Jagades muret, saab raskustest üle (2)

Jagades muret, saab raskustest üle

 

Seekordset lugu ajendas kirjutama 31. jaanuari Oma Saares ilmunud minu oma loo “Hoolimatus ei tule majanduslangusest” järelkaja. Mulle helistati ja pärast enda tutvustamist ütles üks härra, et mamma nutab. Kuna olen meedik, arvasin, et tegu on haigestumisega. Mees selgitas, et ema luges minu artiklit ja nutab.

Olin kohkunud ja vabandasin, et olin tahtmatult kellelegi haiget teinud. Asi olevat aga hoopiski selles, et paljud mõtlevad samamoodi, kuid ei julge oma mõtteid välja öelda. Seepärast läkski sõnum memmel hinge.

Muidugi on ääretult hea saada tagasisidet oma loole, rääkimata meeldivast kommentaarist, kuid siit hakkas arenema ka mõte kirjutada meie maainimeste tagasihoidlikkusest ja teinekord isegi asjatust enese ärasalgamisest.

Saarlane on kannatlik

Ammu juba on tuntud saarlaste kannatlikkus ja kangekaelsus raskusi trotsida, kuid küllap on meie hulgas ka veel praegu eakaid inimesi, kes on raskustes. Igas vallas on üksikuid, kelle juurde ei käi buss, post ega kauplusauto. Maainimene on harjunud raske eluga, pole kurtnud, sest see tekitab temas piinlikkustunnet, ta kardab teistele tüli teha.

Eesti taasiseseisvumise alguses sattusin nõupidamisele, kuhu olid kogunenud linnakoolide ja maakonna juhid ning kaugemate valdade lapsevanemad. Arutati maalt pärit õpilaste linnas kooliskäimist, vabasõiduvõimalust pühapäeval, internaadiprobleeme ja paljusid muid kitsaskohti – probleemiks raha, nagu alati.

Kuna linnas elades polegi võimalik teada ääremaa võimalustest, siis läks mõttevahetus üsnagi tuliseks. Minu kõrval istunud inimene saputas mind mitu korda varrukast, paludes, et ärgu ma ajagu linnasaksu vihaseks.

Inimesed istusid väga vaikselt, kartes seada end ja oma lapsi halba valgusse. Ent kust pidid linnakoolide juhid teadma maaelanike võimalusi ja kitsaskohti? Pean ütlema, et mitte kellegi lapsed ei kannatanud selle mõttevahetuse pärast, hoopis hulk probleeme leidsid lahenduse.

Eks ole praegugi inimesi, kelle mure on lahendamata sel põhjusel, et oma tagasihoidlikkuses pole ta sellest teavitanud vallavalitsust ega kedagi teist. Lüüakse käega, kõigil endal muresid küll, mis nad minu pärast… Hakka pisikese asjaga tülitama, pärast ei julge enam suure pärast jutule minnagi. Tänu 35-aastasele tööle meditsiinis olen sattunud ka päris suure häda keskele. Harva mahub mure ühte kindlasse raamistikku.

Jagatud mure on pool muret

Sageli on tervise- ja sotsiaalsed probleemid niivõrd läbi põimunud ühte puntrasse, et raske on mõista, kummast on asi alguse saanud. Olen aidanud haiglasse minevat pereema tõsta rasket veneaegset diivanvoodit, et ta saaks joodikust mehe eest diivanijala alla peita laste toiduraha; oleme tund aega otsinud suurt summat, mis haige on ära peitnud, kuid nüüd ei mäletanud enam, kuhu. Alati, kui midagi jääb hingele kripeldama, olen teavitanud valda ja alati on ka abi saadud.

Paljud ei taha haiglasse minna. Mõnelgi jääb koju ootama koer, kass või kanad, kelle eest naabrinaine küll hoolitseks, kuid mure nende pärast jääb. Nii juhtub, et helistatakse alles siis kui olukord on päris troostitu, kusjuures arstiabi oleks vaja läinud ammu enne, kuid tohtrit lihtsalt ei kutsutud.

Olles palju kokku puutunud just nendesamade äärmiselt tagasihoidlike ja kannatlike maainimestega, on mul suur heameel, et just sealtpoolt sain tagasisidet oma mõtetele. Panen kõigile neile südamele, et oma muret pole siiski mõtet ainult endale hoida, vaid parem jagada seda kellegi teisega, kes aitab lahendusi leida.

Tagasihoidlikkus on voorus, kuid see ei tohi saada kannatuste põhjustajaks. Keegi ei oska otsida abivajajat, kui too ise vaikib. Soovin rohkem julgust oma murede väljendamisel. Pühakirjaski on öeldud, et kes koputab, sellele avatakse, kes küsib, sellele antakse.

Print Friendly, PDF & Email