Saatus andis Hariessale ametid (9)

Saatus andis Hariessale ametid

PENSIONILE: Aasta oli siis 2000, kui Hariessa Saamel pensionile läks. Pildil on teda õnnitlema tulnud kõik maakonna vallasekretärid.

Pildil on Hariessa Saamel. Päevil, mil ta oli veel Audla küla tüdruk ja kandis neiupõlvenime Käärid. Hariessat teavad ja tunnevad ilmselt paljud vanaema põlvkonna inimesed, sest tervelt 22 aastat töötas see kaunis daam rajooni täitevkomitee sekretärina. Nooremad ehk mäletavad teda sellest ajast, kui ta riigi esindajana abiellujatele kauneid sõnu peale luges ja sõrmused sõrme pani.

Esimene, mis Audla küla Titsika talu nüüd juba pensionärist peretütrele lapsepõlvest meelde tuleb, on ilus särav lõõtsapill isa süles. Isa oli üle küla pillimees.

Hariessa sündis kolmelapselisse perre teise ja väga oodatud tütrena. Oli isa lemmiktütreke kahe poisi vahel, kes tema arvates oli väärt erilist nime – Hariessa. Vanaisa tegi sellest kohe Leta, ema kutsus Essiks.

Hariessa ema oli väga hea õmbleja, tegi riided selga tervele perele. Tütreke käis alati riides nagu nukk ja oli seetõttu kõikide lemmik. Naabripere Leemeti tüdrukud olid küll vanemad, aga neile meeldis väikese Titsika Essiga mängida, teda põllulilledest pärjaga ehtida. Hariessa oli viiene, kui Leemeti Linda kinkis talle talismani – imetillukese valge portselanist kassi. See on ta kaaslaseks olnud kogu elu ja igal pool.

Luuletajahärra esimene pruut

Kord läinud naabripoisid, kaks Pärnit, Titsika tirtsu pärast riidu. Hariessa oli siis neljane, peigmehekandidaadid kolmene ja viiene. Üks neist hilisem ajakirjanik ja luuletaja Bernhard Viiding.

“Poisid läksid vaidlema, et kumma pruut ma ikkagi olen,” meenutab Hariessa. “Mul oli seljas ema tehtud ilus roosa siidkleit… Lõpuks ütles väiksem Pärni, et olgu, tema seda siidilipakat ei taha ka. Viidingu Pärni teatas selle peale, et talle aitab küll.”

Ükskord kui Viiding Kuressaares oma luulekogu tutvustamas oli, jutustas ta rahvale, et tema esimene pruut oli 4-aastane Essi. Hariessa tõusis selle peale saalis püsti ja küsis: “Tunned sa mind?” Vastus tuli: “Ei tunne küll, aga natuke tuttava näoga oled.” Siis andis Hariessa teada, et tema see esimene pruut oligi. Rahval nalja kui palju ja asjaosaliste jällenägemise rõõm suur.

Pailaps ja direktori sekretär

Audla koolis oli Hariessa viieline tüdruk. Koolidirektor Teivik oli kindel, et sellest tüdrukust tuleb kooliõpetaja. Kuna Hariessal oli ilus käekiri, pani direktor tüdruku oma kabinetti kirjatööd tegema, laskis välja kirjutada koolitunnistusi, ümber kirjutada protokolle ja kõike muid tähtsaid pabereid. Kirjutusmasinat koolil ei olnud. Poisid hüüdsid Hariessat seetõttu pailapseks, aga tüdruk ise tundis end lausa tähtsa isikuna.

Kui nooremates klassides oli õpetaja puudu, saadeti tundi andma lõpuklassi oivik Hariessa. Sellega tuli kodus probleeme, sest kuus aastat noorem vend Uno teatas resoluutselt: ärgu õde mitte lootkugi, et ta hakkab talle tunnis vastama!

Hariessa pani hommikul kodus selga oma kõige parema kleidi ja läks tundi. “Klass tõusis püsti, kõik oli nagu päris. Ja Uno vastas ilusti. Panin hindeid ja puha,” mäletab Hariessa.
Kui Teivik Siberisse küüditati, kirjutas ta sealt oma lemmikõpilasele: “Vaata et sa edasi õppima lähed! Sinust peab õpetaja saama.”

Kodust jäid järele varemed

Sõda ei jätnud puutumata ka Käärideid. 1942. aastal põles maha Titsika talu uus maja. Hariessa mäletab selgesti seda ärevat päeva, kui nad koos naabriperega varjusid kahe vastaspoole kuulirahe eest kivikööki. Veidi aja pärast oli õu paksu suitsu täis. Vaevalt jõuti majast välja tuua voodihaige tädi. Pere jäi purupaljaks.

Majast olid järele jäänud vaid suitsevad varemed. Ema tuhnis tuhas, lootes leida oma kallist kuldmedaljoni. Isa säilitas rahu, pragades emaga: “Mis asja sa tuhas tuhnid! Meie oleme ju elus ja hakkame pihta!”

Pere sai ajutise elamise tühjalt seisnud endises külakaupluses. Riideid ei olnud, head inimesed tõid, mis neil üle oli. Aga sõda oli teinud seda, et vaesus oli suur igas peres. Hariessal on veel tänaseni alles ühed purunõelutud sukad, mis vääriksid ehk muuseumisse andmist.

Kooli jäi minemata, sest riideid polnud

Isa soov oli, et Audla kooli 6. klassi ainult viitega lõpetanud tütar peab edasi õppima. Viiski dokumendid linnakooli juba sisse, aga ema nuttis: “Mina oma last paljalt teistele naeruks ei saada. Linnas hakatakse teda ju narrima ja vihkama.” Ei olnud sel tüdrukul ei mantlit, ei sukki… Olid nõelutud taldadega pätid.

Seekord jäi ema tahtmine peale ja tüdruk jäeti koju. Tööpuudust kodus ei olnud. Titsika pere lastele armu ei antud, igaühel olid oma kindlad kohustused. Eriti terane oli käsutama vanaema. Oma surivoodil palus ta Hariessalt andeks, et sai natuke liiga palju tööd talle peale pandud. Kuid see oli selleks, et kallis laps teaks – elu ei ole kerge. Elu on väga raske ja sa pead selles läbi lööma, olid vanaema viimased sõnad.

Esimene töökoht

Pärast sõda tuli Laimjala vallavanem Hariessat vallakirjutajaks kauplema. Neil olevat just üks koht, mille eest saaks ka veidi maksta. Hariessal tuli sellestki pakkumisest ära öelda, sest tal polnud riideid selga panna.

Mõne aja pärast tuli vallavanem aga uuesti, öeldes, et neil tekkinud võimalus neiut ses suhtes pisut aidata. Isa sättis hobuse ree ette ja viis Hariessa esimesele töökohale. Ikka selle kaubaga, et sügisel läheb tüdruk kooli.
Hariessa oli valla asjaajaja ametis. Esimese palga eest ostis ta enesele kingad ja vanemale vennale Arnole püksid.

Siis avati Kahtla kooli juures 7. klass ja Hariessa saigi jääda Laimjala valda tööle, ühtlasi koolis käies. Õige pea kadusid aga kõik tema klassikaaslased ja tüdruk jäi klassi üksi. Kool jäi taas pooleli. Hariessa lõpetas hiljem keskkooli kaugõppes.

Laimjala vallavalitsuses töötas noorik mitmel ametikohal. Tegi lõpuks ka raamatupidamist. Kord otsis öö läbi ühte puuduvat kopikat (sest bilanss pidi ju klappima). Kätte sai. Hommikul kell kuus hääletas end tee ääres ühe veoauto kasti ning sõitis klappiva aruandega linna.

Ilus aeg Orissaares

Kui 1950. aastal moodustati Orissaare rajoon, oli Jüri Suurhans teinud korralduse suunata Hariessa Käärid Orissaare rajooni täitevkomitee üldosakonna juhatajaks. Hariessa ei olnud sellest vaimustuses, sest tahtis kooli minna. Suurhans teatanud resoluutselt, et tema tahtmist siin ei küsita. “Tuled Orissaarde ja õpid siin!” kõlas käsk.

Hariessa, põhjalik nagu ta on, tahtis aga enne valla arhiivi korda teha. Selleks kulus aega ja ühel päeval oli Suurhans taas kohal: “Miks sa käsku ei täida ja ikka veel siin oled?” Neiul nutt kurgus… Trepil astus juurde Suurhansu autojuht, Aksel nimeks: “Kuhu sa, tüdruk, tööle lähed?”
“See pole sinu asi,” oli tõre vastus. Poiss aga pobises trepist alla minnes: “Minu käest sa ei pääse!”

Napsas Orissaare kuumima kuti

Ja ei pääsenudki Hariessa selle poisi käest. Noormees hakkas üpris tihti täitevkomitees käima, seisis masinakirjutaja selja taga ja muudkui kiikas kahtlaselt Hariessa poole.
Ühel päeval, kui tööga oli kaua läinud, käskis Suurhans Akslil tüdruk autoga koju viia. Muidu käis Hariessa Audlast Orissaarde tööle jalgrattaga, ikka hommikul ja õhtul 15 km.

Poiss oli aga pagasnikusse peitnud akordioni ja pudeli… Tegi pudeli Titsika köögilaua taga lahti ja tõmbasid isaga öö läbi pilli. Papa oli vaimustuses – see poiss on Skandinaavia kõikse parem moosekant! Hommikuks olid mehed suured sõbrad ja noormees oli üles tunnistanud, et tegelikult tuli ta kosja. “Võta muidugi mu tütar naiseks!” oli papa lahkesti nõus.

Hariessa punnis mõnda aega veel vastu, aga 9. mail 1953 peeti juba pulmapidu. Tänaseks on paar koos olnud 55 aastat. Kuldpulmas rääkis Hariessa ausalt välja, miks ta sellele poisile läks.
“Aksel oli Orissaare kõige kuumem kutt. Tal oli ilus roheline akordion, külgkorviga mootorratas, säärega saapad, kalifeepüksid, nokaga müts ning ta oli vägev pillimees.”

Sellest kooselust on sündinud tütar Marika, kes peab Tallinnas õpetajaametit ja kel on endal tütar Hariet ja poeg Arion.

Rajooni esileedi

Hariessa Saamel ise usub, et teda on suunanud saatus. Tema edaspidine töö ja karjäär oli vastutusrikas. 22 aastat töötas ta Kingissepa rajooni täitevkomitee sekretärina, hiljem üldosakonna juhatajana. Tal on elus vedanud parimate ülemustega – Suurhans, hiljem Jüri Räim, Ants Tammleht.

Kõik tugevad isiksused ja suurepärased inimesed. Hariessa töö on nõudnud suurt täpsust, seaduste tundmist ja nende täpset järgimist, suhtlemist lihtsate tööinimestega ja igasuguste tähtsate prominentidega, sealhulgas kosmonaut Tereškova, patriarh Aleksius II.

Praegu pensionipõlve pidaval daamil on palju, mida meenutada. Lubab ennast kunagi käsile võtta ja tulevaste põlvede jaoks koguni raamatu kirjutada. Tema tööd on hinnatud, kõik toonased ülemnõukogu presiidiumi esimehed on teda aukirja vääriliseks pidanud.

2000. aastal läks Hariessa pensionile, olles enne seda veel maakonna perekonnaseisu osakonna juhataja.

Need silmad…

Jutuajamise lõpus ei saa ma küsimata jätta, kas Albert Uus-tulndi kuulus laul “Nukrad silmad” on pühendatud Hariessa Saamelile. Rahvas nii ju räägib.

Väärikas daam sorib vaikides oma luuletustekaustas ja ulatab mulle juba koltunud paberil laulusõnad “… on silmi siniseid, on merekarva, on musti mandleid, suuri säravaid, kuid selliseid, kui sinul kohtab haruharva…” Allkiri ja pühendus kirjamehelt endalt. Ongi tõsi! Hariessa ütleb, et see on siiski saladus. Saladus, mida tegelikult kõik teavad.

Print Friendly, PDF & Email