Linnupojad lahkuvad pesast (6)

Linnupojad lahkuvad pesast

 

Kui linnavalitsus otsustas sel nädalal ära kaotada Kuressaare põhikooli, tekitas see palju trotsi ja tõrksust, et mitte öelda segadust paljudes saarlastes, kes süüdistasid linnavalitsust lühinägelikkuses.

“Kuhu ma nüüd pean minema?” ahastas pisaraid poetades üks põhikooli aia taga tühja kohta uudistav õpilane, sirutades aia tagant tühjuse poole koduste tööde vihikut. Nii kange oli tal tahtmine head hinnet saada, kuid seal, kus enne asus koolimaja, oli nüüd tühi koht.

Õpilasi ning hämmingus lapsevanemaid oli hommikutundidel endise kooli kohale kogunenud rohkemgi. “Kus kohas see Kuressaare gümnaasium veel on, mis meie kooli alla neelas?” päris üks hüsteeritsev lapsevanem, jätkates mammutkooli süüdistamisega.

“Minu vanaema käis koolis läbi metsa, viis kilomeetrit iga ilmaga ning tagasi tuldi paremal juhul alles reede õhtuks, põgenedes verejanuliste huntide ja põtrade eest! Ma mõtlesin, et need ajad on möödas, aga näe, mammutid hulguvad linnas ringi!”

Esialgu süüdistasid lapsed ja lapsevanemad iseendid lühinägelikkuses, sest ei näinud olematut koolimaja. Siis aga leiti, et lühinägelik on linnavalitsus, kes keset linna tühja koha tekitas – kui nende nägemine korras oleks, siis ei oleks linna nii suurt tühja kohta vaja.

“Palun avalikustage ekspertide nimed,” skandeerisid vapramad lapsevanemad tühja koha juures. “Kuidas on võimalik ühe kooli kaotamine ära otsustada kahe tunniga? Kui näiteks Kuressaare prügimajanduse üle arutatakse aasta otsa,” lisasid teised.

Koolinduse ja haridusvalla asjatundja, inimhingede projektijuht ning verejanuliste kodujäneste sabakarvade kollektsionäär professor Kosmos märkis, et just sinna ongi koer maetud. “Kuhu?” küsisid lapsevanemad. “Sinna,” näitas professor tühja koha peale. Professor avalikustas, et just selle jaoks oligi vaja põhikoolist lahti saada, et rajada linna uus prügila.

“See on loogiline,” teatas professor sõrme püsti ajades, kuid keegi ei kuulanud teda. Lapsevanemad nutsid ja embasid innukalt oma poegi-tütreid. “Siin ei ole midagi kurvastada,” lohutas Kosmos. “Lapsed peavad võtma kokku julguse ning tegema ükskord selle sammu oma kodutänavalt kaugemale, ema kaitsva tiiva alt suurde ilma ning tõepoolest minema suurde linna, suurde kooli oma õnne otsima.”

“Aga kuidas siis ometi,” pärisid õrnahingelisemad emad, nutuvõrud suu ümber, ning kallistasid oma võsukesi tugevasti – mine tea, võib-olla on see viimane kord, siis neelab suur linn mürsikud endasse ning kes neid, vanemaid, siis vanas eas ülal pidama hakkab… Hakka siin veel vastu eluõdakut uusi lapsi tegema – kust see aeg võetakse, kui televiisorist õhtul nii head saated tulevad?

“Ärge kartke, ma näitan teile valgust sel hämaral teel,” lubas professor ning haaras ühel väikesel poisil käest, rebides ta ema embusest. “Lähme, KG on seal.”

Professor ja väike poiss hakkasid juba hommikuhämarusse kaduma, kui ka teised lapsed neile järgnema hakkasid. Ei tahtnud ju keegi hämaratel tänavatel eksida ning nii varakult saatuse hooleks jääda.

Tulevase prügila kõrval nutsid emad aga veel tunde ahastavalt, nii et linna heakorra eest vastutav ametnik pidi neil lõpuks paluma lahkuda – ta ei jaksanud enam külmunud pisaratest põhjustatud jääkihti Garnisoni tänaval graanulitega üle kühveldada.

Emad läksid nuttes ning spetsialist kõndis nende sabas, külvates graanuleid ette ja taha. Oli hämar talvine hommik, linnupojad olid lahkunud pesadest. Kõik peale hakkide. Need pasandasid rõõmsalt Torni tänaval edasi.

Print Friendly, PDF & Email