ülesanne ringmängu mängida. Paar esimest minutit on asja huvitav jälgida, aga kuna eesti rahvatants on kord juba selline, et see kordab ja kordab ja kordab, siis venib nende tantsunumber pikale. Pealtvaatajad kaotavad huvi ja ainukesed, kes asjale veel veidi tähelepanu viitsivad pöörata, on õhtujuhid ja asjaosalised ise.

Meeleolu tõuseb taevasse

Mida aeg edasi läks, seda lõbusamat rahvast enda ümber märkame. Leidub vaevalt mõni, kes midagi kriitilist öelda oskab. “Väga tempokas ja passimist pole, kabaree oli ka super!” kiidab üks naerusuine balliline ja ruttab edasi tantsupõrandale, kus bändimees on taas ohjad enda kätte haaranud.

“Endal on tantsusammud ammu selged, aga kaaslasele tuletasin veel meelde,” naerab üks neiu rõõmsalt, kui kontrollime abiturientide balliks valmistumise meetodeid. Ka noormehed olid veidi ettevalmistusi teinud. “No eks tantsupõrandal näe, kui hästi need sammud välja kukuvad, õpitud need igatahes on.”

Ball on nüüd juba täitsa teistsuguse pöörde võtnud. Inimesed tantsivad iga laulu saatel ning ühemehebändki on hakanud hoogsaid lugusid mängima. Teda katkestatakse, kui on aeg kuulutada välja mister ja miss abituurium. Tiitlivõitjateks osutuvad Silver Ool Saaremaa ühisgümnaasiumist ja Kristel Aaslaid Kuressaare gümnaasiumist, kes võidu puhul kohe valsipoognaid tegema lähevad.

Balli korraldaja Merle Rekaya on õhtuga rahul. Merle mäletab veel oma kunagist suursugust balli, mis toona Hiiumaal toimus. “Lausa (lisa)eripraamid pandi Saare ja Hiiu vahet käima,” meenutab õpetaja Rekaya toimunut. “Üritus oli tõesti väga grandioosne ja üle Eesti olid abituriendid kohal.”

Seekordne ball hakkab lõpule jõudma, kui saali veeretatakse sädemeid pilduvate küünaldega ehitud tordid, millest kõik tükikese saavad. Enne torti tõusevad noored püsti ning loevad ette vande, milles lubavad Saaremaale alati truud olla. Kui vanne antud, tort söödud, vallutab lava taas ühemehebänd ning põranda maiustanud ballilised. Tehakse viimased tantsud.

Väsinult ja rahulolevalt astume samasse lumisesse Rüütli spaa parklasse, kust meie balliseiklus pihta hakkas.

Kristi Kandima, Kerttu Olesk

Print Friendly, PDF & Email