Kaduda või kolletuda? See on küsimus… (14)

Kaduda või kolletuda? See on küsimus…

 

Viimasel ajal on Oma Saare lehekülgedel arutletud ajakirjanduseetika ja kolletumise teemadel. Hendrik Kuusk ja Viktoria Lummo on oma lugudes ka Oma Saare poole heitnud konstruktiivseid kriitikanooli, üks otsekoheselt ja säravalt, teine läbi “lillede” ja tasakaalukamalt.

Küsimus siis järgmine – miks ajakirjandusväljaanded üht- või teistviisi uudiseid loovad ja millistel eetilistel piiridel balansseeritakse? Viktoria muretses eelkõige ajakirjanduse kolletumise ja kasumi kummardamise pärast.

Pealkiri tõmbab

Arvan, et kolletumine algas internetiseerumisega. Ja masendav on see, et pealkirjadele klikkamise rohkus on toimetuste jaoks üha olulisem. Samuti see, mida rohkem kommentaare, seda parem.

Ja seepärast on pealkirjade treimisest saanud omaette maailm ja “tööstusharu”. Ise lugusid kirjutades ja viimasel ajal OS-i kommentaariruumides tagasisidet jälgides on üht-teist silma hakanud. Vahel on tunne, et väljaandega veebis toimuv on muutunud olulisemaks kui paberlehe elu-olu.

Veebistatistika ei kajasta lugemisreaalsust. Veebi külastab pidevalt vaid tegelikest lugejatest rõhuv vähemus. Klikkide arv ei kajasta seda, kui palju inimesi tegelikult klikkas (mõned klikkavad tagasiside ootuses pealkirjal mitu korda päevas).

Samuti annaksid mõõtmistulemused, kui palju aega artikli leheküljel viibiti, mõneti teistsuguse pildi kui praegu ülehinnatud klikistatistika. Mida kauem on loo juures viibitud, seda tõenäolisem on, et lugu ka lõpuni loeti. Loo headust näitab pigem see, kui palju inimesi paberlehest uudist lugedes pöördub pärast veebiväljaande poole, et sealt tagasiside saada või oma arvamus kirjutada. Kui palju selliseid inimesi on, ei saa kunagi teada.

Klikkamine ei näita tegelikkust

Samamoodi ületähtsustatakse kommentaaride osa veebis – kommenteerijad moodustavad lugejate üldmassist kaduvväikese osa, aga kujutatakse ette, et see on “rahva hääl”.

Viimasel paaril aastal on veebis hakatud pealkirjade juurde ka klikkamist õhutavaid pilte panema (Postimees, EE), teadagi, mis suunisega. Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, aga nüüd on pildist saanud uudisele meelitamise vahend, sisu toetamise funktsioon on taandunud.

Olen märganud, et ka OS on klikkamise ja kommenteerimise osa mingil määral ületähtsustama hakanud (mida muud reklaamikülgede ostjatele peale tiraaži näidata ongi?). Aasta lõpus avaldati isegi enimklikitud lugude nimekiri, mille esikümnes troonisid sellised pealkirjad, mis kutsuvad klikkama.

See edetabel ei kajasta sisu poolest paremaid artikleid. Pigem tahaks teada, mis lugusid toimetus ise hindab, milline oli toimetuse enda (või sõltumatu lugeja või eksperdi) hinnangul parim artikkel või lugu. Aga kas mäletatakse enam?

Klikkamiste arv segab objektiivset otsustamist. OS-l võiks olla oma Pulitzeri auhind, mida antaks välja aasta lõpus, klikistatistika ei ole kõige õigem asi ilmale näitamiseks…

Mina annaksin preemia pigem loole või uudise kajastusele, mis on saare elu ka oluliselt mõjutanud paremuse või teise suuna poole, mitte paduklikkajate statistika põhjal. Klikkamiste arve kummardades tähtsustatakse pigem harimatu ja emotsionaalse lugeja eeliseid, keda on kahjuks enamus.

Kuigi OS-s asi veel hull ei ole, on mõnel juhul klikkamiste osatähtsuse ülistamine juba piiri lähedal. Veebilugejaid kaldutakse eelistama paberlehe lugejatele.

Esiküljel positiivne uudis

Kas tagasisidet paberlehe lugejatelt on raske mõõta? Huvitav, kuidas siis ajalehed toimisid enne veebi tulekut? Kuidas ajakirjanikud end siis motiveerisid? Vanemad ajakirjanikud, tuletage meelde ja rääkige noorematelegi. Tean, et teil on, mida meenutada. Tean, et kui kirjutatakse rahale, omakasule ja reitingutele mõtlemata, siis ollakse kirjutades tõeliselt vabad.

Samas tuleb OS-i kasuks öelda, et esikülgedel on enamik lugusid positiivsed ja paljud positiivsed lood on saanud ka rohket tagasisidet. Kommentaare jälgides võib tõdeda, et meie kommenteerijad on üldjuhul siiski haritud lugejad, räiget sopaloopimist ja emotsioonide väljaelamist on vähe, enim vaid noortega seotud lugudes.

Olla või mitte olla

Enne OS-i veebilehe uuendamist oli mõne pealkirja juures ka sisu esimene lõik või sissejuhatus, mis andis aimu artikli sisust, nüüd on see esilehelt kadunud, vaid arhiivis uudiseid lapates on pealkirjade juures ka sisualgused.

Miks kadusid sisukokkuvõtted veebilehe esiküljelt? Ikka pealkirjadele klikkamise huvides… Mis omakorda soodustab kolletumist. Paberlehe lugeja on endine, kolletumistõveta, tema esmapilk haarab palju rohkem kui ainult pealkiri. Mõelgem sellele.

Kui kogu internet kokku kukub, on loota, et väljaannetes hakatakse sisule pöörama suuremat tähelepanu kui pealkirjadele-piltidele. Majanduskriis annab kahjuks sopauudistele ainult hoogu juurde, kahjumiga võitlevad väljaanded lõpuks murduvad – kas kaduda või kolletuda, see on küsimus…

Print Friendly, PDF & Email