Meie igapäevane auto (1)

Meie igapäevane auto

 

Aasta alguse Kuressaare Sõnumites andis abilinnapea Kalle Koov üksikasjaliku ülevaate linna tänavate asfalteerimise progressist ja probleemidest. Lugu viis mõtted sellele, kui tähtis on meie elus auto. Seda on näha ka mujal kui meie linnavalitsuse arengu- ja majandusosakonna prioriteetides.

Saaremaal ja Kuressaares on autosid poole ringis elanike arvust.
Eesti teed on uusi kalleid autosid täis ja ühistransport väiksemates kohtades hääbumas. Kõikjal kaovad väikepoed ja kerkivad hiigelsuurte parkimisplatsidega linnaäärsed kaubanduskeskused. Ka järeltulev põlv paistab eelistavat autosid, nagu näha tänavapildist.

Alati autoga

Aga mis siis autos halba on? Autoga jõuab ju igale poole kiiresti ja mugavalt, no näiteks õhtul koju, et perega olla, lastega mängida. Ei pea käe otsas toitu vedama, saab korraga nädalase toiduvaru supermarketist ära tuua. Ei pea väljas vihma ja tuule käes külmetama.

Ühesõnaga, autosõit on ajavõit. Kuid küsimuse võiks püstitada ka nii: kas autota liikumine on alati puhas ajaraisk? Eestlased armastavad end ise kultuuriliselt PõhjaEuroopa osaks lugeda, kui välismaalased küsivad, kus ja kes me oleme.

Neis maades, eriti Taanis, on linnad täis jalgrattureid: õpilastele on see esmane liikumisviis, kuid ka väga paljudele kontoridaamidele ja härradele. Ameerika, mida ka suur osa eestlasi, alates meie riigi paljudest poliitikutest, imetleb, on seevastu autostumise mustermaa.

Keskmine ameeriklane pidavat laste täisealiseks saamiseni 2 aastat oma elust autos veetma, et lapsi kooli, huviringidesse ja koju vedada. Osas Ameerika linnadest polegi enam kõnniteid, on ainult siledad asfaltteed, mis viivad tööle, kooli, supermarketisse ja koju.

Kuid Ameerikas on ka üks suur erand. New Yorgi Manhattani elanikud on uhked, et nende kodulinn on üks viimaseid maailma suurlinnu, kus jalakäija on tähtsam kui auto.

Kuressaare – tervise, säästva arengu ja lapsesõbralik linn

Nüüd juba hõikab keegi, et ootoot, meil Kuressaares on ju ka ilusad vastrajatud jalgratta ja terviserajad. Aga seda seetõttu, et kuna inimesed enam jala tööl, poes, kultuuriüritustel ei käi, jääb liikumist väheks. Et tervis korras püsiks, tuleb õhtul võtta eraldi aega terviserajale või spordikeskusse minekuks (taas autoga?), et seal end veidi füüsiliselt liigutada.

Üks linna arengusuund on seega, et igapäevane liikumine toimub peamiselt autoga ja et rahva tervis korras püsiks, tuleb luua spetsiaalsed sportimisvõimalused. Teine võimalik suund oleks see, et soodustada ja propageerida juba igapäevases liiklemises endas võimalikult palju jalgsi ja jalgrattaga liikumist. Ning ühistranspordi kasutamist, et raha ja keskkonda säästa.

Kuressaarel on olemas ELi üldise suunaga kooskõlas tervise ja säästva arengu strateegia aastateks 2002–2010. See dokument väidab küll, et jalgsi või jalgrattaga tööl käijate osakaal on Eestis tõusnud 64 protsendini. Tundub siiski, et tegu on suuremat sorti numbriveaga. Statistikaameti 2008. aasta andmeil on Eestis jalgsi tööl käijate osakaal järjest vähenenud, olles 2007. aastal 21 %.

Sõiduautode kasutamine igapäevaseks töölkäimiseks oli 2007. aastaks tõusnud ligi 47 protsendini. Kuid mis kasu on siledast teest, mis autot ei lõhu, ja mõnusast autost, millega näiteks lasteaeda jõuab 5 minutiga, kui lasteaiarühmad on liiga suured ja kasvatajad ülekoormatud? Kas ei võiks mõnel hetkel pigem kaaluda, kumb on õigem – suunata raha tänavate parandamisse või väiksemate lasteaiarühmade loomisse?

Küsimus on lõppude lõpuks ikkagi mõtlemises ja prioriteetides, nii suurte otsustajate kui ka meie endi, igapäevaste liiklejate puhul. Kuressaare sai eelmisel aastal lapsesõbraliku linna tiitli. Linn on remontinud lasteaedu ja rajanud mänguväljakuid. Kuid kas materiaalsest küljest pole tähtsam, lausa esmatähtis see, et laps on väikeses rühmas, kus lasteaiaõpetajal kõigile aega jagub? Ausõna, oleksin täiesti nõus Piiri tänava loikudest vankriga läbi rügama, kui teaksin, et seeeest on IdaNiidu lasteaiarühma
piirarvuks 8–12 last.

Kas autovabam elu on võimalik?

Prioriteetide teema kõrval seostub autoga veel ka naftavarude ammendumise teema. Televiisoris jooksis hiljuti dokfilm, kus üks soomeinglise pere püüdis oma igapäevaelu naftast sõltumist vähendada nii palju kui võimalik. Seal ütles pereema bussisõidu kohta, et tegelikult oli see võit, andes rohkem lapsega koos veedetud aega. Vanemad ja lapsed rääkisid üksteisega rohkem, arutasid bussiaknast paistva linnaelu üle.

Albert Einsteinil olla relatiivsusteooria idee just ühe jalgrattasõidu ajal pähe tulnud. Hollywoodi staarid Angelina Jolie ja Brad Pitt panevad lapsed jalgrattatooli ja kärusse ning sõidavad mööda linna ringi, nii et pole asigi.
Ka meil sõidab lapsi ja vanemaid jalgratastel ringi, kuid nagu tänavapildist ja ülaltoodud statistikast näha, on autosõit palju populaarsem.

Auto kasuks räägib muidugi see, et Eestis on halb kliima ja ühistransport pole nii hea (aga viimane on otseses seoses ka autoteemaga). Täiesti autovaba ei peagi elu olema. Kuid paljusid käike autota tehes ei kaota me ka midagi. Hoopis võidame – vähemalt tervist ja värsket õhku.

Nii mõtlevad ka edumeelsemad autotootjad. 90ndate aastate lõpus tegi KIA Auto Inglismaal müügikampaania “Think before you drive” (Mõtle, enne kui sõidad), kus iga ostetud autoga anti kaasa jalgratas ning soovitati lühemad sõidud jalgrattaga teha ja autoga ainult pikad. KIA oli sponsoriks ka Briti Südameliidu programmile, mille eesmärk oli propageerida jalakäimist kui tervislikku alternatiivi autosõidule.

Pühade ajal näitas ETV NOTeatri etendust “Nafta”, kus teemaks elu võimalikkus musta kulla lõppemisel. Kui järg jõuab autodeni, röögib üks näitleja midagi sellist: “Mis te mõtlete, et eesti mees loobub oma autost! Mis te mõtlete, et eesti mees hakkab koos pensionäridega ühistranspordis sõitma! Eesti mees on autos sündinud!” Või on tuleviku eesti mees siiski selline, kes astub hommikul kodust välja, tõmbab kopsud värsket õhku täis ja asub vilistades töökoha poole teele jala või jalgrattaga. Kas tundub väga võimatu?

Merit Karise
kolumnist

Print Friendly, PDF & Email