Ly Pulk kindlustab eesti filmi tagalat

Saarlanna Ly Pulga nimi on erinevate eesti filmide lõputiitrites kirjas olnud juba üle viimase kolme aastakümne. Kuid kuidas sai Sõrve tüdrukust filmiinimene, keda tänavusel kultuurkapitali aastapreemiate jagamisel tunnustati audiovisuaalse kunsti sihtkapitali missioonipreemiaga?

Kohtume Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakoolis (BFM), kus Ly töötab juba viiendat aastat eestikeelse filmiosakonna akadeemilise assistendina, mis maakeeli tähendab, et ta on õppesuuna juhi Jüri Sillarti parem käsi.

Järgmise semestri planeerimine, tunni- ja eksamiplaanide tegemine, õppejõududega lepingute sõlmimine, eelarvete koostamine, üliõpilaste konsulteerimine, loetleb ta ladusalt oma ülesandeid ja lisab naerusui, et tegelikult tuleb teha kõike, mida jooksvalt vaja. Ja mitte ainult.

Näiteks püüab ta eriti abiks olla esmakursuslastele, kes Tallinna õppima asununa siinse eluga ehk nii kergesti ei kohane. “Mina püüan aidata, et nad ülikooli keerulises õppekorraldussüsteemis orienteeruksid, et vähemalt õppeprotsess sujuvalt laabuks,” räägib Ly ja muigab, et vahel tuleb tal noortele loomeinimestele ka suhtekorraldaja olla…

“Mul on päris kahju sellest, et noored tulevad siia nii vara, teadmata veel isegi täpselt, mida nad teha tahavad,” ütleb Ly. Tõesti – keskkooli lõpetanuna on ju päris keeruline teada, kas inimene tahab saada operaatoriks, režissööriks, monteerijaks, helioperaatoriks või hoopis produtsendiks. “Väljastpoolt paistab, et ohhoo, film on nii põnev ja huvitav, tegelikkuses tähendab see aga tohutut tööd, laia silmaringi, suurt lugemust ja mida kõike veel… Kindlasti täielikku pühendumist!”

Eesti filmi tulevik ja minevik

Ly peab kõigist oma osakonna üliõpilastest väga lugu ja hoiab neile nende õpingutes pöialt. Suurt muret ja tuska teeb see, et õppemaksud on äärmiselt kõrged ja tudengid on sunnitud kooliaja arvelt töötama.

Lugupidamisest räägib kõige kõnekamalt ehk fakt, et ehkki see pole Ly otsene töökohustus, püüab ta alati läbi vaadata kõik tudengite loomingulised tööd, mis esitatakse iga semestri lõpus.

Muidugi on selles vaatamises sees ka paras kraad professionaalset uudishimu, sest tema sõnul on huvitav jälgida iga noore individuaalset arengut, ja teine kraad praktilist vajadust, sest tudengite filmid käivad tihti festivalidel ning nii oskab ka Ly festivalifilmide valimise juures ühe või teise töö kohta oma soovitava sõna öelda.

Et filmikriitik Lauri Kärk kirjutab praegu raamatut eesti filmi ajaloost, aitab Ly kokku koguda kodumaised filmid arhiividest, kogudest ja ka filmide autoritelt kooli videoteegi ja ajalooraamatu jaoks. “See ei ole minu otsene töö, aga mulle meeldib seda teha, sest hea eesti film peab olema filmitudengile kättesaadav,” ütleb ta vaid.

Ly peab oma praegust ametit toredaks. Arvuti taga istumist, kirjavahetust ja puhttehnilist tööd on tema sõnul ehk liiga palju, aga suhtlemine tudengite ning õppejõududega, kellest paljudega filmigruppides koos töötatud, ning noorte filmikatsetuste vaatamine korvab kõik. “Ja mul on väga armsad kolleegid!” leiab ta.

Saaremaa on hinges

Kui Sõrve tüdruk Ly Pulk aastaid tagasi Saaremaalt Tallinna ülikooli läks, ei osanud ta aimatagi, et mõne aja pärast tuleb tal valida kahe elu armsama asja – Saaremaa ja filmikunsti – vahel.

Pärast praeguse Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist asus ta nüüdsesse Tallinna ülikooli kultuurharidust õppima. Ehkki ta sattus juba kooliajal paariks kuuks Eesti Telefilmi tööle ja talle seal väga meeldis, kujunesid asjalood ikkagi nii, et pärast kooli lõppu sai ta suunamise tollase Kingissepa kultuurimaja metoodiku ametikohale.

Näitejuhtimise lisaeriala lõpetanuna tegi ta oma diplomitöögi Saaremaa Rahvateatris. Aasta oli 1972, lavastus “Duell” ja peaosades Tiiu Kivi (Matsalu) ja Hiljar Koppel.

“Paras katsumus ja risk oli suurlavastus “Aga koidikud on siin vaiksed”. Nägime kogu trupiga kõvasti vaeva ja tulemusel polnud viga…” meenutab ta ja peab hea sõnaga meeles kõiki, kellega tollal kultuurimajas ja Saaremaa Rahvateatris koostööd tegi, ning tunnistab soojalt, et see aeg on jäänud talle eriliselt hinge.

Saaremaa on tema elus siiani väga tähtsal kohal, kõik oma puhkused veedab ta Sõrves väikeses maamajas ning Salmel ema ja vennapere juures.

Valik kahe armastuse vahel

1975. aasta lõpus pandi noor metoodik kultuurimaja direktori kohusetäitjaks. Ly sõnul oleks ta oma endisel kohal rahulikult edasi töötanud, kuid tol hetkel tundus tema jaoks üsna hirmutav olla sellise suure maja juht, eriti majandusliku poole pealt.

Samal ajal sai ta teada, et Eesti Telefilmis hakatakse tegema Raimond Valgrest kõnelevat lavastuslikku dokumentaalfilmi “Igavesti Teie” ning autor Mati Põldrele otsitakse assistenti. Ja kuigi Ly pärast kõrgkooli lõppu väga hea meelega Saaremaale tagasi tuli, oli kooliajal saadud filminakkus sedavõrd tugev, et ta otsustas sellele töökohale kandideerida. Õnnestunult.

Esimene pool aastast kulus filmi ette valmistades koos Põldrega mööda Eestimaad käies, Valgrega seotud inimesi otsides, nendega vesteldes.
Sellest filmist sai alguse koostöö Mati Põldrega, kes kõige muu kõrval julgustas Lyd tegema ka oma filme. Nii valmiski Ly režissööritööna dokumentaalfilm dirigent Peeter Sauli emast Linda Saulist.

“Linda Saul oli väga võimas ja huvitav isiksus, tollal üks paremaid laulupedagooge, kelle arvukate õpilaste hulka kuuluvad Margarita Voites ja Taisto Noor. Temaga kohtuda ja temaga suhelda oli suur elamus… Samuti näha, kuidas ta tudengitega töötab.

Võrdleksin teda Leida Laiusega, väga lähedase kolleegiga, kelle abilisena oli mul õnn töötada Tallinnfilmis 80-ndate keskel “Naerata ometi” ja “Varastatud kohtumist” tehes. Jah, see film Linda Saulist oli mulle väga tähtis ja erutav töö,” pole Ly kiidusõnadega kitsi.

“Minus ei olnud ehk vajalikul määral auahnust või eneseusaldust,” mõtiskleb ta põhjuste üle, miks temast päriselt režissööri ei saanud. “Pealegi juhtus pärast Tallinnfilmi ületulekut, et mind kutsuti järjest uute filmide juurde ja enda omade tegemiseks ei jäänud aegagi.”

Vastutus kogu masinavärgi eest

“Kõrvaltvaatajale võib ju tunduda, et mis see assistendi või teise režissööri koht ära ei ole, ent tegelikkuses tähendavad need ametid väga suurt vastutust,” seletab Ly.

Teine režissöör koostab filmi ette valmistades võttegraafikud kogu võtteperioodiks, hiljem paneb paika detailsed päevaplaanid, organiseerib näitlejate proove ja nende vabastusi teatritest, koordineerib erinevate lülide ettevalmistustööd: kunstnikud, grimeerijad, rekvisiitorid jne, jne.

“Võtteperioodil tuli töötada selle heaks, et kõik need plaanid toimiksid. Üks võttepäev maksab liiga palju raha – midagi ei tohtinud unustada! Nägin filmiunesid veel tükk aega pärast võtete lõppu,” muigab ta. Ja jutustab edasi: “Nüüd on filmigrupid suuremad. Tookord ma ei mäleta, et mul oleks olnud rohkem kui üks assistent. Ka statiste massivõteteks tuli ise otsida.”

Režissöörid on Ly sõnul temalt vahel nõu küsinud ka näitlejate valiku osas ning mõnedele filmidele ongi ta teinud ise ka casting’ut. “Huvitav on vaadata, kuidas näitlejad rolli sobivad, kuidas nende ansambel paika loksub, kuidas tekib inimestevaheline keemia,” räägib ta.

Elu karussellil

Alates Mark Soosaare filmist “Jõulud Vigalas”, mille tegemisest hiljuti 25 aastat mööda sai ning kus Ly tegi kaasa teise režissöörina, algas tema sõnutsi selline karussell, kus uus pakkumine tuli peale kohe pärast eelmise filmi lõpetamist. “Oli isegi juhuseid, et sain valida režissööri, kellega töötan.

Eks töö selliste andekate inimeste kõrval nagu Mark Soosaar, Leida Laius, Peeter Simm, Arvo Iho, Elmo Nüganen, ka Kaljo Kiisk, on ikka väga palju andnud ja kui siia lisada veel kokkupuude eesti näitlejate paremikuga…”

Aastate jooksul on Ly töötanud paljudes Eesti filmifirmades ja nimekiri filmidest, mille juures ta kaasa on teinud, on muljetavaldav. “Arabella”, “Naerata ometi”, “Varastatud kohtumine”, “Karu süda”, “Nimed marmortahvlil”, “Georg” – on vaid mõned neist.

“Karu süda” on Ly sõnul film, mille tegemist ta vist kunagi ei unusta. Võtteid alustati eksootilisel Komimaal, mis rabas eestlasi oma puutumatu põlislooduse ja karmi olustikuga. “Meile kui tegijatele oli see äärmiselt põnev projekt, sest nägime seal meie jaoks nii huvitavaid paiku, käredat talve ja toredaid külalislahkeid vene inimesi. Maal, kus külade vahel pole isegi teid ja liiklus käib mööda jõge, nägime, millist elu elatakse. See ei unune,” ütleb ta.

““Karu südame” lõpuvõtted toimusid Eestis, raha oli otsakorral ja võttegrupp miinimumini viidud. Siis tuli kõigil teha kõike. Mul on meeles, kuidas “Jõulud Vigalas” aegu legendaarne filmidirektor Raimond Felt ütles, et filmigrupis töötades ei tohi kunagi öelda – seda ei saa, ei ole võimalik! Tuleb teha kõik selleks, et oleks võimalik!”

Viimasel kahel aastal pole Ly enam filmitiimides kaasa löönud, ehkki hing seda vahel ihkaks. “Kui ma kuulen, et uus film tuleb ja lugu tundub huvitav, tekib küll jälle tahtmine kaasa minna. Kuid samas ma annan endale aru, et tegelikult on praegune töökoht mulle sobivam, sest minust on siin rohkem kasu,” sõnab ta.

“Noored režissöörid armastavad teha tööd koos sõprade ja mõttekaaslastega ning ehkki olen minagi teinud tööd Arko Oki või Marko Raadi filmigrupis, leian, et nii ongi õige. Sõpruskond suudab enam, tööprotsess on mõnus ja mis peamine – nad mõtlevad ühes suunas!”
Sellele vaatamata hoiab ta end uuslavastuste ja näitlejate juurdekasvuga võimalikult hästi kursis, kas või selleks, et filmitudengitele nõu anda, kui nad küsivad.

Üllatav tunnustus

Ly ennast tüüpiliseks rahulikuks ja külma peaga saarlaseks ei pea. “Ma lähen vahel liigagi keema, külmemat pead oleks mul mõnigi kord tarvis olnud,” muigab ta, ent tunnistab siis, et pärast esimesi emotsioone on ta mingi aja pärast ikka rahulikult maa peale tagasi jõudnud.

Oma filmiteele tagasi vaadates arvab Ly, et ehk pole ta alati olnud ka kõige kiirem otsustaja – samas usub ta, et seda on ehk kompenseerinud põhjalikkus või pühendumine, millega ta oma tööd püüab teha. “Miskipärast on mitmed tegijad mind ikka uuesti ja uuesti gruppi kutsunud, ehkki ma ise seda põhjust väga täpselt ei tea,” naerab ta.

Veel üks hästi hoitud saladus, mida Ly siiani ei aima, on see, et kes esitas ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia kandidaadiks. Igatahes määrati tänavune audiovisuaalse kunsti sihtkapitali missioonipreemia just talle ning ehkki sellest sündmusest on möödas juba mõni nädal, on ta sellise tunnustuse üle hämmeldunud siiani.

“Olen juba mõnda aega filmigrupi elust kõrval, selle tõttu on see eriti üllatav,” imestab ta ja tunnistab: “Tunnen end kui Tuhkatriinu ballil… Samas teeb see tunnustus südame väga soojaks ja annab energiat edaspidiseks. Mitu inimest on mulle öelnud, et oi kui õigesse kohta see preemia läks. Seda on olnud veel eriti meeldiv kuulda.”

Tiiu Talvist

Print Friendly, PDF & Email