Eelolev nädal möödanikus

Kaheksakümmend aastat tagasi, 1929. aasta 31. jaanuaril, saadeti kommunistliku partei juhtkonna korraldusel Nõukogude Liidust välja 1917. aasta enamlaste oktoobripöörde peamine organisaator, Punaarmee asutaja, bolševistliku Venemaa esimene välisasjade ja riigikaitse küsimustega tegelev rahvakomissar (nii kutsuti tookord ministreid; muide, praegu kasutab säärast veidrat terminit “komissar” oma ministrite tituleerimiseks miskipärast Euroopa Liit – toim) Lev Davõdovitš Bronštein.

Ajaloohuvilistele on see mees rohkem tuntud nime all Trotski (sünd 1879).
Umbes kümmekond aastat tagasi juhtusin lugema Cambridge’i ülikooli entsüklopeediat, kus Venemaa 1917. aasta oktoobrisündmused olid kajastatud märksõna “Trotski riigipööre” (coup d’etat) all.

Kuid ei säärane kuulsus ega ka võõrsil elamine päästnud Trotski elu. Pärast lühiajalist peatumist Türgis ja Norras kolis ta Mehhikosse. Ilmselt kartis mees Nõukogude võimude kättemaksu ja püüdis kodumaalt võimalikult kaugele jõuda. Kuid ka ookeani taga tabas Trotskit “suure juhi” Stalini kättemaks: 1940. aasta augustis purustas Moskvast läkitatud palgamõrtsukas jääkirkaga ta kolju.

Vahetult pärast enamlaste riigipööret, täpsemalt aga 1918. aastal, olevat vene lihtrahva seas levinud järgmine teravmeelne ütlus: “Võssotski tee, Brodski suhkur, Trotski Venemaa.” Teevabrikute omanik Võssotski ja suhkruvabrikant Brodski olid siis tuntud nimed. Samavõrra tuntud – kuid sageli ka vihatud – olid ka Trotski ja Lenini nimed. Mis puutub aga Jossif Džugašvili ehk Stalini nimesse, siis see oli laiale avalikkusele veel tundmatu.

Järgmisel päeval pärast Trotski väljasaatmist, 1929. aasta 1. veebruaril, saatis seesama Stalin – tolleks ajaks oli tema nimi juba kõigile tuntud – pika ja äärmiselt didaktilise sisuga kirja dramaturg Vladimir Bill-Belotserkovskile (1884–1970).

Kõnealune kiri on vägagi huvipakkuv ja mõnes mõttes isegi prohvetlik, sest selles on järgmised sõnad: “Ilukirjanduses oleks õigem opereerida sääraste mõistetega nagu “klassivõitlus” või terminitega “nõukogude”, “nõukogudevastane”, “revolutsiooniline”, “kontrrevolutsiooniline” jne.”
Järeldus: bolševistlik kohtuotsus kirjandusele langetati juba 1929. aastal, s.o kaua aega enne seda, kui algas kirjanike massiline hävitamine.

Kuuskümmend aastat tagasi, 1949. aasta 3. veebruaril, algas Budapestis kohtuprotsess, kus süüdistus esitati Ungari katoliku kiriku peale, kardinal József Mindszentyle (1892–1975).

Kommunistlikud võimukandjad arreteerisid kardinal Minds-zenty 1948. aastal. Talle pandi süüks riigireetmist, kuna ta ei nõustunud haridusreformiga, mille kohaselt tuli katoliiklikud koolid kirikust eraldada. 1949. aastal määras kohus kardinalile eluaegse vanglakaristuse.

Kuid 1956. aastal algas Ungaris rahvaülestõus, mille käigus Mindszenty vabastati ja asus oma endisele ametikohale. Kui aga sama aasta novembris tungisid Budapesti Nõukogude tankid, varjus kardinal USA saatkonda, kus tal tuli elada ühtekokku 15 aastat ja seda vaatamata Vatikani korduvatele palvetele lubada kardinalil Ungarist emigreeruda.

Kõigi nende aastate vältel oli kardinal Mindszenty saatus maailma avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all. Alles 1971. aastal, kui külma sõja pikas ajaloos saabus lühike pingelõdvendus ehk Détente, lubati tal (pärast USA tookordse presidendi Richard Nixoni isiklikku palvet) Budapestist lahkuda.

Alguses sõitis kardinal Rooma, kuid seejärel asus elama Austria pealinna Viini. Kriitikameelt ei kaotanud ta kuni elu lõpuni – on teada, et 1970. aastate alguses kritiseeris Minds-zenty teravalt Rooma paavsti, kes katoliikliku dogma järgi on ilmeksimatu, Vatikani katsete eest parandada suhteid kommunistliku Ungari valitseja János Kádáriga (võimul 1956–1988).

Print Friendly, PDF & Email