Vaevaline tee elatusrahast euroopaliku pensionini (2)

Vaevaline tee elatusrahast euroopaliku pensionini

 

Eestilt ehtsat riiklikku pensioni vastu võtta on tänavune aasta meie eakatel kümnes – sinnamaani oli neil pikka aega tulnud leppida riigilt üksnes elatusraha saamisega. Riiklike pensionide tõelise kehtestamiseni jõudis 1991. aasta augustis taasiseseisvunud Eesti alles 1. aprillil 2000, kui täies ulatuses jõustus riigikogus 26. juunil 1998 vastu võetud riikliku pensionikindlustuse seadus. Selle seaduse alusel on Eestis vanaduse, töövõimetuse ja toitjakaotusega kaasneva vaesuseriski vastu sundkindlustatud kõik töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad. Lisaks võimaldab kogumispension tänastel töötajatel oma vanaduspõlveks riiklikule pensionile lisa varuda.

Kuni 1991. aasta kevadeni kehtis Eestis Nõukogude Liidu pensionisüsteem. Pensioniiga algas naistel 55 ja meestel 60-aastaselt ning palkadega võrreldes olid pensionid suhteliselt suured (madalamapalgalistel 100 protsenti, kõrgemapalgalistel kuni 50 protsenti saadud palgast).

Nagu palkade, nii ka pensionide erinevused olid suhteliselt väikesed – Nõukogude aja lõpul oli miinimumpension 70 rubla ja maksimumpension 120 rubla, millele pideva tööstaaži eest lisandus 10 protsenti. Veidi suuremad olid mitut sorti personaalpensionid, mille saajate hulgas leidus peale parteituusade ka tunnustatud tööinimesi paljudelt erialadelt.

Nõukogudeaegsest pensionist Eesti elatusrahani

Turumajanduse reegleid silmas pidades tahtsid Eesti oma pensionisüsteemi kavandajad sellise inimesi võrdsustava süsteemi asemele luua uue ja parema. Paraku jäi 15. aprillil 1991 ülemnõukogus vastu võetud ja sama aasta mais jõustunud Eesti vabariigi pensioniseaduse eluiga riigi kehva majandusseisu tõttu väga lühikeseks.

Juba üheksa kuud hiljem, 16. jaanuaril 1992 peatas ülemnõukogu pensioniseaduse kehtivuse ja asendas pensionid igakuise elatusrahaga, mille suuruse määramine jäi valitsuse pädevusse kuni riiklike elatusrahade seaduse vastuvõtmiseni 17. märtsil 1993.

Seadus kehtestas elatusrahade liikidena küll vanaduspensioni, invaliidsuspensioni, toitjakaotuspensioni ja rahvapensioni, kuid kokkuvõttes tähendas elatusraha suuruse sidumine miinimumpalgaga eakatele nii väikest sissetulekut, et kellegi keel ei paindunud seda pensioniks nimetama.

Peatatud pensioniseaduse lubas valitsus taaskehtestada kolm kuud pärast oma raha käibeletulekut, aga see lubadus jäi täitmata – ajutisena kehtestatud reeglid püsisid tervelt seitse aastat ning rohkem kui 20 korral muudetud elatusrahade seadus kaotas kehtivuse alles 1. aprillil 2000.

Kaheosalisest pensionist kolmesambalise pensionisüsteemini

Võrdse määraga vanaduspensione ei peetud aga õigeks ning nende diferentseerimist alustati vähehaaval juba 1993. aasta aprillis jõustunud riiklike elatusrahade seadusega. Esialgu tehti seda pensionistaaži aastate alusel (pensioni kõigile võrdsele baasosale lisandus tööaastatest sõltuv osa), lootes mõne aasta pärast naasta ka varasemast palgast sõltuvate pensionide juurde.

1994. aastal algas ka pensioniea järk-järguline tõstmine, kusjuures meeste pensioniea algus pidi jõudma 65 ja naistel 60 aastale.
Põhjalikule pensionireformile aga avas tee selle kontseptuaalsete aluste heakskiitmine valitsuse istungil 1997. aasta juunis.

Eesmärgiks seati rakendada Eestis kolmesambaline pensionisüsteem, kus lisaks riigile panustab oma vanaduspõlve kindlustamisse ka tulevane pensionär ise. I sammas on riiklik solidaarne pensionikindlustus (tänased maksumaksjad maksavad pensioni tänastele pensionäridele).

II sammas tähendab kohustuslikku personaalset (lisaks riiklikule) kogumispensioni, millega ühinenud maksavad enda valitud pensionifondi oma palgast 2% ning riik lisab 4% sellelt palgalt arvestatud sotsiaalmaksust. III sammas aga kujutab endast vabatahtlikku täiendavat kogumispensioni, mida riik toetab maksusoodustustega.

Kõigepealt rakendus pensionifondide seaduse jõustumisega 1. augustil 1998 pensionisüsteemi III sammas – vabatahtlik kogumispension. Järgmine samm oli sotsiaalmaksu isikustatud arvestuse kehtestamine (iga töötaja eest tasutud sotsiaalmaksu summade registreerimine pensionikindlustuse registris) alates 1. jaanuarist 1999 ning samal ajal rakendus riikliku pensionikindlustuse seaduse osalise jõustumisega ka pensionisüsteemi I sammas.

Täielikult jõustus riikliku pensionikindlustuse seadus 2000. aasta 1. aprillil, kuid juba 5. detsembril 2001 võttis riigikogu vastu selle seaduse uue redaktsiooni, mis jõustus 1. jaanuaril 2002. Kuid seegi polnud veel kõik – pisut kauem kui seitse aastat kehtinud seadust on tänaseks muudetud juba üle paarikümne korra.

Pärast kogumispensionide seaduse jõustumist 1. oktoobril 2001 käivitus 1. juulist 2002 viimasena pensionisüsteemi II sammas – kohustuslik kogumispension, millega liitumine on kohustuslik 1983. aastal ja pärast sündinutele, vanematele aastakäikudele aga vabatahtlik. 2004. aasta lõpuks oli II sambaga liitunud ligi 55% kogu rahvastikust vanuses 18–60 aastat.

Kogumispensionide esimesi väljamakseid alustati tänavu 1. jaanuarist ning nii on esimesed eakad asunud nautima isiklikku – tõsi küll, lühikese aja tõttu mitte väga suurt – panust sisaldavat kolmeosalist (baasosa, staažiosa ja kindlustusosa) pensioni.

Tõusevad kõik: pensioniiga, pensionäride arv ja pensioni suurus

Nõukogudeaegse pensioniea (naistel 55, meestel 60 aastat) tõstmine algas Eestis 1994. aastal, kusjuures meeste pensioniea algus pidi jõudma 65 ja naistel 60 aastale. Riikliku pensionikindlustuse seadus näeb meestele ja naistele ette võrdse pensioniea 63 aastat, kusjuures meestele kehtib see juba 2001. aastast, naised jõuavad selleni 2016. aastaks.

Statistikaameti andmeil oli Eestis 1988., laulva revolutsiooni aastal 345 901 pensionäri, kes moodustasid 22,3 protsenti rahvaarvust. 15 aastat tagasi, 1993. aastal oli elatusraha saajaid 383 041 ja nende osakaal rahvaarvus oli tõusnud 25,1 protsendini. 1998. aastal oli pensionäre küll vähem (366 876), aga nende osakaal rahvastikus pisut suurem – 25,2 protsenti. Pensioniea tõusust hoolimata kasvas pensionäride arv 2003. aastaks 370 588-ni (27,3% rahvastikust) ning 2008. aasta alguseks 377 487-ni (28,1%).

Saare maakonnas oli pensionäre 1985. aastal 9749 (24,9% rahvaarvust), 1993. aastal 10 530 (26,5%), 1998. aastal 10 442 (28,4%), 2003. aastal 10 745 (30,2%) ja 2008. aastal 10 599 (30,4%). Kahe aastakümne taguselt vähem kui veerandilt on pensionäride osakaal rahvastikus pensioniea tõusust hoolimata jõudsalt lähenemas kolmandikule.

Kõige suurema osa, üle kolmveerandi pensionäride koguarvust moodustavad vanaduspensioni saajad. Pärast rahareformi 1992. aasta suvel oli keskmine vanaduspension 200 krooni, 1993. aasta jaanuaris maksti eakatele elatusrahaks keskmiselt 254 krooni. Tuhande krooni piiri ületas keskmine vanaduspension statistikaameti andmeil 1997. aasta alguses, kui keskmine vanaduspension oli tõusnud 1100 kroonini.

Kümme aastat tagasi, 1999. aasta jaanuaris maksti eakatele 1540 krooni ning üle kahe tuhande krooni ulatus vanaduspension viis aastat tagasi, 2004. aasta jaanuaris (2072 kr) ning üle kolme tuhande 2007. aasta jaanuaris (3129 kr).

Töövõimetuspensionäre on Eestis ligi viiendik pensionisaajate üldarvust ning paari protsendi ümber on nii toitjakaotus- kui rahvapensioni saajaid. Keskmine töövõimetuspension oli mullu 2099 krooni (59% keskmisest vanaduspensionist) ning toitjakaotuspension 1696 krooni.

Madalaima, rahvapensioni määr on 2000. aasta 800 kroonilt tänaseks kasvanud 1913 kroonile, kuna aga sedagi ei saa kõik täies ulatuses, oli keskmise rahvapensioni suurus mullu 1207 krooni – pisut üle kolmandiku keskmisest vanaduspensionist.

2006. aasta sotsiaaluuringu järgi oli Eestis suhteline vaesus suurim pensioniealiste vanuserühmas – neist kolmandik elas vaesuses, kusjuures üksi elavatest pensioniealistest pidi allpool suhtelist vaesuspiiri hakkama saama koguni 69 protsenti. Nii et Eestil on euroopaliku pensionini käia veel pikk tee.


Eesti riiklikud pensionid

1. jaanuaril 2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi on Eesti riiklikud pensionid tööpanusest sõltuvad vanadus-, töövõimetus- ja toitjakaotuspension ning kõigile tagatud miinimum- ehk rahvapension.

Vanaduspension

Vanaduspensionile on õigus 63-aastaseks saanud inimesel, kellel on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži. Pension koosneb:

– kõigile võrdsest baasosast, mille suuruse kinnitab riigikogu (2002. aastani oli 410 kr);

– staažiosakust, mis sõltub 31. detsembrini 1998 kogunenud tööaastatest: staaž korrutatakse aastahindega;

– kindlustusosakust, mis arvutatakse alates 1. jaanuarist 1999 töötatud aja eest aastakoefitsientide summa ja aastahinde korrutisena, kusjuures aastakoefitsient sõltub isiku eest samal aastal makstud sotsiaalmaksu suhtest riigi keskmiselt palgalt makstud sotsiaalmaksu summasse.
Alates 1. aprillist 2008 on pensioni baasosa suurus 1699 krooni 94 senti ning aastahinde väärtus 65 krooni ja 1 sent.

Ennetähtaegne vanaduspension tagab sissetuleku inimestele, kes vahetult enne pensioniiga ei leia enam tööd. Ennetähtaegsele vanaduspensionile võib jääda kuni kolm aastat enne õiget pensioniiga, kuid iga varem pensionile jäädud kuu eest vähendatakse pensioni suurust 0,4% võrra ning seda ei arvutata hiljem ümber tavaliseks vanaduspensioniks.

Edasilükatud vanaduspension annab võimaluse suurendada oma vanaduspensioni selle määramise aja edasilükkamisega. Pensionit suurendatakse 0,9% võrra iga kuu eest, mille võrra inimene oma pensioni taotlemist edasi lükkab.

Töövõimetuspension

Töövõimetuspensionile on õigus inimesel alates 16. eluaastast kuni vanaduspensionini, kui ta töövõime kaotus on 40–100 protsenti ning tal on olenevalt vanusest 0–14 aastat Eestis omandatud pensionistaaži.

Töövõimetuspensioni arvutamise aluseks võetakse kas töövõimetule inimesele endale arvutatud vanaduspension või vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral, rakendades neist suuremat.

Töövõimetuspensioniks on töövõime kaotusele vastav protsent pensioni arvutamise aluseks võetud suurusest. Kui see oleks väiksem kui rahvapension, makstakse töövõimetuspensioni rahvapensioni määras.

Toitjakaotuspension

Toitjakaotuspensionile on õigus toitja surma korral tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel (lapsele, vanemale või lesele määratakse pension sõltumata sellest, kas nad olid toitja ülalpidamisel või mitte).

Pereliikmetele määratakse ühine toitjakaotuspension, mille arvutamise aluseks võetakse kas toitjale arvutatud vanaduspension või vanaduspension 30-aastase pensioniõigusliku staaži korral ning rakendatakse suuremat neist.

Toitjakaotuspensioni suurus määratakse sõltuvalt ülalpeetavate perekonnaliikmete arvust: ühele perekonnaliikmele 40%, kahele 70% ning kolmele või enamale 100% pensioni arvutamise aluseks võetud suurusest.

Rahvapension

Rahvapension määratakse vähemalt 63-aastastele inimestele, kellel puudub vanaduspensioni saamiseks nõutav pensionistaaž ja kes on elanud Eestis vähemalt viis aastat vahetult enne pensioni taotlemist.

Inimesele, kelle töövõime kaotuse protsent on 40–100, kuid kellel puudub töövõimetuspensioni määramiseks vajalik tööstaaž, makstakse rahvapensioni töövõime kaotuse protsendi ulatuses, kui ta on elanud Eestis vähemalt ühe aasta enne pensioni taotlemist.

Ka määratakse Eestis vähemalt ühe aasta enne surma elanud toitja kaotuse korral vastav protsent rahvapensionist tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetele, Alates 1. aprillist 2008 on rahvapensioni määr 1913 krooni ja 14 senti.

Print Friendly, PDF & Email