Nihkes ja väljaveninud lapsepõlv (7)

Nihkes ja väljaveninud lapsepõlv

 

Umbes kuu aega tagasi nägin televiisorist briti dokumentaal-filmi, kus lastega räägiti inimese välimusest. Tüdrukud arvasid, et nad on liiga paksud, tahtsid olla piitspeenikesed ja uskusid, et paksudel on vähem sõpru.

Üks, kes oli enda arvates tüse, oli tahtmist täis end muuta, kuigi oli vaid 7-aastane. Eelmisel nädalavahetusel jäljendas üks 5. klassi poiss lauluvõistlusel liigutusi, mida teevad 30-aastased USA poptähed; tänaval jalutavad vastu 10-aastased tüdrukud, kelle riietus ja meik näevad välja nagu 20-aastastel. See kõik paneb mõtlema, et kas lapsed kasvavad tänapäeval kiiremini suureks.

Tegemist pole suureks kasvamisega, vaid täiskasvanute jäljendamisega

Eriti on seda märgata väikeste tüdrukute puhul. Loomulikult on armas, kui lapsed käivad ilusasti riides, ent kui selle juurde kuulub ülimalt mukitud nägu, geelküüned, solaariumipruun nahk ning kallid firmariided, on asi paigast ära.

Lisaks välimusele muutuvad lapsed täiskasvanuks ka vaimses mõttes. Usun, et iga lapsevanem on uhke, kui laps vara lugema õpib ja lasteaias oma tarkade mõtetega kasvataja heakskiidu pälvib. Iseenesest pole siin midagi ebaloomulikku, ka mina tahan tarku lapsi.

Ent lapse suunamine ei tohiks muutuda surveks. Mäletan hästi kunagisi klassiõdesid, kelle vanemad ei leppinud vähemaga kui ainult viied tunnistusel. Näiteid võib tuua ka USA-st, kus emad, unistades oma lapse superstaarikarjäärist, tekitavad lastele söömishäireid. Lapsi utsitatakse kõikvõimalikele võistlustele, kogu lapsepõlv piirdub töötamisega tuleviku nimel.
Meedia mõjust väikestele lastele on palju räägitud.

Äraleierdatud teema on interneti ja televisiooni negatiivne mõju. Ka Barbie-nukkude oma. Kahjuks on sellest vaja aga taas rääkida, kuna olukord ei paista paranevat. Nukkudest kui iidolitest on jõutud tegelikkuseni. Leheküljel telegraph.co.uk kirjutatakse rinnahoidjast, millel olid suurendavad padjad, ese oli mõeldud 7-aastastele tüdrukutele!

Mõni nädal tagasi käis meediast läbi uudis saksa lastest, kes tahtsid Aafrikasse põgeneda, et seal abielluda. Taoline uudis mõjub algul naljaka ja armsana, ent tegelikult on ehtne näide, kuidas lapsed telesarjadest nähtud malle üle võtavad.

Vaatamata kõigile uutele võimalustele, olen siiski õnnelik, et ei ole üles kasvanud Cartoon Networkiga, vaid ETV lastesaadetega. Samuti rõõmustan, et arvutimängude asemel sain oma päevase adrenaliinikoguse Astrid Lindgreni raamatutest ja õues mängimisest.

Noorte liiga suur arvuti- ja televiisorilembus on probleem, mis ise ei kao: lapsed sukelduvad üha enam kübermaailma ja nende reaalne maailma jääb kesisemaks.

Internet on avanud kõigi jaoks täiesti uue maailma

See on täis huvitavaid mänge, filme jne. Nagu üks suur käsi, mis hõbekandikul kõik ette kannab, iseavastamisrõõm piirdub vaid uue netilehekülje avamise ning googeldamisega, mitte uue kogemusega.

Arvuti arendab küll palju meie tehnilist mõtlemist ning annab üha noorematele inimestele tohutud võimalused, ent sealjuures kannatab loomingulisus. Tore on vaadata 6-aastast last, kes valdab professionaali tasemel Excel’it ning kellel on oma veebilehekülg, ent kui ta ei suuda puud joonistada, on midagi valesti.

Vananedes muutuvad inimesed küpsemaks, aga mängud ei kao. Täiskasvanud mehed põrutavad ATV-dega ringi nagu poisikesed, tulistavad arvutiekraanil sõdureid ja mängivad pokkerit. Kui varem oli täiskasvanuks saamise piiriks tööleminek või lapsesaamine, siis tänapäeval on see üleminek muutunud hägusemaks.

19. sajandil olnuks mõeldamatu, et mõni vabrikutööline oleks oma töökohas mängule mõelnud. Ka praegugi vaadataks imelikult, kui mõne suurettevõtte direktor esmaspäeva hommikul oma lauasahtlist mänguauto välja võtaks ja põrisevat häält tegema hakkaks.

21. sajandi tehnikaareng, üleminek infoühiskonda ja üleüldised muutused lasevad meil aga tegeleda lapsikute mängudega kaua. Seega pole direktoril mingisugune probleem oma arvutis kaarte taguda, rallit sõita või spioonina pahasid tulistada. Alles täna mängis loengus minu kõrval istunud tudeng kaardimängu, teine sõitis oma arvutimängus rallit selle asemel, et kuulata.

Ka kodused mängud muutuvad. 20-aastasena oleks piinlik nukkudega mängida või mänguautosid sõidutada. Seevastu on üsna tavaline, et mõni noor naine õhtul arvuti taga Youtube’is naljavideoid vaatab või loob peret Sims’i arvutimängus. Hiljuti pidasid 19–20-aastased noormehed maha ühe korraliku küberpeo, kus igaüks oma arvuti taga koos teistega arvutimänge mängis. Seega ei ole täiskasvanute mängud tänapäeval enam häbiasi, vaid elu loomulik osa.

Lapsepõlv on nihkes

Lapsed ei saa mitte varem suureks, vaid lapsepõlv kestab kauem ning lõpeb hiljem. Kas see on siis halb? Ühiskonna arenedes on loomulik, et inimesed sellega kaasa lähevad. Aga teatud piirini. Ei ole normaalne, kui lapsevanem seob oma võsukese kingapaelu mitte seetõttu, et too seda ei oska, vaid lihtsalt preili geelküüned muudavad tegevuse keeruliseks.

Samuti ei ole õige, kui 30-aastased mehed mängivad vanemate juures arvutimänge, selle asemel et iseoma elu alustada. Lapsele lasteaeda järele minemise asemel vaatab isa õhtu läbi televiisorist “Top Geari” (ülipopulaarne saade autodest).

Väikene lapsikus kord päevas on vajalik ja hoiab tööinimese stressi langemast, aga sellega ei tohi liiale minna. Ühiskond ei ole teletupsumaailm, kus kõik probleemid kallistamise ja naermisega lahendatakse, ega ka koht, kus nuttes minema joostakse, kui konflikt tekib. See on paik, mis vajab mõistlikke täiskasvanuid.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Alles sain 20 ja juba kirun, kui hukas noorus on, endal kõik kogemused lastekasvatamisest olemata. Jah, mul puuduvad nii teoreetilised kui ka praktilised teadmised sellest, mis lastele või täiskasvanutele parim on. Ma kirjutan sellest, mis mulle kui tavainimesele silma hakkab ning “väikeseid vanainimesi” ning “suure kõhu ja Hummeritega itsitavaid poisikesi” nähes tundub mulle, et midagi on kõvasti nihu.

Lapsepõlv on elu loomulik osa, kui see aga kogemata jääb, realiseerub see sageli vanemas eas. Seega tuleks lasta oma võsukestel võimalikult kaua lapsed olla, et neil jätkuks nii tahet kui ka võimalust käituda täiskasvanuna, kui selleks vajalik aeg käes on.

Print Friendly, PDF & Email