Eelolev nädal möödanikus

Eelolev nädal möödanikus

 

Sada seitsekümmend aastat tagasi, 1839. aasta 9. märtsil (vkj), sündis Venemaal Pihkva oblastis Karevo mõisas XIX sajandi üks suuremaid, paljude arvates ka geniaalsemaid heliloojaid – Modest Mussorgski. Karjääri alustas ta kui ohvitser keisriarmees.

Kuid olles teenistuses Peterburis, kohtus ta heliloojate Nikolai Rimski-Korsakovi (kelle sünnist möödus alles hiljuti, 6. märtsil, 165 aastat) ja Mili Balakireviga. See juhuslik kokkusaamine muutis kardinaalselt Mussorgski edasist elu.

Tõsi, muusikaga oli ta ka varem kokku puutunud ja muusikat armastanud – nimelt oli tema ema suurepärane pianist. Kuid tänu kohtumisele Peterburis hakkas Mussorgski muusikat ka ise looma ja tegi seda palju paremini kui mõned tema kaasaegsed.

Selle suurepärase helilooja elutee jäi lühikeseks. Ta suri juba 42. eluaastal väidetavalt alkoholi liigtarbimise tagajärjel, kuid selle aja jooksul jõudis ta luua surematud muusikateosed: ooperid “Boriss Godunov” (libreto Puškini samanimelisele draamateosele kirjutas helilooja ise) “Hovanštšina” ja “Sorotšintsõ aastalaat”, soololaulude tsüklid “Lastetuba” ja “Surma laulud ja tantsud”, tsükkel “Öö Kolgata (lagedal) mäel” jpt.

Eraldi tooksin aga välja Mussorgski klaveripalade tsükli “Pildid näituselt”. Mäletan, et juba väga varases koolipõlves sai siinsamas Kuressaares seda teost ikka ja jälle kuulatud progressiivset rock’i viljelenud briti kultusansambli Emerson, Lake & Palmer tõlgenduses.

Ansambli 1970. aastate alguses ilmunud album kandis täpselt sama nimetust ja võin julgelt öelda, et paljuski just see interpretatsioon mind klassikalise muusika suurde maailma viiski.

Sada kolmkümmend aastat tagasi, 1879. aasta 9. märtsil, leidis aset sündmus, mis samuti on meie idanaabri kultuurilukku jäänud. Nimelt luges Fjodor Dostojevski Peterburi aadlikogu saalis ette ühe peatüki oma romaanist “Vennad Karamazovid”.

Kahjuks pole tänapäeval teada, millise peatüki ta avalikkusele oma filosoofilise romaani esimeseks tutvustamiseks esitas. Väga vabalt võis selleks olla mõni emotsionaalselt (ja loomulikult ka ratsionaalselt) väga mõjuvõimas peatükk: näiteks kas “Ägeda südame pihtimus” või siis “Legend suurest inkvisiitorist”.

Kuid samas võib öelda, et tõelise kirjandushuvilise viib iga selle teose peatükk vaimustusse. Ja just säärast vaimustust ja austust olevat kuulajad 130 aastat tagasi Dostojevskile ka avaldanud!

Seitsekümmend aastat tagasi, 1939. aasta 10. märtsil, avati Moskvas võimutüüri juures oleva kommunistliku partei XVIII kongress. Enne seda sündmust oli riigis viis aastat möllanud julm terror, kusjuures hukkamised puudutasid peamiselt partei enda liikmeid, mitte aga nn kodanlikke elemente nagu vahetult pärast enamlaste riigipööret 1917. aastal.

Umbes pool aastat enne kõnealust parteikongressi oli Stalin lasknud arreteerida ja ka hukata neid, kes olid selle suure terrori tema enda käsul vahetult toime pannud. Maha lasti julgeolekuorganite kõik peamised timukad: Genrihh Jagoda (1891–1938), Nikolai Ježov (1895–1940), Mihhail Frinovski (1898–1940), Lev Mironov (1895–1938) ja paljud teised koletised.

Partei XVIII kongressiks sai selgeks, et Džugašvili-Stalin on ajutiselt otsustanud terrori peatada. Võib oletada, et julmal diktaatoril oli siin omakasu mängus – ilmselt hakkas ta kartma, et see mitu aastat kestnud tapmiste orgia võib lõppkokkuvõttes jõuda ka tema ja ta lähedasteni.

Ja nii toimuski kommunistliku partei kongressil tõeline näitemäng – diktaatorile kuulekad inimesed, kes olid enne suure hirmu all elanud, hingasid kergendatult ja esinesid kõnedega, milles paljastati nn laimajaid ja pealekaebajaid, kelle tegevuse tagajärjel olevat hukatud tuhanded süütud inimesed.

Kuid möödus vaid mõni aasta ja terror jätkus taas – isegi suurema jõuga. Peamine mõrtsukas (Džugašvili-Stalin) teisiti ju valitseda ei osanud.

Print Friendly, PDF & Email