Kas kirudes läheb kergemaks? (8)

Kas kirudes läheb kergemaks?

 

Ajakirjanik puutub oma töös kokku paljude inimeste ja nende muredega. Vahel saab ta ka väljaelatud emotsioonide maandajaks, kui kellelgi sapp väga kõrgele tõusnud on.

 Sain minagi esmaspäeva hommikul oma portsu “elektrit” kätte mehelt, kes helistas ja kirus torusse, tõsi küll, mitte mind isiklikult, aga seda, et miks meie leht ei anna pihta nendele Toompea “parasiitidele”, kellele tema arvates peaks kahekümnest tuhandest selle eest, mis nad seal teevad, küll piisama.

Veel palus ta sarjata suurte riigiettevõtete juhte, kelle kuupalgad on saja- ja kahesaja tuhande krooni vahel. Mees on ise invaliidsuspensionär, kes raske tervisekahjustuse tagajärgedega võitlemiseks kulutab igas kuus oma paar tuhat krooni enda ravimiseks ja seda 3600-kroonise pensioni juures.

Nüüd ma siis võtan kätte ja sarjan. Riigikogulased, ministrid ja riigifirmade juhid! Tulge ometi mõistusele! Ega teiegi seal tööta ju sada tundi ööpäevas! Ka teie sõidate ühe autoga, täidate ühte kõhtu ja katate ühte keha riiete ja jalatsitega. Vaevalt teil peredki mitmekümneliikmelised on!

Kas teie ahnusel pole siis üldse enam piire isegi sel ajal, kui raviraha vähendatakse, lastega pered peavad vanemate töötuse pärast oma kodud maha jätma ja pereautod tagasi viima. Uutest mänguasjadest või muudest vajalikest asjadest ei saa enam üldse rääkida.

Kirumiseks ei ole mina aga paslik tüüp, tunnetan. Ei loobiks ma ka lätlaste kombel saapaid poliitplakatite pihta sellepärast, et erakondade rahastamist riigieelarvest ei vähendatud. Kuigi see on raha, mis läheb auru tootmiseks vile tarvis, arvan mina. Küll rahvas rongi paigast lükkab, kui sõita tahavad, arvavad poliitikud.

No kirusin ära, aga minul sellest kergem ei hakanud.

Print Friendly, PDF & Email