Märkame mehi, ka naistepäeval (5)

Märkame mehi, ka naistepäeval

 

Kunagi koolipõlves, veel nõukaajal, olin Tallinnas külas ühel eestimeelsel perel ning seal räägiti, et naistepäev on ikkagi sotsialistlik püha, mida läänemaailm ei tähista. Siis tundus see imelik arvamus, sest oli ju meile lasteaiast peale pähe tambitud, et naistepäevaks joonistavad kõik emadele kaardid ja meestepäevaks (nii nimetati teadupärast kuulsusrikka Nõukogude armee aastapäeva) kleebiti isadele punatähtedega hõbedasi lennukeid.

Kui siia lisada, et nelgi-, tulbi-, tordi- ja viinamüüjatel kargasid kassakäibed lakke ning mitte sugugi harvad ei olnud juhused, kus tööl peetud naistepäevapeod muutusid nii ägedaks, et pereisadel oli tükk tegemist, et oma isiklikku kaasat sel päeval õnnitlema jõuda, siis võib mõista, miks selle toreda päeva tähistamise mõte devalveerus.

Muidugi on armas lilli saada – olgu siis naistepäeval või niisama argipäeval. Liiatigi taovad paljud naised endale vastu rinda, et nemad emad ei ole ning las olla neilgi üks päev, mil neid märgatakse. Iseenesest pole ju selle vastu kellelgi midagi, sest tunnustust vajame me kõik.

Kuid siinkohal tahan küsida, millal märkame me siis ühiskonnas mehi? Millal on nende päev? Meil on niigi väga feminiinne ühiskond, mida soosib juba meie koolisüsteem. Olen kuulnud õpetaja arvamust, et ainsad head lapsed on esimese klassi tüdrukud, sest nemad ei vaidle veel vastu, on kuulekad ja nendega saab kenasti hakkama. Aga poisid – ka nemad ootavad ju tarkade, tublide ja tunnustatud tüdrukute kõrval kiitust.

Targad psühholoogid on öelnud, et pättuste tegemine koolitunnis tulenebki enim sellest samast tunnustuse vajadusest.

Kui vaadata aga veidi enda ümber ja kuulata kas või, mida naised kohvikulaua taga räägivad, siis ei ole nad oma elukesega üleüldse rahul ning esimesed, kes siunamise objektina (pärast riiki ja valitsust ehk) ette võetakse, on oma kallid kaasad. Tihti mõtlen, et miks need naised siis elavad selliste jobudega, kes ei too koju piisavalt raha, kes panevad piltide jaoks naelad valesse seina, kes ei suuda isegi oma kohvitassi ära pesta, kes vahivad õhtute kaupa, ajaleht nina ees, jalgpalli – miks nad üldse on sellistega ühise pere loonud?

Või kui kohvitassi tagant tulevat ahastavat appikarjet uskudagi (erandid pidid ju reegleid kinnitama), siis tahaks hirmsasti teada, kust tulevad sellised hoolimatud ja ükskõiksed mehed. Kes neid selliseks kasvatanud on? Kas mitte igal asjal ei ole põhjus olemas?

Need on küsimused, millele kõrvalt vaadates on igal juhul raske vastata.
Olen seda meelt, et ühiskonnas peab valitsema tasakaal ning on rumal lõhkuda aastasadu, kui mitte tuhandeid, kehtinud traditsioone, tuues vaid ettekäändeks ühiskonna muutumise.

Ju ikka mõni asi, mis on pikka aega püsinud (olgu või abielu- ja peretraditsioonid), on seda teinud mingil põhjusel. Ei arva mina, et vabadus ja demokraatia tähendab piirangute- ja kohustustevaba elu. Usun, et need kaks suurt ja üllast sõna panevad inimestele hoopis enam kohustusi ja vastutust, ning seda nii ühiskonna kui ka oma lähedaste osas.

Kui keegi nüüd arvab, et minule ülehomsel päeval lilli saada ei meeldi, siis ta eksib. Ka mina tahan ikka mõnikord ennast erilisena tunda ja vajan vahel tunnustust nagu me kõik. Kuid ma tahaksin, kohe väga tahaksin, et need lilled ei oleks toodud vaid kombe pärast (et mittetooja ennast toojast kehvemini ei tunneks) ning lillede saaja oskaks neid siis ka vääriliselt hinnata.

Print Friendly, PDF & Email