Kas viies Makedoonia sõda? Makedoonia Vabariik palus ÜRO-lt kaitset Kreeka eest

Kas viies Makedoonia sõda? Makedoonia Vabariik palus ÜRO-lt kaitset Kreeka eest

AJALOOLINE PIIRKOND: Kaardil on kujutatud Makedoonia ajalooline piirkond, mis on täna jagunenud kuue riigi vahel – Makedoonia Vabariik (punane ala), Kreeka (hall), Bulgaaria (roheline), Albaania (pruun) ja Serbiast hiljuti eraldunud Kosovo (lilla).

III–II sajandil e.m.a toimus Rooma ja Makedoonia vahel neli sõjalist konflikti, mis ajalookirjanduses on tuntud Makedoonia sõdade nime all. Võideldi ülemvõimu pärast Kreekas ja Vahemerel. Sõjad lõppesid Rooma võiduga. XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses puhkes aga Kreeka ja Makedoonia Vabariigi vahel uus sõda, seekord diplomaatiline. Peetakse seda riigi nime pärast: Makedoonia Vabariik nõuab, et tal lubataks ametlikult kanda nime Makedoonia. Kreeka on kategooriliselt selle vastu, viidates, et ajalooliselt kuulub see nimi Kreekale ja on osa kreeka kultuuripärandist. Kõigele lisaks kasutatakse sõna “Makedoonia” Kreeka mitme provintsi ametlikus nimetuses.

Esmapilgul võib ju tunduda, et tegu on suhteliselt süütu konfliktiga. Siiski on sellel suur rahvusvaheline vastukaja. Nii näiteks on see vaidlus olnud takistuseks NATO laienemisele Balkani piirkonnas ja on muret valmistanud nii USAle kui ka teistele suurriikidele.

Siinjuures tasuks meenutada, et 2008. aasta aprillis anti Makedooniale NATO Bukaresti tippkohtumisel, kus arutati alliansi laienemist, eitav vastus. Põhjuseks oli tüli Kreekaga.

2008. aasta lõpukuudel sai aga “KreekaMakedoonia sõja” järgmiseks arenguetapiks Makedoonia võimude pöördumine ÜRO rahvusvahelise kohtu poole. Nimelt esitas Makedoonia kohtusse hagi Kreeka vastu, milles on öeldud, et Ateena võimukandjad rikuvad rahvusvahelise õiguse norme ja mitmeid ÜRO õigusakte, kui takistavad Makedoonia liitumist NATOga vaid nime pärast.

Juriidiliselt on olematu

Formaaljuriidiliselt pole Makedoonia Vabariiki kui sellist lihtsalt olemas: 1993. aastal ÜROsse võetud väikese Balkani riigi nimi kõlab väga kohmakalt: Jugoslaavia Endine Vabariik Makedoonia (ingl k lühend F.Y.R.O.M – The Former Yugoslav Republic of Macedonia).

Samas Makedoonia Vabariik siiski nagu eksisteeriks: pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal tunnustas ÜRO julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest kolm – USA, Venemaa ja Hiina – uut riiki just nime Makedoonia Vabariik all. Julgeolekunõukogu kaks ülejäänud alalist liiget on Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Praegu kasutab enamik Makedooniasse akrediteeritud diplomaate abreviatuuri F.Y.R.O.M. Samas ei tasuks unustada, et 106 riiki on uut riiki tunnustanud just Makedoonia Vabariigi nime all (viimasena tegi seda Kanada 2007. aastal).

Seega võib öelda, et vaidlus nime pärast puhkes kohe, kui Makedoonia 1991. aastal oma iseseisvuse välja kuulutas. Muide, enne seda Kreeka ei muretsenud, et Jugoslaavia koosseisus olev vabariik kannab nime Makedoonia Sotsialistlik Vabariik. Säärane käitumine on igati mõistetav: siis oli teine aeg ja külma sõja päevil ei soovinud Ateena võimud rahvusvahelist olukorda teravdada.

Siiski ei saa märkimata jätta, et suurel määral on kõnealuse konflikti puhkemises süüdi ka sõltumatu Makedoonia valitsejad. Nimelt kiitsid nad lisaks nimele Makedoonia heaks veel ka riigi uue lipu, millel on kujutatud Vergina täht. Selle 16harulise tähe kunstiline kujutis leiti 1977. aastal Kreeka põhjaosas toimunud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus. Vergina täht kaunistas ühe Makedoonia valitseja (väidetavalt Philippos II) kullast kirstu.

Kreeka arheoloogi Manolis Andronikose arvates oli see täht Argeadide dünastia, kuhu kuulus ka antiikmaailma üks võimsamaid valitsejaid Aleksander Suur, sümbol. Veidi hiljem võttis mitu Kreeka provintsi – LääneMakedoonia, KeskMakedoonia ning IdaMakedoonia ja Traakia – Vergina tähe kasutusele oma sümbolitel.

Seetõttu võib mõista Kreeka võimude pahameelt, kui äsja iseseisvuse saanud Makedoonia võttis oma riigilipul kasutusele täpselt samasuguse kujutise. Kreeka valitsus pidas seda plagiaadiks; veel enam, Ateenas oldi seisukohal, et lisaks nimele “Makedoonia” võtab Makedoonia Vabariik Kreekalt veel ka ühe antiikse rahvusliku sümboli.

Pahandus ka põhiseadusega

Murelikuks tegi Kreeka juhtkonna ka seisukoht, mis oli ära toodud Makedoonia Vabariigi uue põhiseaduse preambulas. Selles meenutati Kruševo sotsialistlikku vabariiki, mille 1903. aastal kuulutasid välja Makedoonia sõltumatuse eest võitlejad. Nad tegid seda Osmanite impeeriumi vastu suunatud Ilindeni ülestõusu ajal.

Kreeka võimud nägid selles vihjet kavatsusele luua tulevikus Makedoonia riik tema ajaloolistes piirides. See oleks aga ohuks Kreeka territoriaalsele terviklikkusele.

Protestiks sulges Ateena riigipiiri Makedooniaga, samuti keelati uuel riigil juurdepääs Saloniki sadamale, mille kaudu toimus 80% Makedoonia impordist. Samal ajal asus Kreeka blokeerima Makedoonia astumist ÜROsse ja Euroopa Liitu.

Kreeka majandusblokaad mõjus Makedoonia majandusele väga negatiivselt.
Tagajärjeks oli, et Makedoonia võimud otsustasid põhiseadust muuta. Sellesse viidi sisse kinnitus, et Makedoonia Vabariigil pole mingeid territoriaalseid nõudeid oma naabrite vastu.

Muudeti ka riigilippu: lipul oleval tähe kujutisel vähendati kiirte arvu 16lt kaheksale – seega polevat see enam Vergina täht, vaid lihtsalt täht.
Kreeka survel nõustusid mitmed riigid ajutise nimetusega Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia ja selle nime all võeti riik ÜRO koosseisu. Kreeka lõpetas ka majandusblokaadi ja Makedoonia olukord paranes. Kuid poliitilised pinged maade vahel säilisid.

Tüli kogub hoogu

Suur osa kreeklastest püüab Makedoonia Vabariiki mitte nimetada Makedooniaks, selle asemel kasutatakse lihtsalt sõna Skopje – see on riigi pealinna nimetus. Täpselt samamoodi ei nimeta kreeklased selle riigi elanikke makedoonlasteks, vaid hoopis skopjelasteks.

Suurt meelepaha tekitas kreeklastes Skopje lennujaama nimetamine 2006. aastal Makedoonia Aleksandri ehk Aleksander Suure nimeliseks. Pärast seda sündmust esitas Kreeka välisminister Dora Bakoyannis Makedooniale ametliku protesti.

2008. aastal ei lubanud Kreeka võimud Makedoonia Vabariigi presidendi lennukil maanduda Ateena rahvusvahelisel lennuväljal, sest lennuki peal ilutses kiri “Makedoonia Vabariik”, mitte aga F.Y.R.O.M. Tagajärjeks oli, et president Branko Crvenkovski ei saanud osaleda Ateenas toimunud KaguEuroopa riikide tippkohtumisel.

Makedoonia Vabariigi võimud võlgu ei jäänud. Läinud aastal saatis Makedoonia peaminister Nicola Gruevski ÜROle, Euroopa Komisjonile, NATO peasekretärile ja Euroopa suuremate riikide juhtidele mitu kirja, milles nõutakse, et riigil oleks ka rahvusvahelisel tasandil õigus nimetada end Makedooniaks.

Lisaks soovib peaminister eraldada Makedoonia õigeusu kiriku Kreeka kirikust ja väljendab muret selle üle, et Kreekas rikutakse seal elavate makedoonlaste inimõigusi.
Ühesõnaga, seni ei paista, et tülitsevad pooled oleksid valmis kompromissideks. Vastupidi, vastastikuste etteheidete arv suureneb.

Kas tõde peitub ajaloos?

Paratamatult tekib küsimus: kellel ikkagi on suurem õigus kasutada nime Makedoonia? Asjatundjate väitel on vastust raske leida, sest ajalugu annab mõlemale poolele piisavalt fakte oma argumentide kaitsmiseks.
Makedoonlased saabusid kõnealusesse regiooni umbes 1200 aastat e.m.a. Tänaseni vaidlevad ajaloolased makedoonlaste etnilise päritolu üle – kas nad olid kreeklased või mitte.

Nii näiteks ei pidanud mitmed vanakreeka ajaloolased makedoonlasi kreeklasteks, märkides, et see etniline rühm tekkis kolme rahvuse – illüürlaste, traaklaste ja früüglaste – segunemise teel.
Praegu on enamik uurijaid seisukohal, et makedoonlased siiski olid kreeklastega suguluses, kuid suurel määral olid neid mõjutanud traaklased ja illüürlased.

Ühist seisukohta pole makedoonlaste vana keele kohta (tänaseks praktiliselt kadunud): ühed uurijad peavad seda kreeka keele dialektiks, teised aga väidavad, et tegu on omaette keelega.

Lõhenemine juba antiikajal

Juba antiikajal jagunes Makedoonia kolme ossa: AlamMakedooniaks, ÜlemMakedooniaks ja IdaMakedooniaks. Pärast III–II saj e.m.a toimunud Makedoonia sõdu lagunes see piirkond hoopiski neljaks iseseisvaks riigiks, mis juba mõne aja pärast muudeti Rooma provintsiks. Pärast Rooma impeeriumi jagunemist jäi Makedoonia Bütsantsi ülemvõimu alla.

Slaavlased hakkasid aktiivselt Makedooniasse tungima meie aja VI sajandil. Aja jooksul sulas põliselanikkond sisserännanud slaavlastega kokku. Tulemuseks oli, et mõnedes Bütsantsi allikates nimetatakse Makedooniat ka Sklaveeniaks, kuna seal elas rohkesti slaavlasi. Ajavahemikus IX sajand kuni XIV sajand oli Makedoonia algul bulgaarlaste ja seejärel serblaste valitsemise all. XIV sajandi lõpust algas Osmanite ülemvõim, mis kestis kuni XX sajandini alguseni.

Lähiajaloo sündmused

Kardinaalsed muutused tulid alles XX sajandi alguses toimunud Balkani sõdade käigus (1912–1913). Tookord jagati Makedoonia sõjas osalenud riikide vahel: Kreekale läks lõunaosa (nn Egeuse Makedoonia), lääne ja keskosa (nn Vardari Makedoonia /Vardari jõe nime järgi/) sai endale Serbia.  

Pärast I maailmasõda läks Vardari Makedoonia (tänase Makedoonia Vabariigi peamine territoorium) Jugoslaavia kuningriigi koosseisu nime all Vardari banovina (banovina – haldusüksus Jugoslaavias 1920.–1930. aastatel).

II maailmasõja ajal oli Makedoonia okupeeritud sakslastega liidus oleva Bulgaaria poolt. Pärast sõda pääsesid Jugoslaavias võimule kommunistid. Siinjuures oleks huvitav märkida, et diktaator Joseph Broz Tito valitsemise ajal hakati Vardari banovinat taas Makedooniaks nimetama, kusjuures sageli sunniti seda nime kunstlikult peale.

Probleem oli selles, et kõnealuse piirkonna elanikkond tundis suurt seotust Bulgaariaga. Keel, mida Vardani banovinas räägiti, sarnanes bulgaaria keelega. Andes piirkonnale nimeks VardarMakedoonia, soovis Tito vastu seista Bulgaaria territoriaalsetele pretensioonidele. Just seepärast tegidki kommunistliku Jugoslaavia võimud pingutusi, et sealne rahvas tunneks end eelkõige makedoonlastena.

Lõpetuseks

Järelikult on Makedoonia Vabariigi ajalugu väga kirev ja raske on anda ühest vastust, kas sel riigil on õigus kasutada Makedoonia nime või ei. Kreeklased ei soovi, et slaavlased usurpeeriksid antiikse kultuuripärandi. Asjatundjad aga väidavad, et kui Makedoonia ajaloost lähtuda, oleks äärmiselt vale öelda, et selle piirkonna kultuuripärand kuulub vaid ühele rahvale.

Kuid samas ei tasuks unustada, et Vardari banovina nn makedoniseerimine oli kunstlik protsess, mille surusid elanikkonnale peale XX sajandi II poolel kommunistliku Jugoslaavia valitsejad. Seepärast võib mõista ka kreeklaste loogikat, kes soovitavad, et Makedoonia Vabariigil oleks mõistlikum võtta tagasi oma vana nimi Vardari vabariik.

Print Friendly, PDF & Email