Tagasi üheksakümnendatesse (4)

Tagasi üheksakümnendatesse

 

Vaadates tänast olukorda majanduses, võiks vist nii väita küll. Töökohad kaovad, tarbimine ja vajadus importkaupade järele väheneb. Kui vaadata majandusülevaateid, siis positiivne uudis on vähemalt väliskaubanduse puudujäägi vähenemine. Tõele au andes oli see aastaid ebanormaalselt suur. Tarbisime liiga palju, elasime paremini, kui sissetulekud tegelikult võimaldasid.

Heaolusse laenu abil

Ka üheksakümnendate keskel oli suur tööpuudus, kuna toimus põllumajandusreform ja lühikese aja jooksul jäi kõigis valdades tööta sadu inimesi. Minul õnnestus ka töötu olla (hiljem küll FIE) aastatel 1993–1995. Hea meel oli siis selle üle, et isa ja ema jäid just pensionile, väga raske oli aga neil inimestel, kes olid pensionieelikud. Lihtsamaks muutis toona olukorra laenude ja liisingute puudumine, mille olemasolu ongi täna kõige suurem probleem.

Laenu tuleb vajadusel võtta, kuid seda tehes peaksid olema ka riskid maandatud. Eks kindlasti tuli inimestel peapööritus sellest, et esmakordselt Eesti riigi ajaloos sai võtta nii lihtsalt laenu ja tunda ennast inimesena, kellele lääne heaoluühiskonna uks on juba avatud ja pruugib vaid soovida sellest sisse astuda. Kasumi- ja turujagamise õhina tõttu sattusid liigsesse hoogu ka pangad ja laenu võis saada praktiliselt igaüks, kellel soov tekkis.

Liigne majandusvabadus

Riigi kõige suurem viga nende aastate kestel oli liigne vaba turumajanduse kummardamine ja riigi reguleeriva rolli eiramine. Headel aastatel teenis üks osa ühiskonnast tänu riigi reguleeriva rolli puudumisele liigagi hästi. Täna on aga selge, et maksta tuleb selle eest meil kõigil.

Et majandustõus eelnenud aastatel nii kiire oli, oli tingitud ikkagi maailmamajanduse üldisest seisust, mitte Reformierakonna targast juhtimisest. Kui Reformierakond ei oleks kõik need aastad tunnistanud kiire majanduskasvu põhjustena ainult enda tehtud tarku otsuseid, siis ei saaks täna keegi neid ka languses süüdistada.

Süüdlaste otsimine edasi ei vii

Nüüd on vaja riigi tasemel teha väga palju ebapopulaarseid otsuseid ja loobuda paljudest populistlikest valimislubadustest. Ebapopulaarsed otsused tähendavad aga enamasti külmutamist, kärpimist, vähendamist jne.

Kogu selle olukorra taustal tundub väga naljakas kemplemine riigikogu palkade külmutamise üle – kas see on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Külmutamisel täna enam nagu mõtet ei olegi, sest keskmise palga langedes oleksid riigikogu liikmed jällegi võitjad, kuna nende palku langetada ei saa.

Tuleks astuda otsustav samm nagu tegid Leedu seim ja valitsus, kes vähendasid oma palka 15 protsenti. Kuigi see riigieelarvet puudujäägist kindlasti ei päästa, oleks see ometi ka Eesti puhul väga riigimehelik ja annaks eeskuju kõigile ülejäänutele.

Haldusreform kaugeneb…

Raskel ajal on vaja ühte hoida ja näidata solidaarsust, siis saab ka rahvas aru ebapopulaarsete otsuste tegemise vajadusest.

Ma arvan, et tänu raskele olukorrale majanduses lükkub paratamatult edasi ka haldusterritoriaalne reform, mida olen pikka aega propageerinud. Iga reformi läbiviimine nõuab esmalt raha ja kuna seda täna riigieelarves napib, siis eeldatavalt vähenevad ka omavalitsustele eraldatavad rahalised vahendid.

Igale langusele järgneb varem või hiljem tõus. Kui kiiresti ja valutult see toimub, sõltub olukorra võimalikult ausast hindamisest ja valitsuse tegutsemise otsustavusest. See eeldab aga praegu valitsuses olevatelt parteidelt konsensust ja riigimehelikkust.

Mart Mäeker
Leisi vallavolikogu esimees

Print Friendly, PDF & Email