Kuues kiri: ikkagi, kes on hukas? (6)

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tead,
teinekord mõtlen ma väljas käies, et tahaks olla viis korda suurem ja tugevam. Sest siis ma julgeks minna ja öelda mõnele lõugavale tüübile: kuule, katsu nüüd olla! Sa tekitad teistes piinlikkust!

Palju kasutatakse väljendit “noorus on hukas”, sildistades sellega taunimisväärset suhtumist, käitumist, kõnepruuki. Kui vana see “noor” on, kelle kohta ütelus peaks käima? 10? 15? 25?

Mina ja mu sõbrad mängisime algkoolis ikka nukkudega ega osanud jõuluks tahta mobiiltelefoni. Põhikoolis hakkasid poisid-tüdrukud teineteist märkama, aga polnud veel kindlaid paare või seksijutte. Muidugi jõudis kätte aeg, kui tubakased poisid tulid tundi ja said õpetajalt tõreleda.

Kui koolipidudel käidi WC-s salaja joomas. Praegu tundub tõesti, et rütm on sama, aga kiirused teised. “Nooreks täiskasvanuks” olemise aeg venib mõlemast otsast järjest pikemaks. Järelikult väheneb aeg, mil saab inimlast kuidagi suunata ja kasvatada. Ja nii ta jääbki sisimas veel kauaks tõrksaks varateismeliseks, kes teeb teo ära, aga tegelikult selle eest ei vastuta.

Taolisi minuvanuseid, 20-ndates aastates tegelasi, on ilmselgelt tonnide kaupa. No näiteks – möödunud nädalal läks ühes söögikohas kakluseks nii, et mingi seltskond karjus üle ruumi oma nilbeid nalju ja teisel kambal sai lõpuks mõõt täis. “No kas ei saa rahus süüa, kurat?” – “Mida sa kobised!”

Toolid lendasid, ninad peksti lömmi. Teenindajad pagesid tagaruumi ja turvamees laiutas käsi. “Laseme jalga, enne kui mendid tulevad! Täna ei tahaks küll vahele jääda!” Vaikus sai majja, aga kas vaikuse saamiseks peab suud vaikseks lööma? Need tüübid olid vast törts alla 30 aasta elanud. 
 
Mulle meeldiks mõelda, et vanuses, mil inimesel võiks olla (või ongi) oma pere, suudab ta käituda nii, et laste ees häbi ei oleks. Ja mul on tahtmine seda valjusti öelda, kui keegi räägib tänaval telefoniga – kusjuures sõbraga –, karjudes torusse roppuseid. Kas tõesti kõik peavad kuulama, millisesse pimedasse paika keegi võib käia või sidesõnadena sõnu, mida trükikeeles märgitakse tärnidega?

Ning kui reedel-laupäeval keskööst hiljem väljas liikuda, siis satun kindlasti mõne mehe otsa, kes kergendab põit vastu mõnd aeda või majaseina. Ah, mine siis vähemalt nurga taha, kulla inimene! Taolistele tüüpidele on mul kombeks möödaminnes soovida: “Jõudu tööle!” Mispeale püksilukk kiirelt kinni tõmmatakse ja minekut tehakse.

Ja kuidas Sa suhtud sellesse, kui tänaval kõndiv inimene äkki seisatab ja puhub sõrmede vahelt tühjaks oma nina. Otse kõnniteele. Või siis rögistab ja sülitab jalge ette kollakasvalge süljeläraka. Ma mõtlen alati, et sajad jalad astuvad pärast selle löga sees. Tassivad kingatalla küljes koju kaasa ka pisikud, mis seal juhtuvad olema.

Aga olgem ausad, pole need mühakad kõik “noored” ühti. On pealt 30–40-aastaseid, on vanemaidki, kes vajaks tõsist vestlust teemal “viisaka käitumise alused”. “Mõned on hukas”, mitte noorus üldistatud kujul. Või mis Sina arvad?
Torinavaba päeva Sulle! Ja kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email