Üheksas kiri: vajatakse õnnelikke inimesi (2)

Üheksas kiri: vajatakse õnnelikke inimesi

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere jälle!
Tead, ma pean Sulle tunnistama, et viimasel ajal jälgin ajakirjandust vähem kui varem. Liiga nukker on see pilt, mida näidatakse. Mida karjuvad tänased pealkirjad? Et päevaga võib säästud hävitada. Inimesed tulistavad üksteist. Palku kärbitakse. Majanduslangus, kümnes erinevas vormis.

Pidev mõtlemine sellele, kui paljud eestlased kaotavad nädala jooksul töö ja mis neist peredest edasi saab, muudab üsna nõutuks. Need, kes on koondatud, püüavad kohaneda. Need, kel töö alles, ripuvad selle küljes, pea musti stsenaariume täis. Kokkuvõttes on õnnetu kahvatu näoga inimesi üha rohkem. Kummitavat hirmu on raske varjata. Ja mis siis imestada, et üksteisele kiputakse rohkem halvasti ütlema, oma pingeid valesti maandama.

Seda enam pani mind imestama üks tilluke argine vahejuhtum, mille tunnistajaks hiljuti olin. Nimelt seisin poes järjekorras, lunastamaks pakki küünlaid. Et õhtu oleks valgem ja soojem. Minu ees ootas veel paar kundet. Nii oli mul aega jälgida, kuidas miniatuurset mõõtu klienditeenindaja tegutses. Ja mida kauem ma teda vaatasin, seda rohkem hämmeldusin.
“Tere päevast!” hõiskas see müüjanna teispool letti seisvale mornile vanaprouale.

“Ee… tere,” kohmetus daam kergelt ja kogus end siis: “Teate, ma ei leia kuidagi lilledega postkaarte. Juba m i t u nädalat käin siit poest neid otsimas ja pole. Pole! Kas te ehk saaksite tulla ja mulle näidata, k u s need on.”
“Jah, muidugi,” säras müüjanna nagu päikene ning tõttas kergel sammul kassast minema, et suunata proua õige riiuli juurde. Sama reipalt hüples ta tagasi, valmis järgmist probleemi lahendama.

“Tere päevast,” naeratas ta järgmisele kliendile. Ja jätkas sama sõbralikul, suisa ülevoolavalt kodusel toonil: “Maksate kaardiga? Palun! Kas kilekotti on vaja? Aitäh! Ilusat päeva teile!”
Kui kord minu kätte jõudis, ei pidanud ma vastu ja küsisin: “K u i d a s te suudate nii rõõmus olla? Kas ära ei väsi?”

Imetabase naeratusega vastas see noor naine: “Teate, ma püüan inimestel tuju paremaks teha. Mõne mossitus kaob pärast seda ära, kui ma reipalt “Tere päevast!” ütlen. Ja sellest on mul hea meel!”

Vaatasin teda siira imetlusega. Kui peaksin tema moodi seisma päev otsa jalul, muudkui askeldades – pakkides, hindu sisse lüües, suheldes… Kas suudaksin jääda nii reipaks, et oma sisemist õnnelik-olemist teistega jagada? Kusjuures need “teised” oleksid mulle võhivõõrad.

Ei, raske uskuda, et suudaksin. Aga näe, on pisike nooruke müüjanna, kes on selle endale ülesandeks seadnud ja jagab tasuta naeratusi. Tema tahab teha teiste päeva paremaks, et nad oleksid oma ostuga lahkudes veidi helgemas tujus ja sestap vahest ka veidi sõbralikumad kellegi teise vastu.

Ma ei tea, kuidas Sulle tundub, aga minu arvates võiks püüda seda suhtumist kuidagi kloonida. Et kui kõikjalt karjutakse, kui hukas riigis asjad on, siis tuleb üksteisele toeks olla omal väiksel-vaiksel moel.
Ilusate inimestega päeva Sulle! Ja ole ise ka üks neist!

Liis

Print Friendly, PDF & Email