Mille Juuli välja mõtleb, selle läbi viib (1)

Mille Juuli välja mõtleb, selle läbi viib

ELUGA RAHUL: Juuli sirvib oma fotoalbumeid ja mõtiskleb: “Ma olen oma eluga üleni rahul. Kui nüüd veel tervist oleks, võiks veel elada ning möllata täitsa palju.”

See kaunis piiga pildil on Juuli Pihl. Praegu 67-aastane särtsakas proua arvab oma fotoalbumeid sirvides, et küllap ta toona veidi üle kahekümne oli.
Juuli Pihla tuntakse maakonnas eelkõige kui edukat nõukaaegset naismehhanisaatorit. Hiljem on Juuli kodukandis olnud üks kangemaid organisaatoreid mitmesuguste ürituste ja kokkutulekute korraldamisel ning juhib juba pikka aega Tiirimetsa kodukultuuriseltsi Küünal.

Kui Juuli sündis, suri ema. Isa jäi seitsme lapsega üksi. Kaks nädalat hiljem panid venelased nende maja põlema.
“Isa oli koolimaja õues ja nägi seda kõike pealt,” jutustab Juuli. “Vene lennuk tuli ja laskis oma leekkuulid otse meie maja kohal alla… Meie kodu aidas elasid sakslased, neid nad siis jahtisid.”

Kasuema laps

Vastsündinud Juuli viidi haiglast otse Kuressaare lastekodusse. Kui isa võttis uue naise, toodi väike Juuli (2,5a) koju tagasi. Isa ja kasuema hakkasid põlenud maja vundamendile uut maja ehitama, seni elati saunas. Koju oli jäänud veel kolm last, Juuli kõige nooorem. Vanemad õedvennad olid juba läinud mandrile tööd otsima. Mõne aja pärast sündis kasuemal veel üks laps, kes aga 9kuuselt suri. Nii jäigi Juuli nö võõrasema lapseks.

“Ma ei ütle oma kasuema kohta mitte üks halb sõna. Külajutu järgi oleks mu oma ema olnud palju parem, aga vaada, ma ei ole oma ema maida
saand. Ma ei tea, mismoodi temaga oleks parem olnd,” arutleb Juuli. Kasuema elas kõrge eani. Juuli oli see, kes tema eest hoolitses ja ta mattis. 
 
Üle põllu kooli

Tiirimetsa kool paistab Juuli koju otse üle põllu. Koolilapsena oskas tüdruk seda eelist kavalasti ära kasutada.
“Ma kuulsin hommikul koju ära, kui koolikell tundi helises. Teadsin, et ega õpetaja siis kohe tundi tule… Panin siit üle põllu jooksu ja jõudsin õpetajaga koos klassiukse taha. Õpetaja marssis ees sisse, mina salaja tema selja tagant ja istusin oma pinki kut õige mees kunagi.”

Teinekord jäänud Juulil suure kiiruga hommikusöök söömata ja koolis läks kõht hirmus tühjaks. Selleks puhuks olnud plikal oma plaan välja mõeldud – andis õpetajale teada, et tal jäänud raamat või vihik koju. Loomulikult käskinud õpetaja kohe sellele järele silgata. Kähku koju ja kiiresti midagi kõhtu! Sihukesi väikesi trikke tulnud koolipõlves üsna sageli ette. Kõik kooliaegsed tembud pole aga Juulil enam meeles, sest kaks korda üle elatud insult on teinud oma töö.

16 aastat traktoriroolis

Kui 7 klassi läbi sai, tuli kolhoosis tööle hakata. “Kus tarist oli, sinna mind lükati,” jutustab Juuli. “Olin põllutööline, sigalas tööl. Traktorirooli keerasin 16 aastat.”
Kuressaare kutsekooli juures tegi Juuli läbi naistraktoristide kursused. See amet oli Vene ajal naiste hulgas populaarne – kursusel oli üle neljakümne noore naise.

Juuli mäletab, et esimesel päeval küsinud õpetaja, kes tuleb esimesena traktoriga sõitma. Juuli, traksis nagu alati, tõstnud käe: “Ma tulen!” Õpetaja vastu: “Oled sa enne sõitnud ka?” “Mette äi ole!” kõlanud nooriku aus vastus. 
 
Kui kool läbi, olnud kolhoosis traktoristidest parajasti suur puudus – noored poisid olid võetud sõjaväkke. Juulile anti käsk kätte, et homme hommikul tuled traktori peale.

“See oli Saksa šassii RS09, kast ees,” meenutab Juuli. “Tuli minna põllult kive koristama. No siis oli nii, et naised ei julgend ükskid ligi tulla, viimati sõidab traktoriga otsa. Kivid kukkusid muudkui kastiääre alla. Teisel päeval hakkasid kivid ikka kasti ka kukkuma.”

Hiljem sai ta oma käsutusse suurema ja võimsama masina – T 40. “No see oli kabiiniga, ikka täitsa kobe värk,” kiidab Juuli, kelle tööks oli tol ajal põhiliselt väetisevedu, suvel heinakaarutamine. “Ei sellel tööl polnud häda midagid, kui masin kenasti korras. Kergemate remonditöödega sai ise toime tuldud, aga vaata suure masina sidurite ja kummide vahetamisega üks naisterahvas üksi ikka hakkama ei saa. Mehi oli aga raske appi saada.”

Ükskord kähvanudki töökoja juhataja Juulile, et kui hakkama ei saa, mingu traktori pealt minema. “Ma läksi sovhoosi direktori juure ja rääkisin, et mind kästi traktori pealt ära minna. Tema kohe: “Oi sa tuline k…t, me’p tohi sind mette ära lasta, sa meil ainuke naistraktorist! Siis läheb rajoonis hirmsaks kisaks.”.”

Juuli räägib, et meeste seltskonnas ainukese naisena tööd teha ei ole eriti mõnus, kui kambas napsumehi on. Mõnel mehepojal võtab viin ju aru peast. See, et ainus naine 30 mehhanisaatori hulgas viina ei võta, olnud mõnele lausa mõistatuseks. Juuli juba teadis, et kui napsutamiseks läks, pidi ta ennast sättima mõne sellise mehe kõrvale, kes teda kaitseb.

“Ükskord hakkasid mehed töökojas jälle jooma,” jutustab ta. “Üks “kange” tuli välja mõttega, et paneme Juuli ka jooma. Mul keerati juba käed selja taha… Aga siis üks hüüdis: “Libliku Prits (tolleaegne Sõrve sovhoosi direktor – toim) tuleb!” Mehed olid kadunud kut tuul ning mina pääsenud.”

Juuli müttas traktoril 16 aastat. Siis oli vaja töölist sigalasse, seal nad koos abikaasa Leoga töötasid kuni pensionini. Pensionile läks Juuli täpselt siis, kui Eesti Vabariik sündis.

Juulil vedas, töö sai otsa ja tema kui traktorist sai veel 50selt pensionile. Täpselt kaks kuud hiljem see soodustus kaotati.

13 aastat Küünla ees

Juuli räägib, et Tiirimetsas oli vanasti väga elav kultuurielu. Siis, kui kultuurielu juhtis Rosalie Salong, tegutsenud siin kõiksugu laulu ja tantsuringid, lavastati näidendeid, ühtelugu olid kohvikklubi õhtud. Noorte tantsuõhtud käinud ikka hommikuni välja.

“Ümbruskonnas oli palju Vene sõjaväelasi. Neid oli siniste, roheliste, mustade pagunitega. Toodi autodega kohale. Igaühel oma vene peika ja eesti poisid nii vihased!” naerab Juuli.

“Tegemist on praegu ka nii palju, aga ma nõnda palju enam ei jõua,” ohkab Juuli, viidates kepile, mis talle pärast viimast insulti tuge pakub. Praegu on Juuli Pihl Tiirimetsa kodukultuuriseltsi Küünal esinaine.

“Küünal teeb kõiki asju, mida naised soovivad,” tuleb 13 aastat seltsi juhtinud Juulilt kärme tutvustus. “Meil on lauluansambel, me tantsime, oleme kangaid kudunud, põrandariiet üksi tuleb kokku vaata et mitusada meetrit… Küpsetame, koome, organiseerime kooli ja külade kokkutulekuid.

Meil on palju sõpru mandril ja ka välismaal. Neil oleme ka külas käinud.”
Juuli toob välja oma reisipiltide albumid. Neid on palju, sest reisimine ja pildistamine on Juuli suured hobid olnud kogu aeg. Kui uurin, kus vanapaar ka käinud on, hõikab abikaasa Leo teisest toast: “Küsige parem, kus käidud pole!”

Kes need roolipiigad on?

Teine suur ühendus, kuhu Juuli kuulub, on Roolipiigad. See on Saaremaa ja Muhumaa naismehhanisaatorite ühendus, kus liikmeid poolesaja ringis.
“Kokku tuleme nii, kuidas Tiirimetsa Juuli neid kokku ajab,” ei tee proua saladust, et just tema see roolipiigade eestvedaja ongi. “Maikuu lõpus on meie Saaremaa oma kokkutulek, juunikuus vabariiklik kokkutulek, mis eelmisel suvel oli seitsmes.”

Esimest korda tulid endised naistraktoristid Tiirimetsas kokku 1996. aastal.
“Ma läksin vallavanema jutule, et mul sõuke mõte. Ta ei uskund, et sellest asja saab, aga keelama ka ei hakanud,” mäletab Juuli. “Kui see kokkusaamine siis Tiirimetsa koolimajas toimus, oli rahvast nii palju.

Televisioon oli kohal, Maaleht ning teised ajakirjanikud. Siis tuli vallavanem mu juure ja ütles: “Ma mõtlesin, et sellest asjast ei tule välja nagunii mitte midagi, aga nüüdsest ma usun sind – mis sa välja mõtled, selle sa ka ära teed!”.”

Võiks elada ning möllata veel küll

Et elu praegu raske on, sellega Juuli nõus ei ole. “Mul oli kaks last, 52 päeva anti dekreeti ja kõik. Pane laps, kus tahad, aga tööle sa pidid minema. Lapsetoetus oli kaks ja pool rubla kuus.”

Juulil vedas, tal oli kodus kasuema, kes lastel silma peal hoidis. Noorem tütar Kati sai pandud Salmele ööpäevasesse lasteaeda, kuhu lapsed viidi esmaspäeva hommikul ja koju toodi reede õhtul.

“Vot söhuke oli elu siis! Nüüd saavad emad mitmed tuhanded kuus, aga ikka soiguvad – pole raha, pole raha. Nüüd ei viitsita üldse enam tööl käia ja muudkui nõutakse toetusi,” arvab ta.

Juuli on oma kahe tütre – Kati ja Anu – kõrvalt kõik tööd ära teinud ja olnud seltskonna hing kogu elu. On aktiivne veel tänaselgi päeval. Ta on Saaremaa talupidajate liidu juhatuse liige, valla sotsiaalkomisjoni liige, pensionäride ühenduse juhatuse liige ning kuulub Saare Naiste ühendusse.

Tunnistab, et jõudis varem veelgi rohkem, aga kaks insulti on oma töö teinud.
Aga Juuli ei kurda. “Et mis ma oleks tahtnud? Äi midagid! Ma olen oma eluga üleni rahul. Kui tervist oleks, võiks elada ning möllata veel täitsa palju. Nüüd on vaja veel korra Tallinnas opil ära käia, neerukividest tuleb lahti saada. Siis läheb elu edasi.”


KES ON PILDIL?

Juuli Pihla tundis ära Leida Kuus. Temale kuulub Rolf Juniori CD-plaat “Ingel”. Auhinna saab kätte Oma Saare toimetusest.

Täna avaldame ühe noore mehe  pildi (klõpsa, et näha pilti), kellest tuleb juttu järgmisel korral. Kas tunnete ära? Vastused saata Oma Saare toimetusse Tallinna 9 või meiliaadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Auhinnaks loosime välja Saaremaa rahvamuusikute CD-plaadi “Sulev Mägi. 21 lõõtspillilugu”.

Print Friendly, PDF & Email