Saarlastel verest kahju ei ole

Saarlastel verest kahju ei ole

 

“Rekordite rekordite rekord,” imestas teisipäeva õhtul Kuressaare kultuurikeskuses verekeskuse arst, suutmata uskuda, mis just toimunud oli. Toimus see, et teisipäeval ja kolmapäeval tulid Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskuse arstid ja õed järjekordsele doonoriüritusele Kuressaarde, kust loodeti kahe päevaga heal juhul 200 inimese verd kottidesse koguda ning kaasa võtta. Suur oli aga nende üllatus, kui juba esimese päeva jooksul koguti 173 doosi ning oldi sunnitud uksed tund aega varem sulgema ja inimesed tagasi saatma. Ka järgmisel päeval tungles rahvas verd andma ning varuga kaasa võetud kõik 280 verekotti olid juba tund enne ettenähtud aega täis.
“Õed töötasid taluvuse piiril,” pillab üks naine teenindavast personalist.

“Noormehed, väga vabandan, ärge pahandage, aga ootame teid märtsikuus uuesti,” teatab medõde juba südapäeval kahele Kuressaare ametikooli õpilasele kultuurikeskuse saali uksel. “Kui märtsis tulete, öelge, et jäite ukse taha ja me võtame teid kohe eelisjärjekorras vastu.”

“Ei ole hullu,” vastavad poisid rahulikult ja pöörduvad minekule. Mõlema nimi on Taavi ja varem Taavid seekord tulla ei saanud, sest olid koolis.
“See on iseenesest ju hea, et üritus nii hästi läks,” arvab üks Taavi, kel oli plaanis esmakordselt verd loovutada. “Veidi kahju on, et täna ei saanud, aga mis seal ikka, märtsis uuesti, nagu öeldud.”

Teine Taavi on ka varem verd andnud ning tuli seekord kohale koju saadetud kutse peale. “See pidi organismi puhastama ka,” nimetab noormees põhjuse verd anda. “See variant on ka, et kui endal mõni tuttav kunagi abi vajab, siis võib südamele kripeldama jääda, et äkki jäi just see tilk puudu.” Siiani poistel selliseid tuttavaid õnneks olnud ei ole.

Üllatavad saarlased

Kes aga varem kohale jõudnud, saab üllatuse osaliseks – sellist tungi pole doonoriüritustel enne olnud. Nii mõnigi veedab kultuurikeskuses järjekorras oodates tavapärase poole tunni asemel seekord üle kahe tunni.

“Ma ei tea, kuidas saarlased niimoodi üllatavad meid. See on müstika. Mitte midagi ei ole teha – mitte ainult verekotid ei ole otsas, vaid kõik materjalid. Suuremat koormat ei ole enam lihtsalt võimalik kaasa võtta,” imestab verekeskuse arst Sirly Tikas. “Ma ei julge enam reklaami teha!”

Tikas tunnistab, et on ikka piinlik küll, aga mis sa ikka teha saad, kui ei oska arvestada, et gümnaasiumiõpilased klasside kaupa sisse marsivad. Tavaliselt seda ju ei juhtu ning varustust võetakse kaasa eelmiste kordade statistika põhjal.

Kolmapäeval kohale tulnud inimeste seas on selliseid, kes ajalehest juba lugenud, et rahvast käib palju, ja viskavad nalja, et ärge muretsege, kui verekotid otsa saavad, võtavad kodust oma anuma kaasa.
Hinnanguliselt peab ukselt täis veresoontega tagasi pöörduma viiskümmend inimest. Meedikutel on väga kahju ja nad paluvad vabandust. 

170 korda verd anda

Doonorite statistika on Eestis puudulik. Elektrooniliselt on arvet peetud umbes selle sajandi jagu aastaid. Muidu on inimestel doonorikaardid ning mõned on isegi pahased, et nende nimele kirjutatakse vähem vereandmise kordi kui neil enda arvates peaks olema.

Kindel on, et staažikaid doonoreid on palju. Sirly Tikas on viie aasta verekogumistöö jooksul näinud inimest, kes on verd andnud 170 korda. Ta on oma kehast välja pumbanud 76,5 liitrit verd. See on sama palju, kui saarlased teisipäeval kokku andsid.

Veterandoonorid tulevad verd andma ka Kuressaares. Doonor Lea tunnistab, et tema on käinud verd loovutamas 40 aastat. Palju kordi kokku tuleb, naine isegi ei tea. Kõik sai alguse sellest, kui koolis oli kohustuslikus korras vaja verd andma minna, ja pärast esimest korda jäigi ta käima. Lea ütleb, et tal on kohe parem olla, kui on verd andnud. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Veri tehakse juppideks

Verekeskusi on Eestis neli – Pärnus, KohtlaJärvel, Tartus ja Tallinnas. Kui Kuressaare haigla verd vajab, siis tellitakse see mandrilt, ehkki inimesed verd siin annavad. Nii et Kuressaares kasutatav veri pendeldab omal moel edasitagasi.

Kunagi oli ka Kuressaares oma verekeskus, kuid selle ülalpidamine oleks tänapäeval väga kallis. Ammustel aegadel tehti vajaduse korral ka vere otseülekandeid. Kui ikka häda käes, siis olid olemas doonorid, kes olid ootel ja tulid kas või öösel haiglasse, et abivajajale verd anda. Tänapäeval ei tohi sellist asja enam teha.

Tuleb välja, et haiglad ei kasuta operatsioonidel verd ka sellisel kujul, nagu seda antakse. Ei ole nii, et sama kotitäis verd, mille doonor on andnud, läheb otse abivajajale. Seega ei hakka tulevikus mõne abivajaja soontes voolama puhas saarlase veri. Doonoritega tegelev õde Sirje Multram naerab, et tal ei oleks selle vastu midagi, kui mõne eestlase veri saarlase omaga seotud saaks.

Tegelikult verd hoopis toodetakse ning doonoriverest saab kuluka protseduuri läbi mitu erinevat verekomponenti: plasma, punalibled, trombotsüüdid. Verd pressitakse ja tsentrifuugitakse ning seejärel veri kihistub.

Trombotsüüte on veres vähem, nii et ühe doosi jaoks pannakse kokku nelja inimese verest eraldatud trombotsüüdid. Selline segu läheb vere hüübimishäiretega patsientidele. Plasmat ja punaliblesid on piisavalt, nii et neid teiste verega kokku ei panda.

Neid komponente kasutatakse sõltuvalt operatsioonist. Täisverd olevat üldse kahjulik üle kanda, sest inimesel on enamasti vaja just mõnd kindlat komponenti, mitte kõiki. Enamik operatsioone tehakse ilma lisavereta. Suuremate traumade puhul aga, näiteks kui on maoverejooksud, võib verd vaja minna lausa kümme liitrit. Kuid ka siis ei panda täisverd korraga, vaid komponentide kaupa.

Seega on doonorite olemasolu möödapääsmatu. Verele ei ole olemas tehislikku aseainet. On olemas plasmaasendajad, kuid punaliblede asendajat ei ole. Maailmas sellega küll tegeletakse, kuid ei ole teada, millal saadakse tulemused.

Vaimne rahuldus

Enamik doonoreid annab verd heast tahtest, soovist abistada ning võibolla mõeldes, et äkki juhtub kunagi endalgi vaja olema. Mõned on aga kuulnud, et vereloovutamine puhastab organismi ning on seetõttu kasulik. Doonoreid on alati vaja ja ei tahaks kedagi vereandmisest loobuma panna, kuid arstide sõnul ei ole see viimane väide siiski tõestatud.

“Vereandmine mõjub väga individuaalselt, kuid ei ole tõestatud, et füüsiliselt on see kasulik, pigem saab inimene vaimset rahulolu,” räägib Tikas. Organismi ei pea vereloovutamisega puhastama, sest organismis on olemas kõik elundid, et ta kogu aeg iseenesest uueneks. Inimene ei ole niimoodi loodud, et peaks uue vere tekitamiseks vana verd välja laskma.

Kuressaares kolmapäeval viimasena verd andnud Antonil on 0veregrupp, mis on eriti hinnatud. “Mul on kunagi endal kellegi teise verd vaja läinud,” annab Anton mõista, et teab väga hästi, kuidas tema veri võib päästa kellegi elu. Seda, et enesetunne pärast vereandmist paremaks läheks, pole mees oma sõnul küll aru saanud.

Aga paljud doonorid kinnitavad, et tunnevad end pärast vereandmist paremini, ja see on tore. Lisaks on regulaarsest vereloovutamisest kasu selles mõttes, et nii on inimene regulaarselt arstide kontrolli all – neile, kellelt verd võetakse, tehakse analüüsid HIV, B ja Chepatiidi viiruste suhtes ning kontrollitakse ka süüfilise osas. Kui midagi on halvasti, võetakse doonoriga ühendust.

Kui verd ei ole

Viimastel kuudel on negatiivsete veregruppide verd vähevõitu olnud. Nullnegatiivset ja ABnegatiivset oli selle nädala alguses Tallinnas vähe. On juhtunud ka, et verekeskusel pole haiglatele verd anda.

Siis helistatakse konkreetsetele doonoritele ning palutakse neil verekeskusse ilmuda. Esmaspäeval kutsutigi Tallinnas niimoodi verd andma ABnegatiivseid. Eriti vajalike veregruppide doonoritele saadetakse ka kiri koju ja kutsutakse neid ikka ja jälle verd loovutama siis, kui verekeskus maakondadesse verd võtma tuleb.

Verd on vaja kogu aeg, sest ühest küljest tarvitatakse seda pidevalt, teisalt ei ole veri midagi sellist, mida terve igaviku säilitada saaks.
Veri oma täielikul kujul ei säili peaaegu üldse, selle peaks juba nädala pärast ära viskama.

Kõige vähem aega säilivad trombotsüüdid ehk hüübimisrakud, mida saab hoida 20–24 plusskraadi juures pidevas loksumises vaid kuni seitse päeva.
Punaliblesid saab säilitada tavalisel külmikutemperatuuril 2–6 plusskraadi kuni 35 päeva. Neid ei pea loksutama.

Kõige kauem säilib plasma. See jahutatakse kohe –60° juures maha ning säilib siis 25–30 miinuskraadi juures sügavkülmutatult isegi kaks aastat.

Sergo Selder, Raul Vinni


Repliik

− Kas võib segada?
− Ei või, ma kardan.
− Mida te kardate?
− Ma ei tea, lihtsalt kardan.
− On see teil esimene kord?
− Ei ole, kuues.
− Aga siis te ju teate, mis teiega tehakse!
− Tean jah, aga ikka kardan.
− Miks te siin siis käite?
− Sest mulle meeldib.


Kõikide verd ei võeta

Vereandmisel on oma kindlad reeglid. Igaühele nõela käsivarde ei torgata. Lisaks sellele, et verd ei võeta inimeselt, kes kaalub alla 50 kg, kõlab lausa kohutava diskrimineerimisena, et geimehi doonoriks ei taheta.

Homoseksuaalsed mehed ei tohi meie reeglite järgi doonoriks käia.
Sajaprotsendiliselt ei saa muidugi kindel olla, et homomeestelt verd üldse ei võeta, sest seksuaalset orientatsiooni küsitakse ankeedis ning inimene võib ju seda ka varjata.

Arstide sõnul on tõestatud, et homoseksuaalide hulgas on iseäranis levinud HIV ja hepatiidid ning seetõttu on nad kuulutatud riskirühma kuuluvaiks.
Vere loovutamise võivad unustada ka inimesed, kes on viimase aasta jooksul viibinud mõnel nakkusohtlikul maal. Näiteks kuskil malaaria piirkonnas. Kas või Indias. Malaaria inkubatsiooniperiood võib tegelikult isegi kaks aastat kesta.

Järgmine tingimus on, et doonor peab olema kindlasti puhanud ja söönud. Kõige parem, kui söögist on möödas tund või kaks. Tühja kõhuga ja vahetult pärast sööki võib verd andes süda pahaks minna.

Peale selle peab doonor enne vereandmist igapidi terve olema. Isegi nohu või kerget köha ei tohi olla. Inimene ei tohiks ka viimase poole aasta jooksul olla käinud operatsioonil või läbi elanud mõnd suuremat sorti traumat. Ka ei soovitata verd anda inimestel, kes kipuvad vereloovutamisel minestama. (Kui inimene esimesel korral minestab, siis pole veel hullu.)

Päris kindlasti võib ära unustada enne vereandmist väikese julgusenapsu võtmise. Napsitada ei tohi ka eelmisel päeval, kui tegemist pole just ühe pokaali veiniga. Kui alkoholi on aga rohkesti tarvitatud või inimesel lõhnad juures, siis ei võeta temalt verd kohe kindlasti.

Teoreetiliselt on olemas võimalus, et patsiendid, kes on niigi nõrgad, saavad verd, mis tekitab neil joobe. Tõenäosus on siiski väga väike, kuid kui alkohol on verre sattunud, siis seda sealt eraldi välja ei aurutata.


Kui palju ja kui tihti verd anda?

Võetava vere kogus sõltub kehakaalust ja pikkusest. Mida rohkem inimesel pikkust ja kaalu on, seda enam on ka verd. Keskmiselt on täiskasvanud mehe kehas 5,5 liitrit verd, väikesel naisterahval umbes 3,5 liitrit. Väikesed naisterahvad ei tohigi verd anda – piiriks on 50kg kehakaal –, kuna võetav kogus 450 ml on nende jaoks liiga suur.

Regulaarsed doonorid annavad tavaliselt verd umbes iga kahe kuu tagant. Kusjuures, kui pärast vereandmist korralikult vedelikku tarvitada, taastub vere vedelikuosa juba ca 48 tunni pärast. Punalibled taastuvad täielikult umbkaudu 2–3 nädala jooksul.

Print Friendly, PDF & Email